Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame. Stephen Grosz
Читать онлайн книгу.
pikka aega. Kas ta võiks mulle sellest rohkem rääkida? Ta vastas, et ei mõelnudki eriti millestki, mõtles lihtsalt üksiolemisest.
Mul tekkis mõte, et ta tahab minu juurest pääseda, soovib analüüsist puhata, ja ma ütlesin seda talle.
„Võib küll olla,” möönis ta.
Mul oli tunne, nagu püüaks Peter end minu vahelesegamise eest kaitsta, nagu ta alluks küll analüüsi tavanõudmistele – ilmuda õigel ajal kohale ja vastata mu küsimustele –, ent teha seda niimoodi, et meie kahe vahel ei saaks tekkida mitte mingisugust tähenduslikku sidet. Tundus, et meie rääkimisse tal erilist usku polnud.
Ma sain siiski teada, et Peter oli endale varem sõpru leidnud, aga seejärel neid rünnanud. Ka oma tööelus tegeles ta vaikselt oma tööga, seejärel aga läks äkki ülemusega tülli ja lahkus töölt. Niimoodi oli juhtunud mitmel korral. Püüdsin seda informatsiooni kasutada, et näidata Peterile, et tema jaoks tundus olevat kaks psühholoogilist võimalust – kas vaikne aktsepteerimine või kõige põhjalaskmine. Tundus, et ta jäi sellega nõusse, ent ma ei tundnud, et see mõte oleks tema jaoks midagi tähendanud, ning varsti ilmnes samasugune seaduspära ka meie seanssidel. Selle asemel et minuga koos asju edasi arutada, hakkas ta mind pilkama. Pärast üht eriti mässumeelset nädalat Peter enam välja ei ilmunud. Kirjutasin talle, tegin ettepaneku, et ta räägiks mulle oma otsusest raviseansid lõpetada, kuid ma ei saanud oma kirjale vastust. Võtsin ühendust tema psühhiaatriga, kes ütles, et Peter ei käi enam ka tema juures.
Kaks kuud hiljem sain kirja Peteri kihlatult, milles seisis, et Peter oli endalt elu võtnud. Kihlatu selgitas, et oma surmale eelnenud kuul oli Peter muutunud üha enam häirituks ja endassetõmbunuks. Perekond oli nädal varem Lääne-Londoni krematooriumis matusetalituse korraldanud. Kihlatu kirjutas, et on mulle tänulik, et püüdsin Peterit aidata. Saatsin talle kaastundeavalduse ja teavitasin asjast ka Peteri psühhiaatrit.
Teadsin, et Peteri puhul oli tegu olnud väga suure riskiga. Kui võtsin ta oma patsiendiks, nõutasin abi oma juhendajalt, kogenud psühhoanalüütikult, kes oli enesetappudest raamatu kirjutanud. Ta oli korduvalt pööranud mu tähelepanu erinevatele viisidele, kuidas Peter tundus surma idealiseerivat. Nüüd läksin jälle teda vaatama, olin mures, et olin midagi kahe silma vahele jätnud. Mu juhendaja püüdis mind vastupidises veenda.
„Kes teab,” ütles ta, „sinu juures seanssidel käimine võis teda möödunud aastal enesetapumõtetest eemal hoida.”
Kõigest hoolimata häiris Peteri surm mind väga. Muidugi teadsin, et meis kõigis on peidus võime toimida ennasthävitavalt, ent kuidagi olin uskunud, et soov elada on võimsam. Nüüd aga tunnetasin hoopis elusoovi haprust. Peteri enesetapp tekitas tunde, et elu ja surma jõudude vaheline võitlus on palju tasavägisem.
Kuus kuud hiljem sain oma telefoni automaatvastajale sõnumi. Kuulsin telefoniautomaadi eksimatult äratuntavaid hääli – tuututamist, müntide kõlinat – ning seejärel Peteri häält: „See olen mina. Ma ei ole surnud. Mõtlesin, et kas võiksin ehk teiega rääkima tulla. Mu number on endine.”
Hetkel, mil kuulsin Peteri häält, olin täiesti tundetu ja segaduses. Hetkeks veensin end, et automaatvastaja ei tööta korralikult, et kuulsin väga vana sõnumit Peterilt, mis oli kuidagi kustutamata jäänud. Siis aga hakkasin naerma – vihast ja kergendusest. Ja seepärast, et olin rabatud.
Kui kirjutasin samal õhtul psühhiaatriakonsultandile, et Peter ei ole surnud, tegin seda, mida teevad paljud inimesed, kui nad vihased on: lubasin endale nalja teha. „Kui just põrgus telefoniautomaate pole, siis on Peter ikka veel elus,” kirjutasin. „Ta jättis täna mu telefoni automaatvastajale sõnumi, kus palus endale külastusaega.”
Peter tuli järgmisel nädalal. Asjalikul moel selgitas ta, et mitte ta kihlatu, vaid tema ise oli mulle kirjutanud, et oma surmast teatada. Ta oli kätte saanud ka mu kaastundeavalduse. „See oli liigutav,” ütles ta.
„Vaat see on huvitav,” ütles mu juhendaja. „Üllatav, et seda sagedamini ei juhtu. Kui mõelda kõigile neile noorukitele, kes ütlevad, et küll te siis kahetsete, kui ma end ära tapan, võiks arvata, et selliseid võltssurmasid esineb rohkem.”
Otsustasime, et peaksin Peteri uuesti oma hoole alla võtma ainult siis, kui tunnen, et ta on tõepoolest valmis tõsiselt seanssidesse panustama.
Pärast hulka kohtumisi otsustasime Peteriga, et alustame seanssidega uuesti. Lõpuks osutusid tema kadumine ja tagasipöördumine kasulikuks, sest see selgitas midagi, millest me enne aru ei saanud: Peteril oli vajadus inimesi šokeerida.
Järgnevatel seanssidel sai aegamööda selgeks, et Peter nautis mõtet, et ta tekitas kelleski kurbust, kui lahkus ühtäkki töölt või tegi lõpu sõprussuhtele. Ta oli kaks korda eneseanalüüsiga lõpparve teinud – esmalt siis, kui ta sellest loobus, ja teist korda siis, kui enesetappu teeskles. Analüüsi alguses polnud ma aru saanud, kui väga Peter teiste inimeste ärritamist nautis. Aga mis põhjusel?
Peteri vanemad lahutasid, kui ta oli kaheaastane, ning varsti pärast seda abiellus tema ema uuesti. Selle analüüsi teise faasi jooksul otsis Peter üles oma bioloogilise isa ja rääkis avameelselt emaga. Ta avastas, et ta emal oli olnud armulugu mehega, kellest sai tema kasuisa, ja et tema isa ja ema jõid kõvasti. Ta avastas ka, et esimesed kaks aastat ta elust olid olnud hoopis teistsugused kui talle räägitud oli. Nii ema kui isa võtsid omaks, et ei tulnud oma kohustustega toime ja olid tema vastu vägivalda tarvitanud.
Peter rääkis mulle, et isa ei mäletanud eriti palju, ütles lihtsalt, et see oli kohutav, õnnetu aeg ja õnnetu abielu. „Ema nuttis ja rääkis kogu aeg, et kahetseb,” ütles Peter. „Ta oli minu sündides kõigest kahekümneaastane ja tal ei olnud kedagi abiks. Ta ütles, et mõnikord oli tal tunne, et ta läheb lihtsalt hulluks.”
Ema ülestunnistus tõi Peterile mõningast kergendust. Nii kaua kui ta mäletas, oli ta alati kartnud. Ta rääkis mulle, et tal oli abi teadmisest, et ta midagi kardab. Väikese lapse jaoks on vägivald valdav, kontrollimatu ja kohutav kogemus ning selle emotsionaalsed mõjud võivad kesta kogu elu. Trauma muutub sisemiselt omaseks, see võtab meis võimust, kui teisel inimesel puudub empaatiavõime. Miks siis astus Peter vastu oma lähedastele?
Peteri käitumine tegi mulle selgeks, et ta ei võinud endale lubada end nõrgana tunda. Sõltuvus oli tema jaoks ohtlik. Peteri loo võiks kokku võtta järgmiselt: „Mina olen ründaja, kes teisi traumeerib, mitte kunagi väikelaps, kes haiget saab.” Ent Peter kippus ka iseendale vastu astuma – kui ta ennast kirikus ründas, viis ta ellu sama stsenaariumi. Nagu ta mulle ütles: „Mõtlesin – sa hale pisike piripill, ma võin seda sulle teha ja sa ei saa mind peatada.”
Usun, et me kõik püüame oma elu mõtestada oma lugusid rääkides, ent Peter oli sellise loo võimuses, mida ta ei saanud rääkida. Kuna tal polnud sõnu, väljendas ta end teiste vahenditega. Aja jooksul sain aru, et Peteri käitumine oligi keel, mida ta kasutas minuga rääkimiseks. Peter rääkis oma lugu, pannes mind tundma, mida tähendas tema olla, ta rääkis oma vihast, segadusest ja šokist, mida ta lapsena pidi tundma.
Kirjanik Karen Blixen on öelnud järgmist: „Igasugust kurbust on võimalik taluda, kui panna need loo sisse või rääkida neist lugu.” Aga mis siis, kui inimene ei saa oma kurbusest lugu rääkida? Mis siis, kui tema lugu räägib teda ennast?
Kogemus on mulle õpetanud, et lapsepõlv jätab meisse sellised lood – lood, mille kuuldavale toomiseks me pole leidnud viisi, sest keegi ei aidanud meil sõnu leida. Kui me ei suuda leida moodust, kuidas oma lugu rääkida, siis räägib lugu meid – me näeme nendest lugudest und, meil tekivad sümptomid, leiame end tegutsemas viisidel, mida me ei mõista.
Kaks aastat pärast seda kui Peter oma sõnumi mu telefonivastajale jättis, leppisime kokku psühhoanalüüsiseansside lõpetamises. Mina arvasin, et võiks veel vaeva näha, ent tema tundis, et on aeg lõpetada.
Kõik see juhtus palju aastaid tagasi. Sellest ajast saati pole Peter enam kohtumist palunud, ent hiljuti kohtusin temaga siiski juhuslikult kinos. Tundsime teineteist koridoris ära. Peter ütles midagi naisele, kellega koos ta seal seisis, ja nad tulid