Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame. Stephen Grosz
Читать онлайн книгу.
talle kuuluvast, arvatavasti ka oma töökohast valitsuses, aga vastu saaks 500-naelase iganädalase sissetuleku ja ka maja, täpselt sellise, nagu ta seda näha sooviks.
Selliste läbirääkimismõtete eesmärk pole sugugi millegi luksusliku saamine, vastupidi – sõbrad imestaksid, miks on ta end nii koomale tõmmanud, asudes sellisesse lihtsasse majja kõikidest hüljatud maalapil Prantsusmaal. Miks on ta loobunud nii suurest hulgast mugavustest?
„Me muutuksime silmatorkamatuteks, tagasihoidlikeks, absoluutselt mitte kadestusväärseiks.”
Kuulen, kuidas ta taas kohvi rüüpab.
„See on mu turvaline kodu,” ütleb ta. Kui tal pole pääsu mõnest mõttetust koosolekust või kui ta on üksi mõnes viletsas hotellis või kui ta on Londonis ja Anna on kauplustes osturetkedel, kujutab ta ennast oma majja Prantsusmaal või mõtleb mõnest võimalikust muudatusest maja juures.
Ütlen talle, et tunne, et ta on ülejäänud maailmast ära lõigatud või Annast lahus, paistab teda muretsema panevat ja vihaseks ajavat – lahusolek viib ta endast välja. Ta võib mõelda oma majast Prantsusmaal selleks, et tasakaalu tagasi saada.
Kuulen teda kohvi lonksamas ja tassi alustassile asetamas. „Arvasin, et ütlete mulle, et mõtlen oma majale Prantsusmaal, kui leian reaalsuse talumatu olevat. Aga jah,” ütleb ta mulle „lahusolek mõjub mulle tõepoolest häirivalt.”
Pärast õpinguid Oxfordis ja enne Harvardi minekut olid nad Annaga veetnud suve Itaalias. Kuni selle ajani oli ta vaid paar korda Pariisis käinud. Reisimine ühest linnast teise tegi ta murelikuks, ta ei suutnud lahti saada ebamugavast tundest, et kuidagimoodi jääb ta Annast ilma, et pruugib tal vaid ümber pöörata ja Anna on läinud.
Igal hommikul enne pansionaadist lahkumist pidi Anna lubama, et kui nad kuidagi teineteist ära peaksid kaotama, siis läheb ta otsekohe linna keskel asuva katedraali treppide juurde. Seal oli kohtumispaik.
„Alati, kui ma meie maja Prantsusmaal ette kujutan, näen vaimusilmas Annat elutoas istumas ja mind ootamas – see on nagu katedraal, meie kohtumispaik.”
Kuulen teda üle toa kõndimas.
„Ärge muretsege, doktor Grosz, kallan endale veidi teed. Ma ei ole vannitoas.”
Mõnel päeval, räägib ta, mõtleb ta majale kogu aeg: manab silme ette selle toa praegusest erineva seinavärviga või avarama ukseava tolles teises toas. Ta teeb põrandaplaani ja interjöörivaadete visandeid. Täna tegi ta koosoleku ajal koridori vaate, eesuksest köögi suunas. Kui ma küsiksin temalt, mis sahvris on, siis võiks ta mulle nimetada iga eseme, mis riiulil paikneb, enamasti aga mõtleb ta tubadest, nende rekonstrueerimisest ja proportsioonidest. See on naeruväärne, ütleb ta, aga ta tunneb seda maja paremini kui oma Londoni kodu.
See peab olema pääsemine tõelisest maailmast, ütleb ta mulle. See maja Prantsusmaal peab olema ühenduses mingi väljamõeldud kohaga, mille ta lapsena leiutas. Ta põlgas oma vanemate purjuspäi peetud tülisid, oma ema märatsushooge, tema ägedat iseloomu.
„Alati olin ma ninapidi raamatus või unistasin päise päeva ajal, püüdsin nende kakluste lärmist eemale saada. Arvatavasti ütlete, et püüdsin saada eemale nende kakluste lärmist ja oma vihkamisest nende vastu – ja teil oleks õigus.”
Ta räägib, et tal on piinlik ja häbi, et ei suuda hotellitoas paari minutitki omaette olla nagu normaalne inimene. Ma ei saa sellest aru, ütleb ta.
„Kardan, et mu arhitektuuriharrastus õõnestab mu reaalsustaju.”
„Võib-olla,” ütlen. „Aga võib-olla aitab arhitektuur hoopis reaalsustaju säilitada. Te ei mõtle oma Prantsusmaa majale ju kogu aeg. Tundub, et teete seda siis, kui olete teistest ära lõigatud, hirmunud või vihane.”
„See on väga heatahtlik interpreteering sellest, mida püüdsin teile kirjeldada, aga ma ei tea. See ei selgita mu lakkamatut uuendamistööd maja kallal või mu meeletut tingimist stiilis, et „loobun kõigest, kui ainult saaksin” … mida iganes.”
„Ei,” ütlen. „Vahetustehinguid see küll ei selgita. Pigem tundub teie kirjeldus sarnanevat rohkem sellega, mida üks hirmunud laps teha püüab.”
Kuulen, kuidas ta jälle end liigutab, arvatavasti tõusis ta püsti.
Ta räägib, et Joyce on kirjutanud ühe loo, tema arvates on see dublinlastest rääkivas raamatus. Ta luges seda oma esimesel ülikooliaastal, ent pole seda sellest ajast alates kätte võtnud – lõpp oli häiriv, liialt õõvastav. Loo lõpus tuleb koju joobnud isa, kes avastab, et ta naine on kirikus ja poeg on lasknud tule koldes kustuda. Isal tuleb nüüd õhtusööki oodata ja väike poiss püüab isa maha rahustada. Ta ütleb isale, et teeb talle ise õhtusöögi valmis, ent isa see ei rahulda. Isa võtab jalutuskepi, käärib varrukad üles ja hakkab siis väikest poissi peksma. Pääsu pole. Purjus isa peksab poissi järelejätmatult. Verd voolab. Väike poiss anub isa ja seejärel muutub anumine kauplemiseks: „Ära löö mind, issi, ära löö, ma loen sinu eest palve. Ütlen sinu eest palve, issi, kui sa mind ei löö.”
Just niisamuti tundis ta ise, kui ta ema talle kõrvakiile virutas ja võmme jagas.
„„Ära löö mind, emme, ma olen hea, ma olen hea poiss, emme.” Ja kui sellest ei piisanud,” jätkab ta, „palusin ma Jumalat: „Jumal, ära lase tal mind lüüa, ära lase tal mind lüüa. Ma olen hea poiss. Ma annan sulle kõik, ükskõik mida, kui sa mind kaitsed. Palun, armas Jumal, palun.”.”
Kuulen, kuidas ta hingab. Mul on tunne, et ta hoiab nuttu tagasi. Ta ütleb: „Härra Grosz?”
„Jah?”
„Mu majal on võluuks.”
„Võluuks?”
Aasta varem oli ta teinud läbi pika lennu vahepeatusega Hong Kongis. Tund pärast Hong Kongist lahkumist kostus vali pauk, seejärel oli lennuki kabiinis tunda tuule vihinat. Hapnikumaskid pääsesid valla. Kümne kilomeetri kõrgusel asuv lennuk kaotas järsult kõrgust. Ta arvas, et surm on silme ees.
„Mõtlesin, et kui suudaksin vaid püsti tõusta ja lendurikabiini ukse avada, astuksin oma majja. Oleksin kodus, väljaspool ohtu. Pidin juba hapnikumaski ära võtma ja oma turvavöö lahti päästma, kui lennuk jälle normaalse asendi võttis.”
Metroorong, millel mootor seiskunud, või liiklusummik – kus iganes ta ei juhtuks olema, võib ta üles tõusta ja selle ukse kaudu välja, oma majja minna. Üsna palju tema mõtlemises on seotud selle võluuksega. Millest ta loobuma peab, et seda saada? „On ju hullumeelne,” ütleb ta. „Kas pole?”
Ütlen talle, et minu arvates pole see hullumeelne. Väike poiss, kes poeb vopsude eest varju, annaks kõik, mis tal on, võluukse eest.
„Ma ei mäleta eriti oma lapsepõlve. Kui midagi meenub, siis mitte palju. See kõik tundub olevat nii hirmkaugel, surnud. Mõtlen endamisi, et see oli mu lapsepõlv – ei, see on mu lapsepõlv. See pole minu jaoks elus.”
Kumbki meist ei räägi. Kui minut on möödas, hakkan äkki muretsema, et äkki on ühendus katkenud.
„Olen ikka veel siin,” ütleb ta. Hetkeks jääb ta vait. „Minu kella järgi on meie seansile mõeldud aeg peaaegu läbi. Nüüd ei taha ma rohkem midagi öelda. Homme on üks alkoholiga peoõhtu, kuhu pean minema, seega tuleb mul viisteist minutit varem lõpetada, palun vabandust.”
„Tänan, et teada andsite.”
„Härra Grosz?”
„Jah?”
„Ega mul tegelikult Prantsusmaal maja ei ole. Te ju teate seda, kas pole?”
Valetamine
Saladustest
Tema arsti kiri kirjeldas teda patoloogilise valetajana. Kas võiksin anda oma hinnangu? Võib-olla oleks võimalik talle psühhoteraapiaseansse korraldada?
Philip tuli minu juurde intervjuule ühel aprillikuu päeval, nüüdseks on sellest möödas juba paar aastat. Tema arst oli otsustanud ta minu juurde