Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame. Stephen Grosz

Читать онлайн книгу.

Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame - Stephen Grosz


Скачать книгу
käinud ning tagasi Londonisse sõites oli temas süvenenud veendumus, et mingil ajal, pärast seda kui neil juba lapsed on, ta ärkab ja avastab, et on gei. Sel ajal kui Claire kõrvalistmel tukkus, leidis ta end üha enam endale kordamas: „Ma ei ole gei, ma ei ole gei, ma ei ole gei.” Pärast unetut ööd ütles ta Claire’ile, et ei saa temaga abielluda, et ta ei tea, kes ta on või mida tahab, ning et võib-olla on ta gei.

      Küsisin temalt, miks ta arvab, et ta gei on. Kas ta oli olnud suguühtes mehega? Ta vastas eitavalt. Kas ta fantaseeris seksist mehega? Ei. Kas ta oli kunagi olnud seksuaalsuhtes mehega või kas tal esinesid seksuaalfantaasiad meestest? Jälle oli vastus ei. Kui temalt kihlatu kohta küsisin, vastas ta, et on Claire’iga koos olnud kolm aastat ja et hiljuti olid nad kokku kolinud. Jah, nad olid regulaarselt intiimsuhtes, neliviis korda nädalas. „Kas tabate end Claire’iga seksides meestele mõtlemas?” Jälle ei.

      „Kahju küll,” ütlesin. „Ma ei saa aru, miks te arvate, et gei olete.”

      „Te siis arvate, et ma olen gei?” küsis ta.

      „Püüan aru saada, miks teie arvate, et te gei olete.”

      „Muretsen selle pärast, et avastan, et olen gei – pärast seda kui mul juba lapsed on. Laste saamine on tohutu vastutus.”

      „Kas olete mures, et teil tekivad seksuaalsusega seonduvad tunded oma laste vastu?” küsisin.

      „Ei, üldse mitte,” vastas ta.

      Märkmetest sai selgeks, et olime mõnda aega seda küsimust lahanud. Michael tundus olevat väga sügavas mures enda pärast, ta oli veendunud, et sel on mingi seos ta seksuaalsusega, ent ma ei saanud selgust, mis see oli, mis teda vaevas. Ta rääkis mulle, et ta alustas suguelu hilja, et Claire oli tema esimene ja ainus sõbratar. Mingil hetkel ütles ta, et naise kirg valmistas talle piinlikkust, ent rohkem ta asja ei selgitanud. Ja ehkki kõik, mida Michael mulle rääkis, tundus potentsiaalselt olulisena, ei saanud ma aru, mida ta mõtles sellega, kui ütles, et on mures oma seksuaalsuse pärast.

      Oma märkmetesse olin kirja pannud, et ta tundus võimetuna taluma abielust tulenevat kaotust. Selle all ei pidanud ma silmas ainult seda, et ta ei saanud enam laps olla, vaid ka teatud muid võimalusi, mis olid seni olemas olnud, aga kaoksid abiellumise korral. Mind hämmastas ka tema ebaküpsus, oma empaatiapuuduses käitus ta ebaküpse noorukina. Tundus, et ta ei saa eriti aru valust, mida oma kihlatule põhjustas. Michaeli kirjelduste põhjal oli selge, et ta kihlatu oli täielikus šokis.

      Ta rääkis mulle, et ta vanemad ja sõbrad arvasid kõik, et Claire on imetore tüdruk – intelligentne ja sooja südamega. Ta oli sellega nõus. Nad olid veendunud, et Michael jääb tüdrukust ilma, kui ta talle abieluettepanekut ei tee, ja nii leidiski Michael end tüdrukule rääkimas, et soovib lapsi ja abielu, tegi talle ettepaneku, nad leidsid endale kodu ja plaanisid pulmi. Michael oli kõike seda teinud, kuna arvas, et peaks seda tegema, et ta peaks seda teha tahtma, ent siin ta nüüd oli, mitu nädalat enne pulmi – ja tundis, et ei saa seda teha.

      Tahtsin mõelda, et pulmade ärajätmiseks läks julgust vaja, ent Michaeli peatumine näis olevat peaaegu sama mõtlematu tegu kui edasiminek. Ja ka tema seksuaalsusega seonduv polnud päris õige – kahtlustasin, et see oli vaid vabandus, mida ta arvas end ümbritsevaid inimesi aktsepteerivat kui ainsat võimalikku.

      Oli selge, et ta püüdis pulmi meeleheitlikult ära hoida, ent ta ei suutnud öelda, miks, ja mina ei suutnud ära arvata, miks. Oma märkmete põhjal tegin järelduse, et ta on depressiooni langemas ja teda tuleb otsekohe aidata. Tal oli vaja kogenud ravijat, kes aitaks tal mõista oma depressiooni põhjust ja saada laiemat pilti depressiooni põhjustavatest muredest.

      Mu märkmetes oli veel üks punkt, mis võis olla põhjuseks, et ma telefonis ta häält ära ei tundnud – tundsin, et ma ei saanud temaga head kontakti.

      Konsultatsiooni ajal pean mina koguma informatsiooni – patsiendi elulugu, probleemiga seonduv –, ent kõige tähtsam on selle juures, et patsient lahkuks meie esimeselt kohtumiselt tundega, et teda on ära kuulatud ja kuulda võetud. Selle kohtumise lõpul peaks ta tundma, et see, mida ta tuli ütlema, mida tal oli vaja ütelda, on öeldud, seda on kuulatud ja sellest on mõeldud. Peaaegu kõigil konsultatsioonidel tekib üks hetk, kus kõik need asjad haakuvad, kui mõlemad tunnetavad, et nüüd on teineteisest aru saadud. Kui see juhtub, ja see võib juhtuda ükskõik millisel konsultatsiooni hetkel, tekib patsiendil ja analüüsijal tunne, et konsultatsioon on lõppenud, et see, mida oli teha vaja, on tehtud, ent Michaeli puhul seda ei juhtunud.

      Mul tekkis palju mõtteid ja ma esitasin need talle, ent lõpuks jäi mulle tunne, et miski ei tundunud mõjuvat. Kui saabus aeg hüvasti jätta, tundsin end veidral kombel kaotajana. Lohutasin ennast mõttega, et Michaeli ei huvitanud niivõrd ära kuulatud saada, vaid hoopis minult midagi saada – ta soovis oma suhtele lõppu ja tundus, et ta vajab selleks minult luba. Tundsin, et ta soovib, et ütleksin midagi, mida ta saaks edasi öelda oma kihlatule ja vanematele, annaksin mingi tõendi haigestumise kohta, mis teda igaveseks pulmadest vabastaks.

      Ainus dokument kaustas oli ühe kirja fotokoopia, kus kirjeldasin toimunud konsultatsiooni ja saatsin Micaheli doktor H. juurde. „Kes teab,” kirjutasin, „võib-olla on tal tarvis vaid õige inimene leida.”

      Sulgesin oma laua taga istudes kausta ja mõtlesin – mis Michaeliga kõigi nende vahepealsete aastatega juhtuda võis? Kas ta oli nüüd abielus ja laste isa? Ja mis oli takistanud teda Claire’iga abiellumast? Panin kausta kappi tagasi ja keerasin vastuvõtutoa ukse lukku.

      Mõni päev hiljem saabus Michael kokkulepitud seansile. Ta võttis seljast pintsaku ja istus tugitooli. Michael vaatas toas ringi, mina tabasin end ta vasakut kätt vaatamas, tahtsin näha, kas tal on abielusõrmus sõrmes. Ei olnud. „Meil mõlemal on veidi rohkem valgeid juukseid peas,” ütles ta.

      Vaikisime hetkeks.

      „Kuidas saan aidata?” küsisin.

      Ta istus vaikselt ja ütles siis: „Üks asju, milles me doktor H. – ga selgusele jõudsime, oli, et psühhoanalüüs ei saa mind tegelikult aidata. Kui aus olla, siis doktor H. – ga sellest analüüsist eriti midagi välja ei tulnud, ent ka see oli iseenesest midagi väärt.”

      Ütlesin, et ma pole päris kindel, kas temast aru saan.

      Hetkeks tundus ta mõtisklevat millegi üle, mis oli nähtav ainult temale, ja seejärel küsis ta: „Kas te teate Kafka ja Felice Baueri lugu? Kafka oli viis aastat Baueriga väga tihedalt seotud, mõnikord saatis ta talle mitu kirja päevas. Naine elas Berliinis, Kafka Prahas – isegi siis polnud see väga pikk vahemaa, kuid selle viie aasta jooksul, mil nad kihlatud olid, kohtusid nad vaid kümme korda, sageli mitte kauemaks kui tunniks-kaheks. Kui lugeda Kafka kirju,” kõneles Michael, „saab selgeks, et tavaliselt oli ta meeletu – teda valdas ärevus selle pärast, kus Felice käis, kellega kohtus, mida ta sõi või mis tal seljas oli. Kafka soovis oma kirjadele vastust otsekohe ja sattus raevu, kui seda ei saanud. Ta tegi kaks korda abieluettepaneku ja katkestas kihluse kaks korda – pulmi ei toimunud.” Michael ütles, et Kafka jaoks oli eraldatus Bauerist talumatu. „Ainus asi, mis teda veel enam häiris, oli tema juuresviibimine.”

      „Kafka sattus ikka ja jälle samasugusesse suhtesse,” rääkis ta mulle. „Tänapäeval me ütleksime, et ta oli skisofreeniline või et ta kannatas mingi nõrgemat sorti Aspergeri sündroomi all, ent nood sõnad ei anna edasi asja olemust. Isik, keda ta kõige enam vältis, oli isik, kellest ta kõige enam sõltus – isik, keda ta kõige enam ihkas. See on minu lugu – Claire’iga, doktor H. – ga. Aja möödudes juhtus nii, et mida rohkem ma doktor H. – st sõltusin, seda enam tundsin, et vajan tema abi, ja seda enam leidsin end seansse vahele jätmas ning soovimas analüüsile üldse lõppu teha.”

      Ta rääkis mulle, et kui ta doktor H. juures käima hakkas, oli ta depressioonis – tal oli häbi, et ta niimoodi pulmad ära jättis, piinlik selle pärast, mida ta inimestele rääkis. Ta loobus matemaatikaalasest uurimistööst ja leidis töö pangas, kus tegeles arvutimudelitega. Umbes kuue kuu pärast oli ta leidnud endale uue korteri ja talle hakkas tema uus töö meeldima. „Tundsin end veidi paremini. Kuna alguses toimis teraapia niivõrd hästi, läks veidi aega, enne kui me mõlemad saime aru


Скачать книгу