Katki. Tea Lall
Читать онлайн книгу.
lukku ja istus autosse. Koduteel valdas teda kummaline tunne. Ta tajus korraga elavalt seda aega ja ruumi, milles ta oli rohkem kui kakskümmend aastat tagasi viibinud, mäletas neid suuri tundeid, mis teda tol korral valdasid. Vahepeal oli aeg need sügavale tema sisemusse peitnud, aga nüüd ujusid nad pimedusest uuesti valguse kätte. Aga aeg, halastamatu, oli teinud oma töö …
5
KUI RAGNE JÄRGMISEL KORRAL OMA MAJAKESE JUURDE JÕUDIS, OLI vahepeal märkamatult möödunud terve nädal. Jettel oli alanud koolivaheaeg ja seetõttu polnud ta leidnud aega, et siia tulla. Kui ta nüüd kööki astus, valdas teda korraks pettumus. Tema puhtaksküüritud köögis olid hiired jälle pidu pidanud. Laud oli uuesti hiiremustast täpiline ja prügikott, mis eelmisel korral autosse ei mahtunud, oli aukliks näritud, tühjad kilekotid ja muu sodi kööki mööda laiali veetud. Kuid Ragne ei jäänud kauaks nukrutsema. Ta tahtis oma päeva meeldivalt veeta ja selleks tuli tegutseda. Mis muud kui jälle köök koristada ja tuli alla teha, sest majas oli külm kui hauas. Ta ei raisanud aega, tõi kuurist puid, tegi tule alla, seekord enne lõõris ajalehte põletades, tõi vee ja hakkas uuesti pesuvahendiga kõike üle käima. Pliit tõmbas, mis mühises!
Juba tunni aja pärast istus ta laua ääres, tass teega ees auramas, õhk köögis meeldivalt soe. Täna oli ta kodust kaasa võtnud uued kardinad köögiakendele, laudlina ja kaks uut kaltsuvaipa. Puhtad kardinad akende ees andsid köögile kohe pisut värskema väljanägemise. Milvi vanad kardinad, mis ta maha võttis, oli päike aastatega nii viledaks söönud, et pesus lagunesid need päris ära. Nii tõi Ragne Milvi vanade asemele oma kardinad, mis tal kodust võtta olid.
Hiired aga tegid talle aina enam muret, sest kui ta puhtad vaibad maha laotab ja lauale puhta lina paneb, on järgmine kord jälle seis endine ja ta peab koristamisega otsast peale hakkama. Tal polnud meeles olnud hiiremürki osta, aga nüüd kavatses ta minna lähimasse poodi, mis oli umbes kümne kilomeetri kaugusel, ja osta sealt kohe mitu potsikutäit. Neist loomadest tuli lahti saada, kui ta tahtis siin käia.
Teejoomise lõpetanud, istus ta autosse ja sõitis mööda porist külateed maantee poole. Naabri väravas seisis Aksel ja vehkis käega. Pisut vastumeelselt jättis Ragne auto seisma. Ta ei tahtnud aega kulutada ega soovinud võõraga juttu puhuda. Ta tahtis kiiresti poes ära käia, et tagasi jõudes taas oma minevikus seigelda.
„Tere,” ütles vanamees. „Kas ma saaksin sinuga bussijaama?” küsis ta. „Mul on plaan poes käia, saaksin natuke kergema vaevaga, ei pea siis nii palju kõndima.”
„Ma lähen ise ka poodi, nii et saate minuga sinna ja tagasi ka,” vastas Ragne. Papi istus tänusõnu lausudes autosse.
Suurema osa teest nad vaikisid, Aksel püüdis küll paaril korral juttu üles võtta, aga peale ilma polnud neil muust rääkida ja nii jäi ka mees lõpuks vait. Kui nad poe juurde keerasid, oli vaikus juba veidi piinlikuks muutunud.
Poes toimetas kumbki omaette. Ragnel polnud peale mürgi midagi vaja, Aksel aga ostis hulga asju, leti ees makstes suundus veel mitmel korral riiulite vahele midagi juurde tooma, nii et lõpuks sai kraami päris tublisti. Ragne ootas ta ära, et aidata kotid autosse viia. Aksel ja müüja tundsid teinetest, nagu maal ikka, sest ilmselt oli see tolle kandi ainus pood, kust igapäevane toidukraam osteti.
„Kuidas Luise tervis on?” küsis müüja kaupadelt koode maha piiksutades.
„Eks ikka endine, ega siin enam midagi muutu,” vastas mees ohates.
„Jah, see insult on kole asi, võib ka noore inimese eluaegseks invaliidiks teha ja polegi muud kui jääda teiste hooldada,” ohkis ka müüja murelikult. „Sa vii talle tervisi, me ju käisime kunagi koos rahvamajas laulmas, siis ta oli väga energiline naine. Mis teha, kui tervis alt veab,” ohkas müüja uuesti ja nimetas summa, mis Akslil kauba eest maksta tuli.
Kui mees oli kauba kottidesse ladunud, soovisid nad müüjale kena päeva ja tassisid kraami koos autosse.
Tagasiteel hakkas Aksel rääkima: „Mu naine on invaliid, insuldiga, halvatud voodihaige juba kuus aastat. Ja nagu sellest veel vähe oleks, on tal ka Alzheimeri tõbi. Ta ei saa enam ühegi toimetusega hakkama. Ainus asi, mida veel ise saab teha, on söömine, seda ka viletsalt, toitu pudeneb lusikalt sülle, aga niikaua, kui ta lusikat hoida jõuab, sööb ise. Mõistust tal ei ole ja ka kõnevõime on vilets. Nii me elame siin tasapisi. Meil on tütar ka, aga tütar elab Ameerikas. Tal on pere seal, töökoht. Eestis käib harva, jõulude ajal tavaliselt … Hooldekodusse mina oma naist ei pane. Nii kaua, kui ma tema hooldamisega hakkama saan ja enda tervis laseb, teen seda ise. Andsin endale sellise lubaduse ja olen seda siiani pidanud.”
Mees vaikis mõtlikult, siis jätkas: „Vahel saab meil nalja ka. Ega Luise ju ei mäleta, mis ta minuti eest ütles. Ei tunne ta mind ära ega mäleta tütrest midagi. Vahel arvab, et on noor naine ja siis ta vaatab mind tigedalt ja küsib, miks mulle nii vana mees siia saadeti. Mina siis räägin, et mind ei saadetud, ma olen Aksel, sinu mees. Tema vastu, et miks mul nii vana mees on, ma ei taha nii vana!” Vahel ajab kohe naerma, siis ta naerab ise ka, aga ega ta enam mäleta, mille peale …” Mees jäi vait ning alles natukese aja pärast seletas: „Kui me noored olime, siis ütles Luise alati, et ta abiellus rohkem minu naeru kui minu endaga. Et minu naer nakatavat teda isegi siis, kui naerutuju pole tegelikult ollagi. Nüüd ma vahel vaatan teda ja mõtlen, et mu naer nakatab teda vist praegugi. Kuigi ta jutust enam suurt aru ei saa, aga iga kord, kui ma naerma hakkan, naerab tema ka, endal silmad tühja täis. Siis ma mõtlengi, et …” Vanamees jäi vait ja vaatas autoaknast välja, kusagile kaugele, silmapiiri taha.
Edasi sõitsid nad vaikides. Ragne ei söandanud midagi küsida, näis, et mees oli sukeldunud mälestustesse, ammusesse aega, kui kõik veel ilus oli. Seda arvas Ragne tema näost lugeda võivat. Naisel hakkas temast kahju. Nüüd ta taipas, miks olid muidu viisaka mehe püksid alati pisut kortsus ja kampsun plekkidest kirju. Miks on mõnel inimesel nii pagana raske saatus – elada selles mahajäetud külas nii troostitut ja nukrat elu …
Kui nad Aksli kodu juurde jõudsid, tõstis Ragne kotid autost välja ning aitas need majani viia. Mees tänas teda, otsis siis kilekotist šokolaadikarbi ja ulatas Ragnele.
„Oh, seda küll pole vaja,” tundis Ragne end kohmetult. Polnud ju mingi kulu ega vaev naabrimees autoga poodi ja tagasi sõidutada. Aga Aksel ei lubanud karpi tagasi anda ja Ragne ei hakanud vastu punnima. Kui teine tahab head, siis olgu pealegi.
„Ja järgmine kord, kui tuled, astu läbi. Ma teen sind Luisega tuttavaks ja pakun tassi kohvi. Või piparmünditeed, meie lemmikut,” kutsus mees lahkesti.
„Oh, jumal,” mõtles naine „Ma ei saa siin elus arukategagi jutu peale, ammu siis veel inimesega, kes oma peretki ära ei tunne.” Aga ta ei vastanud midagi, noogutas vaid viisakalt ja sõitis ära.
Jõudnud mõnusat soojust hingavasse majja, pani ta kohe mürgitopsid välja, esikusse, kööki, sahvrisse ja elutuppa. Seejärel istus laua taha, võttis sahtlisse pistetud märkmiku, mille sirvimine nädala eest pooleli jäi, ja luges edasi aastatetagust, läbi valu ja vastuolude alanud armastuse lugu.
„Armastusel ja armastusel on vahe. See tõdemus tuli mulle üllatusena. Arvasin, et minu tunded R. vastu olid samuti siirad, kuigi jah, vist mitte nii sügavad … Eks nad ehk olidki siirad, enamasti, aga täna tean, et on armastusi, mille loed kaanest kaaneni läbi kuu ajaga ja on neid, kus kuu ajaga jõuad lugeda vaid sissejuhatuse, kui sedagi, saades vaid pisut aimu, mis sind ees ootab. Täna kuu aega tagasi sain uuesti endaks.
… Mind on tabanud nutuhood. Just nüüd, kus kõik peaks olema hästi ja mina õnnelik, nutan ma kibedaid pisaraid. Miski rõhub mind ja nüsib meie armastuse nüri noaga viiludeks. Imelik, kuidas ühel hetkel tunned end teise inimese kõrval nii tühisena, pisikese ja tähtsusetu kübemena. Vägisi on tunne, et olen oma armastuse ori. Kardan end peale suruda, tüütuks muutuda. Mida on mul sulle pakkuda iga päev, iga kuu ja aasta?
… Mis tulema peab, see tuleb, mis kaduma on määratud, see kaob. Pea on lollidest mõtetest paistes, aga neid mahub sinna ikka veel ja veel. Miks ma aina kahtlen? Mis siis, kui argipäevad hakkavad ummistama meie armastuse allikat, kuni kasvatavad selle lõpuks päris kinni? Kes oli see, kes ütles: kõrbe