Katki. Tea Lall
Читать онлайн книгу.
kindel, et tahad seda maja?”
Ragne noogutas.
„Okei siis,” Marit võttis paberid kausta vahelt välja. „Vaata veel kord üle, saatsin sulle need ka meilile, et saaksid pilgu peale visata, kas sa jõudsid vaadata?” muretses ta.
„Kahjuks ei vaadanud, ma pole mitu päeva oma meile lugenud,” vastas Ragne ja hakkas lepingut lugema.
Marit ootas kannatlikult akna all seistes ja piidles silmanurgast Ragnet. Naine oli hoolikalt meigitud, kuid näis väsinud olevat. Ta polnud vana, vast neljakümne viie ringis, aga tema olekus oli midagi rusutut ning see äng oli surunud tema õlad ettepoole längu. Nagu mingi sisemine raskus vajutanuks teda lauale lähemale, kui ta lepingut luges. Marit ei söandanud midagi küsida. Ta teadis, et Ragne ei ole eriti jutukas, nii et vaevalt ta soovib oma kummalise majaüürimise põhjustest rääkida. Nad pole ju nii head tuttavad, et sellistest asjadest rääkida.
Mõne aja pärast lükkas Ragne paberid endast eemale ja vaatas aknast välja. Marit ei sekkunud, ta lasi naisel rahulikult mõelda. Kui Ragne tema arvamust kuulda tahaks, siis tema seda üürilepingut sõlmida ei soovitaks. Vana maja, pealegi sellise minevikuga … Teed pole ollagi, kõik on umbe kasvanud, laguneb. Mahajäetud, üksildane ja jube paik. Aga Ragne võttis pärast lühikest mõtlemist pastapliiatsi ja kirjutas hoogsalt lepingule alla.
„Muide, see tagumise toa uks on tahmaga mustaks mäkerdatud. Sa ehk ei pannud tähele, aga välisuks ka. See on sõrmejälgede võtmisest. Margit püüdis seda maha pesta, aga asjatult. See ei tule maha. Nii et kui see sind häirib, siis pead uksed ilmselt üle värvima. Ja võib-olla ka tagumise toa põranda või seinad. Nagu ma juba ütlesin, ma ei oska sulle öelda, mis olukord seal on. Oota üks hetk, ma helistan Margitile ja uurin, kas ehk võti ei ole tal siin kusagil. Tunnistan ausalt, et pole seal toas ise ka käinud. Ebaprofessionaalne, eks? Maakler ju peab teadma iga nurka asjast, mida ta müüb. Aga üksi maja üle vaatamas käies ei suutnud ma sinna minna. Nii et palun vabandust.” Ta lõpetas ja valis müüja numbri.
„Tere Margit! On sul aega korraks rääkida? Oleme üürnikuga siin, majas … jaa, ta võtab üürile. No mis siin uskumatut? Aga ole hea, ütle, ega sul tagumise toa võtit siin kusagil ei ole? Uks on lukus ja me ei pääse sinna. Aga tahaks vaadata …” Paus. Marit kuulas ja noogutas murelikult ning jätkas: „Selge. Siis pead saatma postiga, kui ise niipea siiakanti ei tule.”
Ragne segas vahele ja Marit kattis telefoni korraks käega.
„Ütle talle, et ma ei pea ju sinna tuppa minema. Mul pole seda vaja. Mulle piisab ka köögist ja elutoast, tegelikult piisaks ka ainult köögist,” lausus Ragne.
„Kuule, üürnik ütleb, et tal pole sinna tuppa asja ja ta ei hakka seda niikuinii kasutama …” rääkis maakler uuesti telefoni. Seejärel ta noogutas kuulates, jättis hüvasti ja pani telefoni taskusse.
„No mis siis ikka,” võttis ta seejärel jutu kokku ja pistis üürilepingu ühe eksemplari kausta vahele. „Ma ei oskagi sulle midagi soovida. Võib-olla lihtsalt seda, et leiaksid siit selle, mida otsima tulid. Ja loodan väga, et sa ei pettu. Kui sul midagi vaja on või kui küsimusi tekib, helista mulle. Omanike kontaktid saad lepingust, kui vaja peaks olema, aga üldjuhul ei taha nad selle majaga eriti tegemist teha. Siia nad ilmselt ei tule, kuna neil ei ole selle kohaga mingit sidet, nii mulle öeldi. Tagumise toa võti on Alvari käes ja naine ei tea mehest suurt midagi, kus see elab või liigub. Paistab, et nad ei suhtle enam omavahel. Aga kui sa ümber mõtled ja leiad, et tahaksid ka tagumist tuba kasutada, siis helista mulle, ma ajan selle võtme sulle välja. Nii, kas sõidad kohe koju või jääd veel siia?”
„Jään veel veidikeseks.”
„Vaatan sind ja imestan: ei mingit hirmu! Kange naine!” naeris Marit. „Ah jaa, see köögiuks, mis eest ära kukkus. Kas su mees ehk saab selle ise korda teha?” küsis ta.
Ragne mõtles veidi ja vastas: „Arvan, et mitte. Ta ei tea sellest kohast.” Nähes maakleri silmis üllatust, selgitas ta: „Mul on vaja endale ruumi. Hingamise jaoks, mõtete jaoks. On mõtteid, mis on vaja lõpuni mõelda, võib-olla ka lahti kirjutada. Ma pole seda seni julgenud teha, mõni mõte on nii hull. Las see uks praegu olla, tõstan ta esialgu kõrvale, eks paistab, mis tast edasi saab.”
„Sul on kõik olemas, Ragne,” ütles Marit julgust kokku võttes. „Raske on sinust aru saada. Roland on tubli mees, ta on sind hoidnud, pere eest hoolitsenud. Ma tunnen teda, oleme ju endised töökaaslased. Miks sina küll alati metsa poole vahid ja omade poole seljaga oled?”
Ragne ehmus. Ta tundis end ebamugavalt ega tahtnud sellest rääkida.
„Ma ei tea seda isegi,” vastas ta siiski, vaikselt, otsekui kardaks, et keegi võib pealt kuulata. „Ma tahan alati midagi muud. Ma pean kogu aeg seda muud otsima. Ma pean kogu aeg metsa poole vaatama, sest ma kardan, et elu saab otsa ja mul jääb see leidmata ja nägemata …”
Marit vaatas teda nõutult ega öelnud enam midagi. Ühest küljest ta mõistis, teisalt jälle mitte. Mõlemad tundsid end ebamugavalt.
„Ah jaa, oleksin peaaegu unustanud,” viis Marit professionaalse osavusega jutu igapäevastele asjadele, „elekter. Näe, siin köögis on kaitse, lülitad selle sisse ja vool on olemas. Kui pikemalt ära oled, siis võta igaks juhuks välja. Vana maja, vanad juhtmed, mine tea, mis juhtuda võib.”
Nad soovisid teineteisele kõike head, Ragne tänas ning Marit astus uksest välja. Kui automüra vaibunud oli, püüdis maad võtnud vaikus Ragne endasse. See oli nii suur ja kajav vaikus, et lõi kõrvad kohisema. See kohin oli nagu kosk, langev kosk tema enda peas. Ragne köhatas korraks, et mitte sellesse välisesse vaikusse ja omaenda sisemisse kosekohinasse ära uppuda. Ta peas tiirlesid mõtted, aga hirmu ei olnud, jah, kummalisel kombel ei tundnud ta hirmu ega kõhedust. Oli vaid teadmine, et üks kena lahke inimene oli siin, oma kodus tapetud. Väga võikal viisil pealegi.
Ragne istus veel natuke aega ning otsustas siis koju tagasi sõita. Uksest väljudes meenus talle koer. Ta käis kõik ruumid läbi, vaatas igasse nurka, pööningule, kuid peni polnud kusagil.
„Ju ta lipsas vahepeal välja,” mõtles Ragne ja keeras väljudes majaukse lukku.
4
JÄRGMISEL HOMMIKUL VIIS RAGNE TÜTRE KOOLI NING VÕTTIS SUUNA oma õnnetu üürikodu poole. Ta oli kaasa võtnud mõned koristusvahendid ja plaanis köögis põhjaliku puhastuse teha, et vabaneda hiiresitast ning – korjustest, et tühjalt seisnud majja pisutki puhtamat õhku luua. Kadunud Milvi kindlasti rõõmustab, kui pilvepiirilt seda kõike nukralt ja igatsedes vaatab.
Ragne jõudis külateele. Naabrimees – see ainuke, kes tegelikult päris naaber ju ei olnudki, sest tema maja oli Milvi omast üsna kaugel – seisis õuel, kui Ragne tema väravast mööda sõitis. Viisakas olnuks ehk kinni pidada ja oma tulekust teada anda, kuid Ragne ei tahtnud aega kaotada, sest toimetamist maja juures oli palju ja pealegi tahtis ta üksi olla. Selleks ta siia ju tulnud oligi, et inimestest kaugemale saada. Inimestest, kelle vastu ta oli usalduse kaotanud. Aga võib-olla polnud seda usaldust kunagi olnudki.
Ilm oli taas sompus ja kõle tuul rebis puudelt pruunikaid lehti, justkui püüdes neid kiiremini paljaks koorida. Õunapuud aga hoidsid oma ihukatteid visalt kinni ning maha pudenes vaid üksikuid. Kased seevastu olid ammu vastupanust loobunud ning kõikusid kohmetult tuules, justkui oma alastust häbenedes.
Ragne viis koristamiseks kaasa võetud kodukeemia ja mopi-pange tuppa. Täna oli ta kaasa võtnud ka oma märkmikud, lootuses, et pärast koristustööd jõuab neid edasi sirvida. Ta tundis sõnulseletamatut, kusagilt alateadvusest pinnale kerkinud vajadust vaadata tagasi oma minevikku, et mineviku kaudu näha ja mõista olevikku ning oleviku kaudu leida teeots, mis viiks teda tulevikku, loodetavasti pisut paremasse ja õnnelikumasse.
Majas oli endiselt haudvaikne. Aega raiskamata võttis Ragne pange ja läks kaevule. Ta kergitas ettevaatlikult kaant ja piilus alla. Konni ei paistnud, ilmselt olid juba talveunne kolinud. Sügavalt helkis vastu mustjas vesi. Ragnele meenus, kuidas vanaema oli teda lapsena keelanud kaevu piilumast, sest kaevunäkk tõmbavat lapsed kohe enda juurde ega laskvat sealt enam kunagi välja.