… Valmistume pulmadeks. Kas nüüd siis on meie tunne sedavõrd küps, et oleme valmis kogu eluks jah-sõna andma? Juba ammu unistame oma kodust. Sellisest, kus oleks vana mööbel ja mis oleks meie nägu. Täna räägiti raadios, et muinsuskaitsjad ostavad muuseumidele vana mööblit kokku. See ajab hinnad üles ja kardan, et me ei suuda seda endale muretseda. Aga need on ju vaid asjad. Mulle piisaks ka suurest põllukivist keset tuba ja küünaldest. Ja Arpo peab olema. See ongi kodu. Ei tohi end alla suruda ega võõraste sulgedega ehtida. Tuleb olla ise. Mulle tundubki, et Arpole on liiga tähtis see, mis mulje ta teistele inimestele jätab, ja et ta surub oma mina alla. Aga ei tohi! Tuleb olla loomulik ja vaba, vaba piirangutest, rollidest ja maskidest.

      … Ma olen üleni valu täis. Võimatu on kirjeldada, kui suur see valu on, ja kui suur süü. Mul on tunne, nagu oleksin oma kõige kallimat inimest alt vedanud. Minu neetud keha otsustas, et see laps, keda ma endas enese teadmata kandnud olin, jääb sündimata. Ja nii heitiski ta selle õnnetu välja. Ma igatsen su järele, Arpo. Just nüüd, kui ma sind kõige rohkem vajan, pean ma olema siin, haiglas. Ma aina nutan ja nutan, aga seda valu on võimatu välja nutta või miskitmoodi pisarais lahustada. Ma olen segaduses. Arpo käib mind küll lõuna ajal vaatamas, aga see ei lohuta. Mu elus pole kunagi hullemat aega olnud, kui eile, täna ja homme. Alles nüüd ma mõistan, mida tähendab lause „ma ei saa sinuta elada”. Sest ma tõesti ei saa. Pole, mida hingata. Südamel pole ruumi. Püüan end raamatutesse unustada, et mitte mõelda. Aga silmad veavad alt. Niipea, kui raamatu käest panen, on valu ja igatsus tagasi. Olen valmis tapma igaühe, kes ütleb veel, et ka kõige suurem armastus hääbub ajapikku!”