Järvetuul. Juri Vella
Читать онлайн книгу.
jätta me ei saa. Me püüame lihtsalt võimalikult harva teha uusi. Aga vanu tarvitamiskõlblikke, ajaga kulunud hälle hoitakse sugukonnas kaua. Neid kasutavad paljud järglaste põlvkonnad.
Mille eest?
Juhtudes mööda sõitma, külastasin ma eile Aipinite sugukonna kalmistut. Mis seal toimub! Suurem osa haudu on lahti kaevatud. Need pole loomaküüniste jäljed, need on inimese labida jäljed. Mida siit otsiti? Kes? Aardeid, mida ei leitud Püha Männiku aitadest? Kuldnaise jäänuseid, mida hant hoidis rüvetamise eest mitte kuskil mujal kui oma hinges…?
Siin lebab minema visatuna laulik Štšimka pehkinud põhjapõdranahkne saabas. Sellest paistab välja kont, ilmselt endine jalg? Kas mitte see, mida ta vigastas, vedades kord pärast sõda teismelisena kalakoormat Surgutti?
Mis toimub kõrvalolevas Aisõri hauas, mis on samuti tühjaks röövitud? Lõkke jäänused. Kaks kiiruga tehtud harkjalga. Keskel katkilöödud katel, mis pendlina kiigub. Katlas on valge pealuu. Mis küll toimub, inimesed…?
Sulgesin tahtmatult silmad ja kujutasin ette.
Leban kuskil küla servas mingi uudishimuliku huligaani poolt väljakaevatuna. Ning läbikuivatatud kolpa mööda ronib kohmakas lõpetamata mõte: „Ikkagi, mille eest…?”
IV
Varased jutud
Peremees
Ümberringi oli puhas ja vaikne. Taevas hõõgusid viimased tähed. Vasakul seisis tumeda seinana vana mets. Tihnikus huikasid nuttes hämmeldunud punnsilmsed öökullid. Eespool laotus ääretu soo ühtlane kangas. Kuid soo polnud siiski ääretu – kauguses, eretava taeva taustal paistis kuuskede väikesehambuline sein. Jõelt hoovas jahedust ja toomingaõite uimastavat lõhna. Tundus, et kõik ümberringi alles magas, ainult konnad krooksusid kaldaäärses rohus.
Kusagil kaugel kluugutas kurg. Lehtedelt pudenesid rasked külmad kastetilgad. Tõusev päike laotas üle sügava taevakupli laiali pikkade, ebaloomulikult eredate, kuid veel uniste kiirte lehviku. Kahisevate haabade ladvad lahvatasid kirendava leegina. Jõe kohal kajasid kirde-tõmmukajakate kähisevad karjed. Metsatihnikus hakkas kukkuma kägu, justkui köhides kurku puhtaks…
Äkitselt kostis idast vaikne kõmin, justkui oleks kusagil kaugel alanud äikese kanonaad. Ärevate karjetega kandusid mööda haned ja pardid. Hiired sagisid pelglikult rohus. Karu mörises pahaselt metsatihnikus. Oksi ragistades kihutas mööda värskete sarvedega põder. Katkestades naksutamise, lipsas punakas orav pessa vana männi tüves. Kägu jäi justkui poole sõna pealt vait.
Metsa tagant vilksatanud ereda päikesekiirega koos tulid nähtavale roomavate põrnikate sarnased roomiktransportöörid, mis täitsid ümbritseva maastiku roomikute lõgina ja mootorite mürinaga.
Masinad tungisid rahulikult elavasse ümbruskonda, tõstes roomikute terasest lülidega üles sookailuõite õrnvalged peaparukad. Nad peatusid jõe kaldal haabade sirgete tüvede ja tihedate toomingapõõsaste vahel, puutüvele löödud mõistatuslike märkidega tahvli juures. Selle tahvlikese jätsid geoloogid siia eelmisel suvel. Nad ütlesid, et sellele kohale ehitatakse naftatööliste asula.
„Jõudsime kohale!” hüüdis noormees, hüpates välja esimesest masinast ja tõrjudes kätega vehkides sääskede raevukat rünnakut. Ta oli lühikest kasvu, ent laiaõlgne. Tema heasüdamlik, naeratav, nöbinina ja tedretähnidega nägu oli tuulest pargitud. Roomiktransportööridest ronisid välja samasugused päevitunud, tuulest pargitud, ent lahke näoga inimesed.
„Vasja, sääsed pole meie saabumisega rahul, vaata, kuidas ründavad,” ütles nahktagis noormees, kelle pükste tagataskul paistis metallist märk. Ta nõidus fotoaparaadi nuppude ja hoovakestega, suunates kalli objektiivi ümmarguse imestunud silma meeldiva välimusega tüdruku peale, kes kohendas peas laiaäärelist sääsevõrguga mütsi.
„Küll näed, et viie aasta pärast neid siin enam ei ole. Asustame nad kiiresti ümber!” vastas ammu ajamata habemega elatanud prillipapa. Ta istus juba puu all ja teritas luisuga uut kirvest.
Tunni ajaga panid saabunud inimesed püsti mitu telki. Ümberringi kostis nalja ja naeru. Kauge metsa kohale tõusta jõudnud ere päike valgustas hellalt nende lõbusaid nägusid. Häiritud karu jälgis neid tihnikust silmanurgast ja jättis need paigad alatiseks maha.
Inimesed aga süütasid selleks ajaks lõkke ja leegi kohal rippus mitu katelokki.
„Kolja, ulata soola,” kostis kõlav tütarlapsehääl.
„Kus see on?”
„Seljakoti paremas taskus…”
Nahkjopes noormees, keda kutsuti ilmselt Koljaks, kükitas ühe roomiktransportööri kõrval ja soris seljakotis. Ta tõstis korraks pea ja… tardus. Tõusnud aeglaselt püsti, hingas ta poolsosinal:
„Semud, ärge ära hirmutage…”
Kõik pöördusid ja jäid kütkestunult vait. Aeg peatus. Nikolai käsi kobas kiirustades masina kabiinis ja peagi hakkasid sealt paistma uue vertikaalraudadega jahipüssi torud. Ehtsa kauboina pani ta püssi palge ja hakkas sihtima…
Metsatukas seisis põdravasikas. Tema väike keha oli tõstetud kõrgele sirgetele jalgadele. Pea kohal võpatasid vaevumärgatavalt suured tundlikud kõrvad. Tähelepanelikud silmad vaatasid inimesi pigem uudishimu kui ärevusega. Laialt avatud sõõrmed liikusid pisut, ent ei tabanud saabunute seas tuttavat lõhna.
Nikolai ei jõudnud veel päästikule vajutada, kui püssitorudele langes kellegi käsi.
„Mida sa teed?”
„Ära tee rumalusi! Nüüd oled ju sina taiga uus peremees!” luges ta talle otsa vaatavatest rangetest sinistest silmadest, mille all oli sõbralik parv tedretähne.
Äkki kostis päris lähedalt põdraema lühike katkendlik mörin. Põdravasikas võpatas, pööras pea järsult hääle suunas ning järgmisel hetkel teda metsatukas enam ei olnud. Silmapilguks jäi veel kohta, kus ta just seisis, rippuma väike pilv kohevaid võililleebemeid ja metsämblik kiikus rebenenud niidi otsas.
„Oh sind, „jahimeest”! Oleksime saanud hea foto!” sosistas nöbininaga tedretähniline noormees ja astus laial sammul lõkke äärde.
Nikolai laskus kükakile, kallutas pea alla ja korjas rohust kokku seljakotist väljapudenenud asjad. Raske, suure objektiiviga fotoaparaat kõikus etteheitvalt rihma otsas ja lõi valusalt põlve pihta. Kõrval mahalangenud puutüvel lebas lahtivõetud, allapoole suunatud raudadega jahipüss, mis sarnanes pahandust teinud koerakutsikaga.
Järvetuul
Tõeline põhjapõder on see, kes esimese kevadise sääse hammustuse peale kiirustab sinna, kus ta lapsepõlves hingas sisse suitsulõkke hõngu.
Päikese serv ilmus järvetaguse metsa kohale ja laotus leegitseva ribana üle vee. Kõrgustesse aurustuv väike pilv helkis pronksiselt. Kuskilt suurte järvede poolt kostis luikede vaba hüüd. Kaugetes jõeäärsetes pajupõõsastes kukkus kägu.
Maailm hakkas ärkama, aga männik alles magas, sukeldunud unisesse suigatusse. Tema seest ei kostnud ühtegi häält. Männiku servas, mööda valget, ööst niisket põdrasamblikku laotusid puude pikad varjud, mis hajusid kaugemal kerges hommikuses udus. Kummituslik püstkoda sirutus mahajäetult taevasse männikroonide vahele. Püstkoja ümber lebasid siin ja seal samblamätastena põhjapõdrad. Vahel harva liigutasid nad sääserünnakute tõttu kõrvu. Nad mäletsesid õndsalt. Aedikuga piiratud lõkkeplatsil tossas vaevu-vaevu eilne suitsulõke – ainus kaitsevahend putukate eest. Aeg-ajalt oli kuulda, kuidas köhisid inimesed, kes polnud veel ärganud, kuid kelle uni oli muutunud hapraks.
Päike veeres üleni silmapiiri kohale ja suvepäev sammus metsa. Põhjapõdrad tõusid jalgele ja hakkasid ümber püstkoja käima, oodates inimeste väljailmumist. Eriti kannatamatud hakkasid ninaga presentseina nühkima, et suitsulõke kiiremini välja nõuda, sest sääsed olid hakanud neid tugevamini piirama. Väikesed