Järvetuul. Juri Vella
Читать онлайн книгу.
pakse ahvenaid ja väikseid, vedruna painduva pika kehaga hauge. Hõlu tõstis haugi kahe käega õhku. Ta tundis sõrmede all libedat pealispinda, aga soomuste lühike karv ei lasknud kalal lahti pääseda.
Põngerjas rõõmustas kala üle. Ta naeris ja ütles:
„Kui jõuame koju, siis küpsetan su tulel mahlakaks ja maitsvaks. Toidan sinu valge pehme lihaga oma põhjapõdravasikat, et ta kiiremini suureks kasvaks ja mind sõidutaks.”
Haug väänles poisi käes, justkui mõistaks ta poisi sõnu ja tahaks jõkke tagasi pääseda. Päike valgus tuhandete sädemetena kala soomustele, nagu oleks see tikitud peente helmestega. Ja sellel silmapilgul summutas poisi võidukas rõõmus naer kõik ümberkaudsed hääled…
Nad pöördusid tagasiteele. Järv leegitses loojangu eredas tules, mille tõttu polnud püstkoda isegi lühikese vahemaa tagant näha. Tuul vaibus ja õhtu muutus lämbeks, olles täidetud kaldaäärse rohu ja lillede lõhnaga. Kaldal ootas neid koer. Ta istus tagumistel käppadel, haigutas ja liputas saba. Kalamehed astusid kaldale ja koer, nuusutanud neid kordamööda, hakkas rõõmsalt karglema ja kiunuma.
Nad suundusid püstkoja juurde väsinute ja saagiga rahul olevatena. Kogu poisi keha imbus läbi meeldivast väsimusest, uhkusest ja veel mingist talle senini tundmatust aistingust – elu tundest. Ta ei mõelnud veel selle üle, ta ei suutnud seda veel teadvustada, ent kuidagi alateadlikult ta tajus, et on elus. Et tema elu, tema meel ja ümbritsev elu on üks tervik. Et see maailm ei saa olemas olla ilma temata, niisamuti, nagu poleks ta ilmale tulnud, kui poleks olnud tema vanaisa, kui poleks olnud tema taigat.
Vaevalt püstkotta sisenenud, ronis Hõlu asemele vanaema juurde, torkas nina sooja patja ja uinus õnnelikult. Viimase asjana kuulis ta läbi une ööseks suitsulõket kohendava vanaisa raskeid samme, karjamaale siirduvate põhjapõtrade sõrgade ühtlast plaginat ja sääskedest piinatud koerte niutsumist…
Hõlu istus laua taga endasuguste noormeeste ja neidude kõrval ning kuulas tähelepanelikult hallipäise õppejõu juttu.
Tollest selgest hommikust oli möödunud kaksteist aastat. Kõigi nende aastate jooksul viibis ta tihti vanaisa juures, kuulas jutte tema raskest noorpõlvest, sellest, kuidas põhjapõdrad aegajalt tundmatutesse haigustesse surid. Ta oli ammugi otsustanud, et kui ta kooli lõpetab, astub ta zooveterinaariainstituuti suures lärmakas linnas, et lõpetamise järel sõita põhjapõdrakarjade juurde. Ja nüüd on ta üliõpilane.
Hõlu armastas oma kodukanti, metsalaagrit, põhjapõtru, vanaisa ja vanaema. Tal oli alati meeles, et nad ootavad teda. Noormees meenutas tihti, kuidas nad hommikuti istusid kaldale hommikust sööma, silmade ees helkimas paljude elusate sädemetena vesi ja näkku puhumas jahe järvetuul.
Üksinda
„Sahh… sahh…” sosistasid suusad.
Päike rippus metsa kohal, klammerdudes pilve põleva serva külge. Pinnatuisk pühkis vaikselt üle lagendiku ja Hõluko mõtles, et õhtul algab lumetorm. Aga minna oli veel palju maad.
„Sahh… Sahh…” sosistasid suusad.
„Hrrp… Hrrp…” hõõrus püssi rihm vastu higist ja kastest niisket umbkasukat, maalitsat7.
„Hakkab peale,” mõtles jahimees, tõstes püssi ühelt õlalt teisele. „Oleks vaja nahkrihm presentrihma vastu vahetada. Eile hiilisin põdra poole ja hirmutasin ta selle krabistamisega ära…”
„Sahh… Sahh…” sosistasid suusad.
„Hrrp… Hrrp…” krudises püssirihm.
„Kõll… Kõll…”
„Mis see on? See on ju raha! Ei tohi unustada Anoškale anda, et ta suhkrut ostaks. Ta kavatses lähiajal alevikku sõita. Oleks ta ometi oma püstkojas. Ma vajan põhjapõdrarakendit,” mõtles Hõluko sammu kiirendamata ega aeglustamata.
Kitsas päikeseriba värske haav puudutas rebenenud servaga kauget pilve, mis samal hetkel justkui verest läbi imbus. Tuul tugevnes, läheduses soo serval kasvav suur seeder tõmbus tusaseks. Ta oleks justkui tahtnud hoiatada:
„Ehhei, neenets, kiirusta! Peagi algab lumetorm ja öö läheneb.”
Aga noor jahimees heitis ainult silmanurgast pilgu sinnapoole, lisamata sammule poole päka jagugi.
„Ei tohi,” mõtles ta. „Kui kiirustan, siis ei jõua ma Anoška püstkojani. Aga ma pean just täna kohale jõudma, et hommikul, olles temalt palunud põhjapõdrarakendi, sõita tagasi paarimehe järele… Kuidas ta seal hakkama saab? See pole nali, ta põletas jala peaaegu põlveni keeva veega. Ah, Utšato, Utšato…!”
„Sahh… Sahh…” sosistasid suusad.
„Hrrp… Hrrp…” krudises püssirihm.
„Kõll… Kõll…” kõlisesid taskus mündid.
„Kolks… Kolks…”
„Katelok hakkas seljakotis kolisema. Võiks lund sulatada, juua… Pole viga, kannatan ära. Niimoodi kaotaksin ma ju umbes pool tundi.”
„Kolks… Kolks…”
„See tuleks teise kohta tõsta, muidu hakkab häirima,” otsustas Hõluko ja võttis seljakoti seljast. Õlad lõdvestusid ja tajusid vabadust. Ta vehkis reipalt kätega, kehitas õlgu, pakkis asjad ümber ja läks uuesti teele.
„Kui jõuan veel valges üle Põlitjaha jõe, siis on edasi juba kergem minna. Seal jõuan nartateele, mida mööda Anoška sõidab püstkojast kalale.”
Hõluko hakkas natuke hoogsamalt liikuma.
Must pilv tõusis kiiresti silmapiiri kohale. Tuul vaibus. Taevasse ilmusid esimesed tähed. Lähedal seisev seeder tardus vaikides. Kaugel eespool paistis kõrgete kuuskede hambuline sein.
„See on Põlitjaha luht,” arvas Hõluko. „Kui me lähiaastatel ikka veel siin jahti peame, siis võib ühe onni ehitada päris kaldale. Jõe ääres põõsaspajudes ja noorte nulgude seas püsib põder hästi, aga tollest tihnikust leiab ka soobli… Muidugi, vanamehed hakkavad naerma, et ainult handid saavad elada puust onnides. Tõeline neenets tunneb ennast hästi vaid püstkojas.”
„Sahh… Sahh…”
„Hrrp… Hrrp…”
„Kõll… Kõll…”
Just sel hetkel, kui öö laskus metsatundrasse, jõudis jahimees jõe äärde, leidis ülepääsu ning põhjapõdratee. Alles siin, kuuselatvades tugevneva tuulemühina saatel aeglustas ta sammu tavaliseks.
„Noh, nüüd jõuan kohale. Siin on mulle kõik tuttav. Võin minna kas või kinnisilmi… ja tee on olemas. Mu paarimees praegu veel ei maga. Utšato loeb ilmselt hiljuti alevikust toodud Juri Rõtheu8 raamatut. Kaasakiskuv romaan võib tähelepanu valult kõrvale juhtida. Petrooleum on lambi jaoks olemas, puid jätkub, vett samuti,” mõtles ta, suuski ühtlaselt tõstes, et endale teed rajada. Pea tuikas pisut ülekuumenemisest ja higi kogunes ettevaatlike piiskadena meelekohtadele. Ent jahimees ei võtnud maalitsa kapuutsi peast, sest märjad juuksed kattuksid kohe jääkirmetisega.
„Eh, oleks mul mootorsaan…! Mitu korda on ametiühingu koosolekutel ja külanõukogu istungitel kuuldud jahimajandi ülemustelt, et iga kalurite ja jahimeeste lüli saab peagi transpordivahendid ja raadiosaatjad. Meie isad said hakkama ainult põhjapõtradega, aga nemad sõitsid jahile ja kalale lähemale. Nüüd aga on kõik lähemad jahialad hõivanud ja hävitanud nafta- ja gaasimaardlad ja nende juurde viivad teed. Suur osa põhjapõtrade karjamaadest – samblikurikkad männikud ja jõgedeäärsed leetseljakud on segi pööratud. Jõed ja järved on naftast üle ujutatud. Ja mis toimub Vatjogani jõel või Pokatševi männikus! Aga alles üsna hiljuti karjatati seal kolhoosi mitmetuhandepealisi põhjapõdrakarju. Viiekümnendatel aastatel vahetas minu onu Moskvas Põllumajandusnäitusel kogemusi teiste põhjapõdrakasvatajatega. Tähendab, oli mida vahetada? Aga mis praegu toimub!
Maalitsa – igapäevane kapuutsiga umbkasukas, õmmeldakse põhjapõdranahast, karvad sissepoole.
Juri Rõtheu (1930–2008), tuntuim tšuktši kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema jutustuste kogumik „Tüli merihobu pärast” (1963), romaan „Uni algavas udus” (1975) ja lasteraamat „Kuidas polaarjoont otsiti” (1981).