Järvetuul. Juri Vella
Читать онлайн книгу.
varustusosakonna baasis naftatööliste alevikus. Noor jahimees oli iga kord kadedusega vaadanud möödakihutavat masinat. Ta unistas ammu säärase masina omandamisest, aga see oli kättesaamatu, sest hind ajas hirmu nahka.
„Sahh… Sahh…”
„Hrrp… Hrrp…”
„Kõll… Kõll…”
Jõeluha taga viis tee jälle lageda soo peale. Tuisk ulgus juba täie jõuga, pühkides tee tasaseks. Läks täiesti pimedaks ja ees polnud midagi näha.
„Ehhee,” mõtles jahimees. „Niimoodi võib ju valesse kohta välja jõuda. Peaks lõikama toki ja kõndides teed katsuma.”
Nii ta tegigi. Esimeste sammudega sai Hõluko aru, et nüüdsest tuleb kõndida aeglasemalt.
„Sahh… Sahh…”
„Hrrp… Hrrp…”
„Kõll… Kõll…”
„Millest ma mõtlesin? Ah jaa, mootorsaanidest. Üldiselt oleme üht-teist saavutanud. Järgmiseks aastaks lubati eraldada kaks motonartat jahimajandile ja just meie osakonna jahimeestele. Tuleb välja valida inimesed tulevase brigaadi jaoks, ehitada baaslaager ja vedada jahialadele kütus. Proovime kogu brigaadiga jahti pidada… Stopp! Ma oleks justkui teelt kõrvale kaldunud?” Tokk, millega Hõluko teed kompas, vajus sügavale kohevasse lumehange. Kui ta tee üles leidis, pööras ta suusad taas piki saaniteed. Ümberringi ulgus lumetorm, oli pime. Harva võis tee ääres märgata üksikuid puid, mida ümbritses mäslev metsatundra. Põlitjaha jõe ületamise järel piitsutasid lumeastlad külje pealt, aga nüüd hakkasid tagant tõukama.
„Nii, nii… Tee ei peaks siin pöörama, seega on tuul muutunud. See on hea. Lumetorm ei kesta kaua. Minu vanaisa rääkis, et kui tuul pole püsiv, siis saab selge ilm halvast jagu, seega peab ilm paranema. Aga niimoodi juhtub hommikupoole ööd. Homme on kerge sõita – tuulega tihedalt kokku aetud lumi külmetab paremini ja põhjapõdrad ei vaju soo peal hangedesse,” otsustas Hõluko. „Kui palju praegu kell on?”
Ta vaatas kella, aga ei näinud osutite asendit. Ta võttis tikud välja, rapsas. Leek süttis sekundi murdosaks ja kustus samas. Ta ei jõudnud kellaosuteid vaadata, aga pimestas end ära. Pärast tikusüütamist ei seletanud ta silmad näo ette tõstetud käelabagi. Ta seisis viis minutit liikumatult, oodates nägemise taastumist.
„Jõe äärest olen kõndinud umbes kaks tundi, tähendab, peagi tee hargneb. Üks tee läheb kaugele alevikku, teine Anoška püstkoja juurde. Kui ta on sõitnud alevikku, siis on harukohas märk – sinnapoole kaldus vai. Harukohast jääb veel samapalju… Ahhaa, näen suuskade kontuure, tähendab, võib minna.”
Hõluko tundis, et suusaside on hakanud jalga hõõruma.
„Oh, eile enne magama jäämist oleks pidanud rebenenud sideme kokku õmblema. Kiirustades kinnitatud nahkrihma sõlm hõõrub jala ära. Rihma tuleks natuke järele anda,” mõtles ta ja vaidles endale kõheldes vastu:
„Võib-olla saab seda ka hiljem teha?”
„Kohe… kohe…” ütles vill ette.
„Olgu!” vastas ta kuuldavalt ja laskus põlvili. Kui lihased lõdvestusid, hakkas jalg värisema.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.