Eesti romaan. Katrina Kalda
Читать онлайн книгу.
ulatub otsapidi 1994. aasta talve. Jäisesse, ükskõiksesse, pikale veninud talve, mil tuli kõndida küürakil, silmad maas ja nina salli sisse mähitud, et maruhoogudele mitte võimalust anda. Talve täis ootust ja pettumust, ärevust ja loobumust. 24. veebruaril lahkus August kas külma kiuste või selle tõttu töölt varem, ei läinud koju, vaid suundus Riigikogu hoone poole, kus lühtrid olid läidetud ja küte põhja keeratud.
Pühitseti iseseisvuse – tolle esimese, 1920. aastal saavutatu – aastapäeva. Võib-olla ei ütle need daatumid teile midagi, võib-olla olete te nagu minagi ajaloo suhtes tõrges, kuid ärge oodake, et ma teile kõik lahti seletaksin. Uurige parem Augusti visandeid, kuna tema ajas oma romaani sepitsedes kokku hunniku kuupäevi ning kuhjas oma kirjutuslaua ümber virnade viisi dešifreerimatuid märkmeid, mille oli raamatukogus hoolikalt ümber kirjutanud. Et olla täpne ja fakte mitte moonutada: tähistati tolle lihtsameelse manifesti aastapäeva, mis 1918. aastal, jupp aega enne püsse ja soomusronge, teatas majaseintele tõmmatud ning käputäiele inimestele ette loetud paberil Eesti, selle Vene impeeriumi pisikese maanurga riiklikust iseseisvusest. Ametliku väärtuse sai too paber hoopis hiljem, kui olid omakorda kõnelnud püssid, granaadid ja soomusrongid. Veel hiljem tehti sellest pilte ja luuletusi, käänates sedasi, nagu ikka kombeks on, ajaloo kaela nii, et hilisemad põlvkonnad minevikust vaimustuksid ja kahetseksid, et pole ise nondest nii erutavatest sündmustest osa võtta saanud.
Ja ennäe – seisabki August suures valges saalis, ilma šampanjaklaasi ja salatikorvikeseta, oodates midagi – teadmata ise, mida –, kinganinad kergelt sissepoole pööratud ja keha pisut ettepoole kaldus – märkamatud detailid, mida noored naised, kes teda silmanurgast jälgivad, tabavad vaistlikult ning mis sunnivad neid Augustit vältima ja hoiduma rindu kummi ajavate vestistatud meeste poole, kes on lollakalt uhked oma kostüümide üle, mis nende õlad täisnurga alla keeravad. Kõned ja muusika on lõppenud. August hoiab käsi selja taga. Kindel, et keegi teda juhuslikult ei kuule, ta köhatab ja neelab alla salatikorvikeste nägemisest suhu kogunenud sülje. Ta kõhkleb. Otsustab ära minna. Ja ometi on ta kutsutud külaline. Ta ligineb külmlauale, kiikab salatikorvikeste poole, astub veel lähemale, ent taganeb siis, kuna laua poole ruttab säutsudes salk Eeriku pintsaku küljes rippuvaid naisi, kes trügivad temast mööda, nii et ta jalad äärepealt nende kontsade alla jäävad. Sel hetkel, mil August on valgumas tagasi nõretavniisketele hämaraladele, kus suure hulga lapseea murede, koolipõlve ebameeldivuste ja teenimatute karistuste abil moodustub meist igaühe hinges suikuv neurasteeniliste emotsioonide varu ning mil temast on võitu saamas meelekibedus, tusk ja ka häbitunne – sest mis õigusega ta üldse noid salatikorvikesi himustas? – juhtub ime nimega Eerik.
Ilmselt peab Eerik teda kellekski teiseks ja ajab ta mõne tuttavaga segamini. Või on asi hoopis punšis ja mustasõstraveinis või hoopis valge saali lae all heljuvas ja valgete stukkpilvedega võistlevas isamaalises vaimus. Olgu kuidas on, Eerik tunneb Augusti ära ning müristab puhevil kleitide poole: „Pidage, pidage, prouad! Isamaalast eemale ei trügita!” Mummulised, lillelised ja ruudulised puhvkäised vakatavad kohemaid ning suruvad end üksteise vastu, et Eeriku raevu eest pääseda. August kostab Eerikule ettevaatlikult, et see eksib, kuid neil sõnadel pole mõju, Eerik on ta juba ära tundnud. August ei tea, et Eerik ei eksi kunagi, et mälu ei mängi talle ealeski vingerpusse. Eerikul on erakordne mälu ja see mälu ütles talle, et August on ta tuttav. Eeriku mälu eksis, kuid et Eerik oli veendunud vastupidises, lõigi see kõiksugu pudemetest mälestuse Augustist, kes sestsaadik Eeriku peas elas ning teiste mälestuste, kaunis ähmaste ja ebatäpsete, ent meenumisaldis ja tegelike vahel oma koha sisse võttis. Augustil oli Eeriku minevikus koht olemas: öelgem, et nad olid teineteist näinud ühel koosolekul, meeleavaldusel või miitingul. Sestsaadik oli Augustil dissidendi silt küljes. Eerik ei pannud päriselt mööda – ega ka pihta, kuna Augustiga tutvunud polnud ta kunagi –, kuid tema mälu näol oli tegemist omamoodi instinktiga ning see instinkt sisendas Eerikule seda, mida August ise poleks talle tunnistanud; teisisõnu seda, et Augustil oli olnud mõningast pistmist nonde pisitillukeste opositsiooniliste rühmitustega, mille juures Eerik oli 1980. aastate lõpul tähtsat rolli mänginud. Eerik esitas Augustile paar-kolm küsimust, ning kuigi vestluskaaslase kidakeelsus teda üllatas, arvas ta juba teise kehaasendi järgi tegu olevat lihtsalt eriti argliku poisiga. Nii otsustas ta Augusti täis joota.
Ma jätkan: Eerik pigistab Augusti kätt ning annab siis lillelise kleidiga neiule korralduse talle punšiklaas hankida. Daamid tõttavad külmlaua manu. Sealt naasevad nad šampanja, punši ja tikuvõileibadega ning topivad Augusti salatikorvikesi täis.
Edasistesse pisiasjadesse pole mõtet laskuda. Nende vahel leidis aset võõraste inimeste banaalne, vormikohane ja igav jutuajamine. Aga ajaleht? Ja järjelugu? Ajaleht tuli jutuks omal ajal. Kui salatikorvikesed olid otsas ja August juba veidike jokkis, tundis Eerik huvi tema elukutse vastu. August pidi (taas kord!) häbitundega vastama, et töötab piletimüüjana kinos. Eerik, keda vastus ei rahuldanud, vangutas pead, mõtles hetke ning jättis ta siis viivuks üksi, tulles tagasi suurte vuntsidega mehe seltsis, keda ta tutvustas Augustile härra T-na, Eesti vanima ja loetuima päevalehe „Tänapäev” auväärse juhina. Mida muud võis teha auväärne hr T. kui et ulatada Augustile oma visiitkaart ja kinnitada talle, et tema kontori uks on Augusti jaoks avali? Eeriku valduses oli tubli osa ajalehe aktsiatest. Ta oli suurtööstur ja osales Rahvarindes, millega T-l oli omal ajal maid jagada tulnud.
Selleks ajaks, kuigi õhtu pole veel lõppenud, tunneb August end Eeriku kõrval, kel on neli medalit rinnas ja niisama palju naisi käevangus, õige pisikesena. Ta tunneb end õige pisikese ja tänulikuna. Eerik on ehk isegi üllatunud suuremeelsusest, mida ta näitas üles võib-olla lihtsalt selleks, et naistele meeldida, et mängida suure südamega meest, üliinimest, kuid miks mitte ka põhjusel, et tal on Augustist hale ning et sel päeval lubab ta endale – erandkorras – omakasupüüdmatust.
Mis puutub naistesse, siis tänu Eeriku sekkumisele kujutlevad nad nüüd Augustit kolmeosalises ülikonnas, ei tee enam märkamagi tema sissepoole keeratud kinganinasid, unustavad tema kohmakate liigutuste peale ärrituda, leiavad ta olevat nägusa poisi, nägusa ja sihvaka, pruunisilmse ja pisut mureliku olemisega kahekümne kaheksa aastase poisi. Eerik, kes on neljakümne neljane, näib neile ühekorraga pisut vähem nägus. Nad jagavad oma armastust Augusti ja Eeriku vahel ning Eerik ei võta vaevaks solvuda – kas siis sellepärast, et armastusest jagub kahelegi, või sellepärast, et ta peab end Augusti mentoriks, nii et viimase vallutused on nüüdsest ka tema enese omad. Juuakse. Suitsetatakse mõned sigarid. Orkester mängib valsse ja polkasid ja neiud lasevad end Augustil tantsima paluda. August tantsib halvasti, ei oska partnerit keerutada, kuid sellest pole suuremat lugu, kuivõrd neiude silmis on August tükike minevikust, noormees, kes justkui ise ei mäletagi, et oleks teinud ajalugu ning toonud oma nooruse ohvriks, et nende tulevased lapsed võiksid sirguda vabaduses.
Ehk leidus selles kõiges tõdegi. Ehk oligi August märterlik kangelane või lihtsalt pisut liiga pelglik noormees. Mis puudutab kolmveerandvarrukatega ja arenenud liialdamismeelega naisi, kes sel õhtul Augusti ümber tiirlesid, siis laskem neil uskuda martüüriumisse ja ohverdusse ning viia endaga kaasa kujutluspilt Augustist, kes on nägus ja tõmmu ning lisaks ka korralikult istuvas ülikonnas. Laskem neil Augustit vaimusilma ette manades armatseda, olgu seaduslikes või ebaseaduslikes suhetes, ja petta oma kallimat kangelasega, kuna teist säärast nad enam ei kohta – viimased sõjad on lõppenud ja kangelaslikkuse ajad jäädavalt möödas.
August omalt poolt, küll ilma naiseta käevangus, kuid kuulsa „Tänapäeva” peatoimetaja hr T. visiitkaardiga paremas taskus ning suurtöösturi, ravimitehaste omaniku hr Eerik Palli omaga vasakus, jõudis tol õhtul tagasi oma pisikesse poissmehekorterisse joobnuna, naiste sääred ja puusad silme ees viramas.
Ja tagajärjed? August läks ajalehe toimetusse, vestles juhatajaga ja sai töö kõmu-uudiste toimetajana. Tükil ajal ilmutas ta saamatust kõiges: avalikes suhetes, raamatupidamises jne. Teda solgutati ühest osakonnast teise, kuni meeleheitel peatoimetaja viimaks ta võimetusest kasu lõigates temast kirjaniku otsustas teha.
Ja nõnda asuski August ühel 1995. aasta aprillikuu päeval oma jutustuse kallale. Ta määras kobamisi mu karakteri piirjooned, nimetas mu järgemööda Arnoks, Antoniks ja viimaks Teodoriks,