Eesti romaan. Katrina Kalda
Читать онлайн книгу.
oma tänuvõlglane teha.
Ning ongi August konjaki vang. Laua all, mida õnneks katab väga pikk lina, kalduvad Augusti kingad servadele ning pöörduvad ninadega haledalt sissepoole. Eerik, tusane oma missiooni läbikukkumisest, vajub oma tugitoolis kõrgi ükskõiksusega röötsakile (ükskõiksusega, mida August tõlgendab kohemaid jõukate inimeste loomupärase loidusena) ning sihib kaasakutsutule küsiva pilgu: „Niisiis?” Veendunud, et endast lugu pidav kirjanik peab end peente alkoholide alal tingimata kodus tundma, hoiab August klaasi hooletult kahe sõrme vahel ning teeb sellega pisikesi ringe, sest usub, et nõnda on kombeks. Ta tõstab klaasi, krimpsutab nina ning nuhutab siis, endiselt Eeriku needitud pilgu all, algaja ebapädevusega alkoholi hõngu. Ta tunneb, kuidas klaasi hoidev käsi hakkab märkamatult värisema, esialgu vaid aimamisi, ent peagi juba ka päriselt, nii et värin kandub üle klaasi jalgagi. Nüüd hakkab ka konjak ise võbelema, vabisema, loksuma hoopis tugevamini kui tarvis, kuni viimaks pääseb tilgake alkoholi üle ääre ja voolab Augusti poolt ekslikult pokaaliks ristitud sibulakujulist klaasi mööda alla. August on alanduse äärel, ta punastab, püüab mitte punastada, punastab siiski ja tunneb kuklanõkku kogunevat ahastuse külma higi. Laudlina on valge; ta ei tohi klaasi käest panna; ta ei tohi seda ka pühkida – nii ei tehta –, ta ei tihka rüübata, kuna kardab värinat, mis võib käe liikudes veelgi võimenduda. Tal on hirm, et klaas ta näppude vahelt sootuks pudeneb ning tõmmu konjak, mida ta mõttes neab, neitsilikult puhtale laudlinale ümber läheb.
Õnneks laseb Eerik pärast oma klaasi sisu nuhutamist konjaki hoogsalt tantsima, solksutab osa sellest lohakalt üle ääre, maitseb siis ja manab näole vaimustunud ilme:
„Kannike…”
August hingab sügavalt sisse ning laseb end kaasa viia sinisilmsel, labasel, ohtral ja ootamatul rõõmutundel. Kõik näib korraga lihtne: ta võtab Eeriku eeskujul lonksu; ta on käe värisemise unustanud. Ning kommenteerib, taas Eeriku eeskujul:
„Vanilje…”
„Mustsõstar.”
„Karamell.”
„Mmmhhh, rääs! Kas tunnete rääsunud lõhna? Ah? Nuusutage, nuusutage! Vaat see on juba konjak!”
Kuuldes Eeriku suust sõna „rääs”, libiseb juba kerge auru all August uuesti oma intiimgeograafiasse ja laseb end vallutada mingil segasel haiglasel tundel. Eeriku sõnade taustal ei taju ta keldrite jahedust ega maa-aluste kiviruumide peaaegu puuduvas valguses lenduva alkoholi hõngu. Ta ei suuda kujutleda muud peale oma lapsepõlve suure irvitava päikese, mis tungis majadesse, soojendas üles eelmise päeva supipära, mille lehk imbus magamistubadeni, muutis esikupõranda linoleumi soojaks ja kleepjaks ning – mis peamine – pani köögis rääsuma ning riknema või. See sulas palavama ilmaga üles ja tõmbus ruumi jahenedes uuesti tahkeks, pind kaetud kollase ja läikiva vahaja korbaga, mis tuli kõigest hoolimata ära süüa või siis äärmisel juhul toiduvalmistamisel käiku lasta, nii et pidupäevased pannkoogid nagu ka praekartulid said kopitanud järelmaitse, tundudes olevat seisnud päevi veel enne, kui nende küpsetamine lõpetati. August tunneb end selles rääsunud lõhnas süüdi, justkui oleks ta sellest läbi imbunud – justkui heljuks see alati tema ümber. Kuna Eerikule, kel on rikkuri peen vaist, Eerikule, kes kuulub ülemate hulka, nende hulka, kelle käsutada on raha ja õigus – kuivõrd vääramatu kord valitseb niihästi planeetide ja ookeanide kui ka inimsuhete üle –, ei saa selline asi märkamatuks jääda. August hakkab toolil väljapääsuteed otsides nihelema. Mõte sellest, et ta on paljastatud, viib ta ahastusse. Kuid Eerik paneb tema ebamugavustunnet tähele. Nüüd viimaks tunneb ta Augusti ära – tunneb ära tolle abitu noormehe möödunud talvest, kelle varbad vaatasid sissepoole ja kelle pea oli õlgade vahel.
„Kelner, veel kaks konjakit. Sedasama! Kannikese-mustasõstramaitseline bukett, eks ole?”
„Jah, härra, see on kolmkümmend aastat vana, kohe toon.”
Eerik pilgutab Augustile silma.
August ei saa õieti arugi, mis juhtub, kuid pääseteed pole, klaas on uuesti täis ja seisab tema ees laual. Ja nii või teisiti on Augusti lahkumisekibelus talle teadmata asjaoludel hajunud. Eerik hakkab rääkima sellest, teisest ja kolmandast, kodeiini valmistamisest, mis toimib imeliselt köha vastu, moonidest, millest eraldatakse selleks tarvitatavaid seemneid ning millel pole küll suuremat pistmist meil levinud moonidega, mille seemnetega kaunistatakse saiakesi, kuigi leidub ju veel sõgedaid, kes neid oopiumi tegemiseks koduaias aretavad. Muidugi ei anna see mingeid tulemusi – ehk üksnes nii palju, et mõte sellest Eerikut lõbustab. Ah nii? August palub täpsustusi. Ta saab teada, et aspiriini võiks saada salveist, kuid et sel taimel, nagu enamikul teistestki, on toimeainete kontsentratsioon liiga nõrk – vaevalt piisav loodusravi harrastajatele, kuna aga nüüdisaegse keemia võimuses on valmistada erakordseid tooteid. August noogutab maruliselt pead. Aspiriinikirg lööb Augustis lõkkele – Eeriku väidete vahele jõuab ta koguni mõelda, et võiks seda oma kangelastele välja kirjutada. Nood ju longivad ööd läbi pargis, nõnda võib haigeks jääda küll. Jõrmi ja unisena näeb ta Eerikut, kes on kumaras laua kohal (ja jutuhooga valuvaigistite juures, mida on katsetatud rottide ja seejärel koerte peal), ning akna kaudu teisel pool lauda vastasmaja fassaadi, tilkvel vihmaveetorusid, vesistavaid jääpurikaid, mis vähehaaval nürinevad ja ümarduvad. Ja meenutades jääpurikat, mis möödunud talvel vististi ühe mehe, ühe juhuslikult räästa alt läbi läinud mehe ära tappis – August ei mäleta enam, millal või kuidas või kas oli see üldse päevauudistes või hoopis juturaamatus –, kuuleb August Eeriku kutset – kutset maale, Eeriku päriskoju, miks mitte juba järgmisel nädalal. August nõustub. Ja muuseas, kui Eerik esitab küsimuse, pole see enam küsimus, vaid käsk, teatav sõbralik ja heasoovlik korraldus, millele keeldumisega vastata ei või. August nõustub, ühekorraga ehmunud ja vaimustuses, jääpurikatest, aspiriinist ja konjakist moodustunud seosetute mõtete segadikus.
5
Järgmise laupäeva hommikul oli August valmis ja ootas. Õigupoolest ootas ta juba eelmisest päevast saadik – ei suutnud uinuda, vähkres öö läbi voodis, keeras patja viiskuus korda ümber, kuna selle alumine külg tundus mõnus ja jahe, pealmine aga alati liiga soe. Eerik oli öelnud, et minnakse väga vara, ning August kartis, et ei saa õigel ajal üles. Nii oli ta ühes koiduga valmis ja ootas. Kell pool kaks lasi Eerik viimaks akna all õues signaali. Oma hilinemise pärast ta vabandust ei palunud.
August ronis Eeriku uude autosse (komplimendid auto kohta, Eeriku peremehelikult uhked seletused). Nad sõitsid hirmuäratava tempoga, ületades otsustavalt kiirusepiiranguid, mööda teid, mille olemasolust keegi ei tea, mis ilmutavad end Euroopa kaardil üksnes naeruväärsete, viimaks metsa kaduvate peenikeste niidikestena. Kartograafiliste lünkade kinni mätsimiseks tuleb mul seega peatuda ning anda mõned topograafilised täpsustused: nad lahkuvad linnatänavailt, jätavad selja taha okasmetsase ja liivase Nõmme, kunagise omaette asula, mille pealinn alla neelas; seejärel Silla, Raba, suure Haapsalu risttee, kust võib suunduda läände või lõunasse, Märjamaa tondid ja pihlakad – tee on seks ajaks juba ahenenud –, Ruhnu, Putru, rodu pisikesi külasid, mille nimed on hääldamatud või puuduvad sootuks. Ikka edela poole. Viimaks, kakskümmend kilomeetrit enne merd, piisavalt kaugel Pärnust, et olla maal, piisavalt lähedal, et mõjuda linna küljealusena, ilmus nähtavale Charlotte’i ja Eeriku maja.
Eerik avas aiavärava, ajas masina sisse, sulges autoukse ja astus ristkülikukujulisele kruusaga kaetud õuele. Charlotte oli aias. Eerik tegi Augusti ja Charlotte’i omavahel tuttavaks. August tervitas Charlotte’i väga viisakalt ja ulatas talle ümara kimbu räsitud kannikesi. Charlotte ütles tere, võttis lilled ja tänas, ning eiras varjamatult Eerikut, kes tahtis, et ta autosse istuks. Rohkem tõmbas Charlotte’i poeet, see külaline muistsest maailmast, atavismi, hingeelu ja sääraste mõtete maailmast, mis ei kihuta sada kilomeetrit tunnis, vaid üksnes takerdumisi, kõhklemisi ja lonkamisi. Palju enam kui automehaanika huvitas Charlotte’i poeet, kindlasti aga ka kadunud abikaasa Eerik, kellega tuli hakata arveid klaarima. Mehe saabudes teeskles ta üllatust, kuigi Eerik oli teatanud, et jõutakse lõunaks. Ta tahtis näidata, et ei oodanud Eerikut, et tal on tema saabumise ajast ükskõik. August, keda Charlotte’i ükskõiksus liigutas, noomis Eerikut mõttes tema ära oldud päevade eest. See aga,