Ilusad. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
need teised inetuaegu meenutama oli pannud.
„Aga miks sa linna tagasi tulid?” küsis Zane. „Ära ütle, et Shay tõepoolest päästis su.”
Tally raputas pead. „Vist mitte.”
„Kas erilised said su kätte? Ja Davidi ka?”
„Ei.” See sõna tuli üle tema huulte igasuguse kõhkluseta. Kui ähmased tema mälestused ka polnud, David oli ikka veel kuskil seal, selles oli ta kindel. Nüüd nägi ta teda selgelt oma vaimusilmas, varjamas end varemetes.
„Ütle, Tally, miks sa siia tagasi tulid ja end üles andsid?”
Zane hoidis ikka veel tal käest kinni ja pigistas seda vastust oodates kõvasti. Tema nägu oli taas lähedal, kuldsed silmad hiilgasid võbelevas varjus. Ta ahmis ahnelt kõike, mida Tally rääkis. Kuid millegipärast mälestused tõrkusid. Selle aja peale mõtlemine oli nagu pea vastu seina tagumine.
Tally pures huult. „Miks ma ei mäleta. Mis mul viga on, Zane?”
„See on hea küsimus. Aga mis tahes see ka poleks, see on meil kõigil nii.”
„Kellel? Krimmidel?”
Zane raputas pead ja vaatas nende kohal kõrguvate peotornide poole. „Mitte ainult meil. Kõigil. Vähemalt kõigil siin Uute Ilusate linnas. Enamik pole nõus oma inetuajast isegi rääkima. Nad ütlevad, et ei taha igavatest lasteasjadest rääkida.”
Tally noogutas. Ta oli sellest Uute Ilusate linna iseärasusest üsna kiiresti aru saanud – mujal kui Krimmide hulgas oli inetuajast rääkimine täiesti moevaba.
„Aga kui neile survet avaldada,” jätkas Zane, „tuleb välja, et enamik neist ei mäletagi.”
Tally kortsutas kulmu. „Aga meie, Krimmid, räägime kogu aeg oma minevikust.”
„Me olime kõik paharetid,” ütles Zane. „Sellepärast on meil põnevad mälestused. Aga neid lugusid tuleb rääkida pidevalt, tuleb üksteist kuulata ja reegleid rikkuda. Tuleb püsida erksana, muidu unustad lõpuks kõik oma minevikust. Jäädavalt.”
Kui Zane taas oma mõjuva pilgu temale pööras, mõistis Tally järsku. „Selleks Krimmid ongi, eks?”
Zane noogutas. „Täiesti õige, Tally. Et me ei unustaks ja et mul õnnestuks aru saada, mis meil viga on.”
„Kuidas sa… miks sa nii teistsugune oled?”
„Veel üks hea küsimus. Ehk ma lihtsalt sündisin sellisena, või ehk sellepärast, et ma lubasin endale pärast eelmisel kevadel araks löömist, et ühel päeval lahkun ma linnast, olen ma siis ilus või ei.” Zane’i hääl kustus viimaste sõnadega ja ta ohkas läbi hammaste. „See osutus lihtsalt keerulisemaks, kui ma arvasin. Siin läks mingi hetk päris igavaks ja mõned asjad hakkasid ununema.” Ta muutus veidi rõõmsamaks. „Aga siis ilmusid sina oma pööraste lugudega, mis tunduvad ebaloogilised. Nüüd on asjad kohe kindlasti erksad.”
„Tundub nii.” Tally vaatas oma kätt poisi käes. „Mul on veel üks küsimus, Zane-la.”
„Lase tulla.” Ta naeratas. „Mulle meeldivad sinu küsimused.”
Tally vaatas pisut häbenedes mujale. „Kui sa mind enne suudlesid, kas see oli selleks, et erksana püsida ja minu mälu värskendada? Või oli see…” Ta vaikis ja vaatas närviliselt Zane’ile otse silma.
Zane muigas. „Mida sa arvad?” Aga ta ei lasknud Tallyl vastata. Ta võttis tal õlgade ümbert kinni, tõmbas ta endale lähemale ja suudles teda seekord veel kirglikumalt ning tema huulte soojus segunes tema haarde tugevusega, kohvi maitse ja tema juuste lõhnaga.
Kui suudlus läbi sai, nõjatus Tally tahapoole ja hingeldas, sest suudlus oli ta täiesti hingetuks võtnud. Aga see oli ta paremini erksamaks muutnud kui kalorikustutajad või isegi eelmisel õhtul peotornist alla hüppamine. Ja talle meenus veel midagi, mida ta oleks ilmselgelt juba varem pidanud mainima, aga millegipärast polnud ta seda teinud.
Ja see teeb Zane’i väga õnnelikuks.
„Eile õhtul,” ütles Tally, „ütles Croy, et tal on mulle midagi, aga ta ei öelnud, mis see on. Ta lubas selle siia Uute Ilusate linna jätta, aga valvurite eest ära peita.”
„Midagi Uus-Londonist?” Zane ajas silmad pärani. „Kuhu?”
„Valentino 317.”
VALENTINO 317
„Oota,” ütles Zane. Ta tõmbas Tally liidessõrmuse ära ja siis ka enda oma ning juhatas ta sügavamale lõbuaeda. „Parem võtame need ära,” ütles ta. „Pole vaja, et meid jälitataks.”
„Aa, õige.” Tallyle meenus aeg inetuna ja see, kui lihtne oli siis ühikavalvureid ära petta. „Eilsed valvurid ütlesid, et hoiavad mul silma peal.”
Zane kihistas naerda. „Minul hoiavad nad kogu aeg silma peal.”
Ta libistas sõrmused kahe pika kõrre otsa, mis metallrõngaste raskuse all loogu vajusid. „Tuul liigutab neid aeg-ajalt,” seletas ta. „Siis ei saada aru, et me need ära võtsime.”
„Aga kas see ei tundu imelik? Kui me nii kaua ühes kohas oleme.”
„See on lõbuaed.” Zane naeris. „Ma olen siin päris palju aega veetnud.”
Tallyt läbistas ebameeldiv värin, aga ta ei näidanud seda välja. „Aga kuidas me need pärast üles leiame?”
„Ma tunnen seda kanti. Aitab muretsemisest.”
„Jah. Vabandust.”
Zane pöördus tema poole ja naeris. „Pole põhjust vabandust paluda. See on üle pika aja parim hommikusöök.”
Nad jätsid sõrmused sinnapaika ja suundusid jõe ja Valentino Villa poole. Tally mõtles, mis neid toas nr 317 ees võis oodata. Enamikes villades oli igal toal oma nimi – Tally Komachi toa nimi oli Ja nii edasi; Shay oma oli Sinitaevas –, aga Valentino Villa oli nii vana, et seal olid tubadel numbrid. Seal tehti sellistest asjadest alati suur number – peeti oma laguneva kodu iidsetest kommetest kinni.
„Päris kaval koht peitmiseks,” ütles Zane laiutavale villale lähenedes. „Kohta, kus seinad ei räägi, on ilmselgelt lihtsam midagi peita.”
„Sellepärast nad hiilisidki Valentino peole, mitte mõnda teise villasse,” ütles Tally.
„Aga mina pidin kõik ära rikkuma,” ütles Zane.
Tally vaatas talle otsa. „Sina?”
„Me alustasime all kivist osas, aga kui me teid ei leidnud, siis ütlesin mina, et läheme üles peotorni, et seinad teid üles leiaksid.”
„Meil oli täpselt sama mõte,” ütles Tally.
Zane raputas pead. „Jah, noh, kui me oleksime Valentinosse jäänud, poleks erilised Croyd nii ruttu märganud. Tal oleks olnud aega sinuga rääkida.”
„Kas nad siis kuulavad läbi seinte?”
„Jah.” Zane irvitas. „Miks ma muidu sellise nõmeda külma ilmaga piknikule tahtsin minna?”
Tally noogutas ja mõtles selle üle järele. Linna sidekeskus saatis sõnumeid, vastas sinu küsimustele, saatis meeldetuletusi kohtumiste kohta ja pani isegi toas tuled põlema ja kustutas need. Kui Eriolukorrad tahtsid sind jälgida, teadsid nad kõike, mida sa tegid, ja poolt sellest, mida sa mõtlesid. Ta mäletas vestlust Croyga tornis, tal oli liidessõrmus sõrmes, seinad püüdsid kinni iga sõna… „Kas nad jälgivad igaüht?”
„Ei, nad ei suudaks seda teha ja enamikku pole mõtet jälgida. Aga mõned meist saavad erikohtlemise osaliseks. Nagu Eriolukord.”
Tally vandus. Erilised olid eile õhtul nii kiiresti välja ilmunud. Tal oli Croyga vaid mõne minuti koos olnud ja nad oleksid nagu kuskil lähedal oodanud. Võib-olla olid nad juba varem märganud, et peol on võõrad. Või ehk polnud nad kunagi Tally Youngbloodist liiga kaugel…
Ta