Ilusad. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
näeme,” ütles kogu püsti tõustes.
Tally pilgutas silmi. Poiss lükkas Tally eest ja oli tõelisi erilisi nähes selgelt ehmunud. Kes ta siis oli? Enne kui tema käsi ukselingini jõudis, tõmbas Tally tal maski peast.
Ta oli inetu. Tõeline inetu.
Tema nägu polnud ligilähedanegi paksude peoks tehtud suurte ninade ja pilusilmadega inetute nägudele. Mitte pelgalt liialdatud näojooned ei teinud teda teistsuguseks – kõik oli teistmoodi, nagu oleks ta mingist täiesti teistsugusest materjalist. Tally täiuslik silmanägemine tajus paari sekundiga iga haigutavat poori, juhuslikke pusasid juustes, segase näo kriipivat ebasümmeetriat. Tema nahk hakkas kihelema, nähes neid puudusi, teismelise habemetüükaid, korrigeerimata hambaid, vinne otsaesisel. Ta tahtis eemale tõmbuda, hoida vahemaad enda ja selle õnnetu, räpase ja haiglase inetuse vahel.
Aga millegipärast teadis ta tema nime…
„Croy?” ütles ta.
KUKKUMINE
„Näeme, Tally,” ütles Croy, maski tagasi kahmates. Ta kiskus ukse lahti ja peomüra tungis trepikotta, kui ta sellest sisse tormas. Tema hall kostüüm kadus rahvahulga sisse.
Tally lihtsalt seisis, kuni uks kinni vajus. Ta oli liiga hämmeldunud, et liigutada. Nagu ka oma vana kampsunit, mäletas ta inetust täiesti valesti: Croy nägu oli palju hullem kui tema mälupilt londonlastest. Tema vildakas naeratus, tuhmid silmad, see, kuidas tema higine nägu oli punane ja ärritunud sealt, kus mask vastu seda surus…
Aga siis prantsatas uks uuesti kinni ja kajade vahel kuulis Tally samme, mis ikka veel tema poole tõusid. Tõelised erilised olid teel üles ja esimest korda terve päeva jooksul läbis tema pead selge mõte.
Jookse.
Ta tõmbas ukse lahti ja sööstis rahva hulka.
Lifti uksed avanesid parajasti ja Tally takerdus Looduslike klikki, kes olid kaetud kollaste ja punaste hilissügiseste lehtedega. Tallyl õnnestus püsti jääda, põrand oli mahaaetud šampanjast kleepuv ja ta märkas uuesti halli siidi.
Croy suundus rõdu ja teiste Krimmide poole.
Ta kihutas poisile järele. Tally ei tahtnud, et keegi teda luuraks, tema pidusid rikuks ja mälestustega mängiks, kui tema peaks lõbutsema. Ta pidi Croy kätte saama ja keelama tal end jälitada.
See polnud Inetuküla ega London – tal polnud mingit õigust siin olla. Tal polnud õigust tema minevikust siia tulla.
Ja oli veel üks põhjus, miks ta jooksis – erilised. Piisas vaid nende vilksamisi nägemisest, et iga tema keha rakk oleks valvel. Nende ebainimlik kiirus oli talle vastik, nagu vaataks ta prussakat üle taldriku sibamas. Croy liigutused võisid ebaharilikena tunduda, tema londonlase enesekindlus lihtsalt paistis silma peol täis uusi ilusaid, kuid erilised olid täiesti teine liik.
Tally paiskus rõdule just siis, kui Croy rõduäärele ronis ja hetkeks ebakindlalt kätega vehkis. Siis saavutas ta tasakaalu, kõverdas põlved ja hüppas öhe.
Tally jooksis sinna ja kummardus üle ääre. Croy keerles allapoole nägemisulatusest välja, allolev pimedus neelas ta endasse. Pärast üht pöörast hetke ilmus ta taas nähtavale, ülepeakaela, hall siid peegeldamas ilutulestikku, ja hõljukpõrkus jõe poole.
Zane seisis Tally kõrval ja vaatas alla. „Kutsel polnud kirjas, et benjijakke on vaja,” pomises ta. „Kes see oli, Tally?”
Tally avas suu, kuid samal hetkel hakkas alarm üürgama.
Tally pöördus ringi ja nägi rahvast kahte lehte tõmbumas. Erilised valgusid trepikojast sisse ja tekitasid lõhe segaduses uute ilusate vahele. Nende kurjad näod polnud kostüümid sama kindlasti, kui Croy oli inetu, ja neid oli sama šokeeriv vaadata. Hundilikud silmad tekitasid Tallyl külmavärinaid ja nende lähenemine, sihikindel ja ohtlik, nagu jahti pidaval kassil, tekitas tema kehas soovi edasi joosta.
Rõdu teises otsas nägi ta Perist, kes seisis tardunult piirde ääres, vaatepildist haaratud. Tema säraküünlad hakkasid lõpuks kustuma, kuid tuli benjijaki krae äärel hõõgus heleroheliselt.
Tally püüdis teiste Krimmide vahelt temani jõuda, hinnates nurki ja teades täpselt, millal hüpata. Hetkeks muutus maailm imelikult selgeks, justkui oleks Croy inetuse ja julmilusate eriliste nägemine eemaldanud mingisuguse barjääri tema ja maailma vahelt. Kõik oli ere ja karm, detailid olid nii teravad, et Tally vidutas silmi, justkui sööstaks ta vastu jäist tuult.
Ta jõudis Periseni täpselt õigel hetkel, põimis oma käed ümber tema õlgade ja tema hoog tõstis nad mõlemad õhku ja üle rõdu ääre. Nad lendasid valguse käest pimedusse, Perise kostüüm lõi laskumise tuules veel viimast korda põlema ja sädemed põrkasid vastu Tally põski niisama jahedalt nagu lumehelbed.
Peris naeris ja karjus läbisegi, nagu taluks ta tobedat, kuid samas ergastavat nalja, nagu näiteks külma veega mööda pead saamine.
Poolel teel alla tuli Tallyle pähe, et benjijakk ei pruugi neid mõlemaid kanda.
Ta pigistas poissi kõvemini ja kuulis Perist oigamas, kui tõstukmehhanism avanes. See sikutas ta püstisse asendisse ja peaaegu tõmbas Tally õlad liigestest välja. Tema lihased olid veel toonuses nädalatepikkusest füüsilisest tööst Londonis – kui operatsioon ka midagi muutis, siis vaid tõstis toonust –, kuid ta suutis vaevu kinni hoida, kui jakk nende langemise kiirust pidurdas. Tema käed libisesid allapoole kuni ta hoidis kinni Perise pihast, sõrmed valulikult jaki nööridest haaramas.
Kui nad järsult peatusid, puudutasid Tally jalad muru ja ta lasi poisist lahti.
Peris sööstis üles tagasi, tema põlv põrkas vastu Tally kulmu ja paiskas ta pimedusse. Tally kaotas tasakaalu ja maandus lehehunnikusse, mis tema all krabises.
Hetke lamas Tally liikumatult. Lehehunnik lõhnas kergelt mulla ja kõdu järele, nagu miski vana ja väsinud. Ta pilgutas silmi, kui miski talle silma nirises. Ehk oli sadama hakanud.
Ta vaatas üles peotorni ja õhupallide poole, pilgutas silmi ja hingeldas. Ta suutis eristada paari kogu ülevalt kümne korruse kõrguselt üle rõdu ääre alla vaatamas. Tally mõtles, kas mõni neist võis ka eriline olla.
Perist polnud kuskil näha. Ta mäletas inetuna tehtud benjihüppeid, seda, kuidas jakk kandis su mäest alla. Ilmselt põrkas ta alla jõe poole Croyle järele.
Croy. Ta tahtis talle midagi öelda…
Tally ajas end kuidagi püsti ja vaatas jõe poole. Tema pea tuikas, kuid teda pärast üle rõduääre hüppamist tabanud selgus polnud kuhugi kadunud. Tema süda peksis, kui ilutulestik taevas lahvatas ja puude vahele roosat valgust ja ootamatuid varje heitis, iga rohulible oli selgelt näha.
Kõik tundus väga reaalne – tema terav vastikustunne Croy inetu näo nägemisel, hirm eriliste ees, kujud ja lõhnad tema ümber. Tundus nagu oleks õhuke plastiklint tema silme eest võetud ja nüüd oli maailm žilett-terav.
Ta jooksis mäest alla, jõe peegelduva pinna ja Inetuküla pimeduse poole. „Croy!” hüüdis ta.
Roosa lill haihtus taevast ja Tally koperdas puu juurte taha. See peatas ta.
Miski hõljus pimedusest välja.
„Croy?” Ilutulestik oli jätnud tema vaatevälja rohelised täpikesed.
„Sa ikka ei anna alla, jah?”
Poiss oli hõljuklaual meetri kõrgusel maapinnast, jalad tasakaalu hoidmiseks laiali, ja näis end mugavalt tunduvat. Hall siid oli vahetatud mustade riiete vastu, julm mask kadunud. Tema taga sõitsid veel kaks musta kogu, nooremad inetud, kes kandsid ühikavormi ja tundusid närvilised.
„Ma tahtsin…” Tema hääl kustus. Ta oli poisile järgnenud, et öelda: „Mine ära, jäta mind rahule, ära tule kunagi tagasi.” Ta oli tahtnud seda talle karjuda. Aga kõik oli muutunud nii selgeks ja intensiivseks… nüüd tahtis ta vaid sellest eredusest kinni hoida. Kuidagi ta teadis, et Croy tungimine tema maailma oli osa sellest.
„Croy,