Ilusad. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
operatsiooni eest.”
„Ma läksin Shayle järele. Ma pidin tema leidmiseks inetuks jääma.”
„Tema päästmiseks,” ütles Zane ja pööras oma kuldsed silmad taas Tally poole. „Kas asi oli tõesti ainult selles?”
Tally noogutas ettevaatlikult, sest tema peas keerles eilne šampanja. Või isegi tänaõhtune. Ta vaatas tühja klaasi enda käes ja mõtles, mitu klaasi ta täna juba oli joonud.
„See oli lihtsalt midagi, mida ma pidin tegema.” Neid sõnu lausudes teadis Tally, et need kõlavad täieliku nõmedusena.
„Eriolukord?” küsis Zane vildaka naeratusega.
Tally kergitas kulmu. Ta mõtles, milliste tempudega Zane oma inetu päevadel hakkama oli saanud. Ta ise ei rääkinud eriti midagi. Kuigi ta polnud Tallyst just palju vanem, ei pidanud tema kunagi tõestama, et ta on tõeline Krimm, ta lihtsalt oli.
Isegi kostüümi jaoks opereeritud kitsaste huultega oli ta ilus. Tema nägu oli voolitud äärmuslikumaks kui enamikul, otsekui oleksid arstid tahtnud Ilusate komitee reeglite piire katsetada. Tema põsesarnad olid teravad nagu noolepead ja kulmukaar tõusis naeruväärselt kõrgele, kui miski talle nalja tegi. Tally taipas ootamatu selgusega, et kui mõnda tema näojoont kas või millimeetri võrra nihutada, näeks ta kohutav välja, kuid samas oli raske ette kujutada, et ta oli kunagi inetu olnud.
„Kas sa oled kunagi Roostes Varemetes käinud?” küsis Tally. „Siis, kui sa veel… noor olid?”
„Peaaegu igal õhtul, eelmisel talvel.”
„Talvel?”
„Mulle meeldivad varemed, kui nad on lumega kaetud,” ütles Zane. „Nii on servad ümaramad ja vaade on kohe mega-Helenate võrra parem.”
„Ahaa.” Tally mäletas, kuidas ta varasügisel looduses jalutas ja kui külm siis oli. „See kõlab täiesti… jääkülmalt.”
„Keegi polnud kunagi nõus koos minuga tulema.” Tema silmad tõmbusid vidukile. „Kui sa varemetest räägid, siis ei maini sa kunagi, et oleksid seal kedagi kohanud.”
„Kedagi kohanud?” Tally sulges silmad ja tundis, et tasakaal oli täielikult kadunud. Ta toetus vastu rõduäärt ja hingas sügavalt sisse.
„Jah,” ütles poiss. „Kas kohtasid?”
Tühi šampanjaklaas libises Tallyl käest ja kukkus pimedusse.
„Ettevaatust seal all,” pomises Zane, naeratus huulil.
Pimedusest kostis klirinat ja üllatunud naer levis nagu lutsulaine. See kõlas nagu tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Tally hingas sisse veel mitu suurt sõõmu külma öist õhku ja püüdis end kokku võtta. Kõhus keeras. Tal oli häbi selline olla, kohe-kohe toit üles tulemas pärast paari hädist klaasitäit šampanjat.
„Kõik on hästi, Tally,” sosistas Zane. „Lase endal ergas olla.”
Tally mõistis kui nõme see on, et keegi peab talle ütlema, et ta erksam oleks. Kuid isegi läbi kostüümiopi oli näha, et Zane’i pilk muutus mahedamaks, nagu oleks ta tõesti soovinud, et Tally end vabamalt tunneks.
Tally pööras end tema all laiuvast tühjusest eemale ja haaras selja taga mõlema käega rõduäärest kinni. Shay ja Peris olid nüüd ka rõdul; teda ümbritsesid kõik tema uus-Krimmidest sõbrad, ta oli kaitstud ja kuulus kuhugi. Aga ka nemad vaatasid teda tähelepanelikult. Ehk ootasid kõik temast täna õhtul midagi erilist.
„Ma ei näinud seal kunagi kedagi,” ütles Tally. „Keegi pidi tulema, aga ei tulnudki.”
Ta ei kuulnud Zane’i vastust.
Varitseja oli taas välja ilmunud. Ta seisis rahvast täis torni teises otsas ja vahtis teda ainiti. Maski välkuvad silmad justkui tajusid hetkeks tema pilku ja siis pöördus kogu ringi, libises Ilusate komitee valgete mantlite vahele ning kadus kõigi suuremate ilusate tüüpide näopiltide taha. Ja kuigi Tally mõistis, et see on täiesti nõme, tõmbus ta Zane’ist eemale ja sööstis läbi rahvahulga, sest ta ei saanud ennast täna õhtul kokku võtta, enne kui ta saab teada, kes see on, Krimm või eriline või suvaline uus ilus. Ta pidi teada saama, miks keegi teda Eriolukordadega narritab.
Tally põikles valgete mantlite vahel ja põrkus nagu kummipall läbi paksudeks riietunud kliki, sest nende polsterdatud kõhud panid ta korduvalt keerlema. Ta komistas üle hokimeeskonnaliikmete, kes tuigerdasid oma libedatel hõljukuiskudel nagu pisikesed. Halli siidi välgatused õrritasid Tallyt pidevalt paari sammu kaugusel tema ees, aga rahvast oli tihedalt ja kõik liikusid ja selleks ajaks, kui Tally oli torni keskele jõudnud, oli kogu kadunud.
Kui Tally heitis pilgu tuledele liftiuste kohal, nägi ta, et lift sõidab üles, mitte alla. Võlts-eriline oli ikka veel siin, kusagil tornis.
Siis märkas Tally tagavaraväljapääsu ust, see oli erkpunane ja peal suur hoiatussilt, et selle avamine paneb tööle alarmi. Ta vaatas uuesti ringi, kuid ikka polnud halli kogu näha. Kes tahes see ka polnud, ta pidi mööda treppe põgenema. Alarmid saab välja lülitada; ta oli seda isegi inetuna tuhandeid kordi teinud.
Tally sirutas väriseva käe ukse poole. Kui sireen tööle hakkab, vahivad kõik teda ja sosistavad ning samal ajal tulevad valvurid ja evakueerivad torni. See oleks tõeliselt ergas lõpp tema karjäärile Krimmina.
„Hea Krimm küll,” mõtles ta. Ta oleks üsna nõme kriminaal, kui ta aeg-ajalt alarmi tööle ei paneks.
Ta lükkas ukse lahti. See ei teinud ainsatki häält.
Tally astus trepikotta. Uks sulgus tema taga ja summutas peomelu. Ootamatus vaikuses kuulis ta, kuidas tema süda rinnus taob, ja ta hingamine oli tagaajamisest veel ebaühtlane. Muusika tundus ukse alt sisse tungivat ja pani betoonist põrandad värisema.
Kogu istus trepil paar astet kõrgemal. „Sa jõudsidki kohale.” See oli poisi hääl, mida mask kergelt summutas.
„Kuhu ma jõudsin? Peole?”
„Ei, Tally. Uksest sisse.”
„See polnud ju lukuski.” Ta püüdis vaadata läbi kalliskividega kaunistatud maski silmade. „Kes sa oled?”
„Kas sa ei tunne mind ära?” Ta tundus tõeliselt imestunud, nagu oleks ta vana sõber, keegi, kes kannab pidevalt maski. „Kelle moodi ma välja näen?”
Tally neelatas ja ütles vaikselt: „Eriolukorrad.”
„Väga hea. Sa mäletad.” Tally kuulis poisi häälest, et ta naeratab. Ta rääkis aeglaselt ja ettevaatlikult, nagu oleks Tally idioot.
„Muidugi ma mäletan. Kas sa oled üks nendest? Kas ma tunnen sind?” Tally ei suutnud meenutada kedagi erilistest; tema mälus sulasid kõigi nende näod üheks julmaks, kuid ilusaks häguks.
„Aga vaata järele.” Kogu ei liigutanud, et maski ära võtta. „Lase käia, Tally.”
Äkki taipas Tally, mis toimub. Kostüümi äratundmine, selle tagaajamine, alarmiga uksest sisenemine – see oli kõik tuleproov. Mingisugune värbamine. Ta istus seal ja ootas, kas Tally julgeb temalt maski ära võtta.
Tallyl oli tuleproovidest kõrini. „Hoia minust eemale,” ütles ta.
„Tally…”
„Ma ei taha Eriolukordade heaks töötada. Ma tahan lihtsalt Uute Ilusate linnas elada.”
„Ma pole…”
„Jäta mind rahule!” hüüdis Tally, käed rusikas. Tema hüüatus kajas betoonseintelt vastu ja hetkeks valitses vaikus, nagu oleks see neid mõlemaid üllatanud. Peo muusika hiilis aralt ja summutatuna läbi trepikoja.
Lõpuks kostis läbi maski ohe ja poiss sirutas välja käe rohmaka nahast kukruga. „Mul on sulle midagi. Kui sa selleks valmis oled. Kas sa tahad seda, Tally?”
„Ma ei taha sinult…” Tally hääl kustus. Altpoolt kostusid summutatud helid. Mitte peolt. Keegi tuli trepist