Ilusad. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
kellegagi ja luuras selgelt. Ja kuidas ta liikus, nii graatsiliselt…
Tally püüdis end rahustada. Eriolukordadel polnud mingit põhjust teda jälitada. Ja polnud just eriti loogiline, et üks eriline tuleks kostüümipeole iseendana.
Ta sundis end naerma. Tõenäoliselt mängis talle vingerpussi mõni teistest Krimmidest, keegi, kes oli sadu kordi Shay ja Tally lugusid kuulnud ja teadis kõike Eriolukordade kohta. Kui see nii oli, siis oli täiesti tobe sellise asja pärast kõigi ees endast välja minna. Mõistlikum oli võltserilisest mitte välja teha.
Tally vaatas oma kostüümi ja mõtles, et ehk ajavad Londoni riided teda veel rohkem endast välja. Shayl oli õigus – vana käsitsi tehtud kampsuni lõhn meenutas aega linnast väljas, päevi täis kontimurdvat tööd ja end soojendades lõkke ääres veedetud öid. Nendega segunesid mälestused inetutest vananevatest nägudest, mille peale ta siiani vahel öösel karjudes üles ärkas.
Londonis elamine oli Tally korralikult segadusse ajanud.
Keegi teine ei maininud seda kogu. Kas nad kõik mängisid kaasa? Fausto muretses, et tema säraküünlad põlevad ära enne, kui teised Krimmid neid näevad. „Vaatame, kas nad on mõnes tornis,” ütles ta.
„Vähemalt saame neile tõelisest hoonest helistada,” nõustus Peris.
Shay turtsatas ja suundus lähima ukse poole. „Ma olen kõigega nõus, kui siit nõmedast kivihunnikust välja saan.”
Pidu voolas niikuinii välja ja vajus laiali ümber iidsete kivimüüride. Shay juhtis neid suvalise peotorni poole läbi kobara mesilastaruparukate, mille ümber tiirles igaühel oma metsmesilaste süsteem, mis koosnes tegelikult kollaseks ja mustaks värvitud mikro-tõstemehhanismidest.
„Nad pole suminale pihta saanud,” ütles Fausto, aga Tally sai aru, et ta oli nende kostüümidest vaimustuses. Säraküünlad Fausto juustes hakkasid särinal kustuma ja inimesed vaatasid teda arusaamatu pilguga.
Peotornist helistas Peris Zane’ile, kes ütles, et Krimmid on kõik üleval. „Sul oli õigus, Shay.”
Neljakesi trügisid nad lifti, kus olid veel kirurg, trilobiit ja kaks purjus hokimängijat, kellel oli tegemist, et hõljukuiskudel püsti püsida.
„Korista see närviline ilme oma näolt, Tally-wa,” ütles Shay tema õlga pigistades. „Küll sa sisse saad, ära muretse. Sa meeldid Zane’ile.”
Tally suutis naeratuse näole manada ja mõtles, kas see võib tõsi olla. Zane küsis temalt alati inetuaja kohta, aga seda tegi ta kõigiga, ahmis oma kuldselt helklevate silmadega Krimmide lugusid. Kas ta tõesti pidas Tally Youngbloodi eriliseks?
Oli selge, et keegi pidas, sest kui liftiuksed sulgusid, märkas Tally halli siidi graatsiliselt läbi rahvamassi liikumas.
VARITSEJA
Enamik Krimmidest oli tulnud puuraiduritena, seljas flanellsärgid ja nende all täispuhutud musklid, käes võltsketassaed ja šampanjaklaasid. Oli ka lihunikke, mõned suitsetajad, kes olid ise endale võltssigaretid teinud, ja timukas, kellel rippus õlal suur silmus. Zane teadis väga palju ajaloost ja oli tulnud mingi diktaatori abilisena, kes polnudki täielikult moesoolikata – üleni liibuvate mustade riietega ja ergas punane käeside ümber käsivarre. Ta oli käinud kostüümi jaoks operatsioonil, et huuled kitsamaks ja põsed aukuvajunuks teha, ning nii nägi ta natuke erilise moodi välja.
Nad naersid kõik Perise kostüümi üle ja püüdsid Faustot uuesti süüdata. Kuid neil õnnestus kõigest mõned juuksekiharad põlema panna ja sellest tuli täiega nõmedat lõhna. Tally ja Shay kostüümidele pihta saamiseks kulus neil mõni pinev hetk, aga peagi kogunesid teised Krimmid nende ümber isetehtud kampsuni karedat materjali puudutama ja uurisid, kas see ajab sügelema. (Ajas küll, aga Tally raputas pead.)
Shay seisis Zane’i ligi ja pani ta oma uut silmaoperatsiooni märkama.
„Kas sinu arust on need ilu-tegevad?” küsis ta.
„Ma annaksin 50 milli-Helenat,” ütles ta.
Sellele ei saanud keegi pihta.
„Milli-Helena on piisav kogus ilu, et saata teele täpselt üks laev,” seletas Zane ja kõik vanemad Krimmid naersid. „50 on päris hästi.”
Shay naeratas, Zane’i kiitus pani ta näo särama nagu šampanja.
Tally püüdis ergas olla, kuid mõte teda varitsevast kostümeeritud erilisest oli nii peapööritust-tekitav. Paari minuti pärast põgenes ta peotorni rõdule, et täita kopsud värske külma õhuga.
Torni külge oli seotud paar kuumaõhupalli, mis hõljusid nagu tohutud mustad kuud taevas. Ühes gondlis olevad Kuumaõhulased lasid teiste pihta ilutulestikurakette ja naersid, kui ohutud leegid pimedusse sööstsid. Siis hakkas üks õhupallidest kerkima, leegipahvaku möire kajas üle peomüra ja seda kinni hoidnud kett laksatas vastu torni. See tõusis väikese tulejoa peal ja kadus lõpuks kaugusse. Kui Shay poleks teda Krimmidele tutvustanud, oleks Tallyst ilmselt Kuumaõhulane saanud. Nad kadusid alati ööpimedusse ja maandusid huupi kusagil, kutsusid endale hõljukauto järele kuhugi kaugesse äärelinna või isegi linnast välja.
Tally vaatas üle jõe pimedust, mis kattis Inetuküla, ja see peatas peapöörituse. See oli imelik. Looduses veedetud aeg oli nii ähmane, kuid Tally mäletas väga hästi aega, mil ta oli noor inetu, vaatas oma ühika aknast Uute Ilusate linna ja ihkas kuusteist saada. Ta oli alati kujutlenud end siinpool, mõnes kõrges tornis, ilutulestik kõikjal ümberringi, koos teiste ilusatega ja ise ka ilus.
Loomulikult kandis Tally nendes unistustes tavaliselt ballikleiti, mitte villast kampsunit ja cargopükse, nägu mullane. Ta sõrmitses hargnevat lõngajuppi ja kahetses, et Shay oli selle kampsuni leidnud. Tally tahtis Londoni seljataha jätta, põgeneda kõigi segaste mälestuste eest, põgenemise, enda varjamise ja reeturina tundmise eest. Ta vihkas seda iga hetk liftiukse poole piilumist ja mõtet, kas kostümeeritud eriline on talle siia üles järele tulnud. Ta tahtis täielikult kuhugi kuuluda ja mitte oodata järgmist õnnetust.
Ehk oli Shayl õigus, kui ta korrutas, et tänane hääletus paneb kõik paika. Krimmid olid üks kokkuhoidvamaid klikke Uute Ilusate linnas. Uute liikmete poolt hääletati ja kui sa juba Krimm olid, võisid alati loota sõpradele, pidudele ja erksatele vestlustele. Aitab põgenemisest.
Ainus „aga” oli see, et vastu ei võetud kedagi, kes polnud inetuna tempe teinud, kellel polnud rääkida häid lugusid välja hiilimistest, öö otsa lauatamisest ja ära jooksmisest. Krimmid olid ilusad, kes polnud unustanud inetu olemist ja kellele meeldisid vingerpussid ja kriminaalsed tembud, mis muutsid Inetuküla omamoodi lõbusaks.
„Palju sa sellele vaatele annaksid?” See oli Zane, kes seisis ootamatult tema kõrval kogu oma kahemeetrises maksimaalses ilusapikkuses ja vanaaegses mustas mundris.
„Annaksin?”
„Sada milli-Helenat? Viissada? Ehk terve Helena?”
Tally hingas sügavalt sisse ja vaatas all mustavat jõge. „Ma ei annaks ühtegi. See on ikkagi Inetuküla.”
Zane kihistas naerda. „Kuule, Tally-wa, pole mingit põhjust meie väikeste inetute õdede-vendade vastu nii kuri olla. Ega see nende süü pole, et nad pole nii ilusad kui sina.” Ta lükkas Tally ühe juuksesalgu tagasi kõrva taha.
„Mitte nemad, see koht. Inetuküla on vangla.” Need sõnad kõlasid suus valesti, liiga tõsiselt peo jaoks.
Kuid Zane’il ei paistnud selle vastu midagi olevat. „Sina ju pääsesid?” Ta silitas kampsuni veidraid kiude nagu kõik teisedki. „Kas London oli parem?”
Tally polnud kindel, kas Zane tahtis ausat vastust. Ta kartis, et räägib jälle nõmedusi. Kui Zane arvab, et Tally on imelik, siis hakkavad vetod lendama, hoolimata Shay ja Perise lubadustest.
Ta vaatas Zane’ile silma. Silmad sädelesid kuldselt, peegeldasid ilutulestikku nagu imepisikesed peeglid ja miski nende taga justkui tõmbas Tallyt ligi. See polnud kõigest tavaline ilusate sarm, vaid miski, mis tundus tõsine, nagu oleks pidu nende ümbert