Ilusad. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
„Mul lihtsalt vedas, et ma tagasi pääsesin.”
Zane nihkus lähemale ja sirutas käe välja, tema peened sõrmed puudutasid armile piserdatud nahka ja kuldsed silmad olid taas pärani. „Mul on selle üle hea meel.”
Tally naeratas ja puudutas tema käeselga. „Mul ka.”
Zane’i sõrmed libisesid Tally juustesse ja tõmbasid ta õrnalt lähemalt. Tally sulges silmad ja lasi tal huuled oma huulte vastu suruda ning tundis käe all tema põse siledat ja veatut nahka.
Tally süda peksis taas, mõtted tormasid isegi huuli paotades. Maailm nihkus taas tema ümber, aga seekord see tunne talle meeldis.
Kui ta Uute Ilusate linna oli jõudnud, oli Peris teda seksi osas hoiatanud. Täiesti uhiuuena võis teistele ilusatele liiga lähedale minek liiast olla. Võttis aega, et harjuda kõigi nende ilusate nägude, täiuslike kehade ja säravate silmadega. Kui kõik on ilusad, võid sa armuda esimesse ilusasse, keda suudled.
Ehk oli õige aeg käes. Ta oli olnud siin kuu aega ja Zane oli eriline. Mitte ainult sellepärast, et ta on Krimmide juht ja näeb teistest erinev välja, vaid sellepärast, kuidas ta püüab erksaks jääda ja piire nihutada. Kuidagi muutis see ta veel ilusamaks kui teised.
Ja kõigist viimase kahekümne nelja tunni ootamatutest pööretest oli see kõige meeldivam. Zane’iga suudlemine pani pea ringi käima, aga mitte nii nagu pimedusse langedes. Zane’i huuled olid soojad, pehmed ja täiuslikud ja Tally tundis end turvaliselt.
Pärast pikka hetke tõmbusid nad teineteisest veidi eemale. Tally silmad olid endiselt kinni. Ta tundis endal Zane’i hingeõhku, tema sooja ja pehmet kätt oma kaelal. „David,” sosistas ta.
ERKSAKSTEGEV
Zane tõmbus eemale ja vidutas silmi.
„Oh, vabandust,” puristas Tally. „Ma ei tea, mida…”
Kui Tally hääl hääbus, noogutas Zane aeglaselt. „Ei, pole hullu.”
„Ma ei tahtnud…” alustas Tally uuesti, kuid Zane viipas, et ta vaikiks, mõtlik ilme levis üle tema kaunite näojoonte. Ta vahtis maha ja kitkus rohuliblesid.
„Nüüd ma mäletan,” ütles ta.
„Mida sa mäletad?”
„See oli tema nimi.”
„Kelle nimi?”
Zane rääkis vaikselt ja tasakaalukalt, justkui ei tahaks kedagi läheduses magavat äratada. „Tema oli see, kes pidi meid Londonisse viima. David.”
Tally kuulis end vaikselt õhku ahmivat. Ta kissitas silmi, nagu oleks päike äkki oluliselt eredamaks muutunud. Ta tundis veel Zane’i huulte varju oma huultel, tema puudutuste soojust, kuid ootamatult hakkas ta värisema.
Ta võttis Zane’i käe. „Ma ei tahtnud seda öelda.”
„Ma tean. Aga vahel asjad meenuvad.” Ta tõstis pilgu, tema kuldsed silmad välkusid. „Räägi mulle Davidist.”
Tally neelatas ja pööras pilgu kõrvale.
David. Tally nägi teda vaimusilmas, tema naljakalt suurt nina ja kõrget laupa. Käsitsi tehtud kingi, mida ta kandis, ja surnud looma nahast kokku õmmeldud jakki. David oli Londonis üles kasvanud ja polnud kogu elu jooksul jalgagi linna tõstnud. Tema nägu oli üleni inetu, ebaühtlaselt päikese käes päevitunud, arm läbistas ühte kulmu… kuid tema meenutamine süütas Tallys midagi.
Ta raputas hämmeldunult pead. Kuidagiviisi oli ta Davidi unustanud.
„Sa kohtusid temaga Roostes Varemetes, eks ole?” käis Zane peale.
„Ei,” ütles ta. „Ma olin Shaylt temast kuulnud, Shay püüdis talle ükskord märku anda. Aga ta ei ilmunudki välja. Samas, tema oli see, kes Shay Londonisse viis.”
„Ta pidi ka minu sinna viima,” ohkas Zane. „Aga sina läksid omal käel Londonisse, eks?”
„Jah. Aga kui ma sinna jõudsin, siis me…” Nüüd meenus Tallyle. See kõik tundus kui miljoni aasta eest, aga ta mäletas ennast, inetut ennast, Davidiga suudlemas, temaga kahekesi mitu nädalat mööda loodust rändamas. Teda läbistas veider surin minevikust – kui tugev ja lõputu oli temaga koos olemine siis tundunud.
Ja siis äkki oli ta kuidagiviisi kadunud.
„Kus ta nüüd on?” küsis Zane. „Kas erilised said ta kätte, kui nad Londoni üle võtsid?”
Tally raputas pead. Ülejäänud mälestused Davidist olid ähmased, kuid nende lahkumise hetk oli lihtsalt… kadunud. „Ma ei tea.”
Tallyl käis pea ringi, juba sajandat korda sel päeval muutus maailma tema ümber häguseks. Ta sirutas käe hommikusöögikandiku poole, kuid Zane haaras tal käest. „Ei, ära söö.”
„Mida?”
„Ära rohkem söö, Tally. Võta hoopis paar seda.” Ta võttis taskust paki kalorikustutajaid – neli oli juba ära võetud.
„See aitab, kui sul süda kiiremini lööb.” Ta pigistas veel kaks tükki välja ja loputas need lonksu kohviga alla.
„Mida see aitab?” küsis Tally.
Zane osutas oma pea poole. „Mõtlemisvõimet. Nälg aitab keskenduda. Tegelikult aitab igasugune erutus.” Ta naeratas kavalalt ja surus paki Tallyle pihku. „Näiteks kellegi uue suudlemine. See toimib eriti hästi.”
Tally vaatas mõistmatult kalorikustutajaid. Läikiv foolium helkis päikese käes valusalt ja lehe ääred oli teravad nagu žiletid.
„Aga ma pole peaaegu midagi söönud. Mitte piisavalt, et juurde võtta.”
„Asi pole kaalu kaotamises. Ma pean sinuga rääkima, Tally. Mul on sind veel minutiks vaja. Ma olen kedagi sinusugust kaua oodanud. Mul on vaja, et sa oleksid… ergas.”
„Kas kustutajad peaksid mind erksaks tegema?”
„Need aitavad kaasa. Ma selgitan hiljem. Usalda mind, Tally-wa.” Tema peaaegu hullumeelselt tungiv pilk püsis Tallyl, nagu siis, kui ta Krimmidele mõnda uut tempu seletas. Zane’ile oli raske vastu panna, kui ta selline oli, kuigi tema jutt tundus segane.
„Okei siis.” Kohmakalt võttis Tally kaks tabletti välja ja tõstis need suu juurde, kuid kõhkles. Neid ei tohtinud tühja kõhu peale võtta. See oli ohtlik. Roostekate ajal – enne operatsiooni, kui kõik olid inetud – levis haigus, mille puhul inimesed meelega ei söönud. Nad kartsid meeleheitlikult paksuks minemist ja jäid liiga kõhnaks, mõnikord lausa näljutasid end surnuks maailmas, mis oli täis toitu. See oli üks nendest hirmutavatest asjadest, millest operatsiooniga vabaneti.
Aga paar kustutajat ei tapa teda. Kui Zane Tallyle oma kohvi ulatas, neelas tüdruk need alla ja tegi kibeda maitse peale nägusid.
„Kange kohv, eks?” ütles Zane muiates.
Hetke pärast hakkas Tally süda kiiresti lööma, kui ainevahetus kiirenes. Silmanägemine oli terav. Nagu eelmisel öölgi, tundus talle, nagu oleks kile tema ja ülejäänud maailma vahelt ära võetud. Ta kissitas ereda päikese käes veel enam silmi.
„Olgu,” ütles Zane. „Mis on viimane asi, mida sa Davidi kohta mäletad?”
Tally püüdis oma värisevaid käsi paigal hoida ja tuhnis mälus, et pääseda läbi inetu mälestusi varjavat udust. „Me olime kõik varemetes,” ütles ta. „Kas sa mäletad Shay lugu sellest, kuidas me ta röövisime?”
Zane noogutas, kuigi Shay rääkis seda lugu mitut moodi. Mõnes versioonis röövisid Tally ja londonlased Shay otse Eriolukordade peakontorist. Teistes lahkus ta linnast, et päästa Tally londonlaste käest ja koos põgenesid nad linna tagasi. Loomulikult polnud need ainult Shay lood, mis aeg-ajalt muutusid. Krimmid liialdasid alati minevikust rääkides, sest asja erksaks muutmine oligi põhiline. Kuid Tallyle tundus, et Zane tahtis teada tõde.
„Erilised hävitasid Londoni,” jätkas ta. „Aga mõned meist varjasid