Hullu munga päevik. Peep Ehasalu
Читать онлайн книгу.
tulema. Olime vaevalt viis minutit seinte ja teineteisega tõtt vahtinud, kui juba lükatigi raske arhiiviuks ilma koputamata lahti. Uksel seisis vähemalt ukse laiune ja kõrgune sell, kelle näost võis välja lugeda vale toiduvaliku, unetuse, pideva stressi ja liigse suitsetamise. Hoolimata sellest õhkus mehest mingit seletamatut kindlust ja usaldusväärsust. Võibolla rääkis tema räsitud välimus sellest, et kellelgi polnud õnnestunud teda ära osta ja kehvapoolne riigipalk oli teinud oma töö, vormides temast sellise mehe, nagu ta oli.
„Teie helistasite,” müristas mees ilma tervitamata. Ta marssis uksest sisse, mantlihõlmadega teele jäävaid esemeid riivates. Lõpuks jäi ta Ninast umbes meetri kaugusel pidama, kuid sellest hoolimata lükkas ta kõht tüdruku peaaegu seljaga vastu seina. Nina ulatus inspektorile vaevu kaenla alla – pilt oli ühtaegu nii groteskne kui hirmuäratav.
„Mis siis oli?” nõudis mees pikemata.
Politsei grand entrée oli olnud nii rabav, et vahtisime Ninaga mõlemad, suud lahti, suurt mehemürakat. Lõpuks sain kõnevõime tagasi.
„Teie olete kriminaalpolitseist?” Asetasin vist rõhu veidi valesti, sest inspektor luges sellest küsimusest selgelt välja solvangu.
„Eks ole jah,” müristas ta nii, et arhiivi lagi värises, „väljanägemise järgi vist ei ütleks või?”
„Ei, mitte … ee … Siis on meeldiv, et ee …” Kahanesin mehe pilgu all umbes pöidla suuruseks, kuid leidsin lõpuks oma sõnadele õige suuna. „Ma lihtsalt kohtusin üleeile teie kolleegiga, ma arvasin, et tema tuleb.”
Hiiglane vaatas mind kahtlustavalt oma jumalikust kõrgusest, Ninal aga hakkas vaikselt õhk otsa saama – seina ja mehe kõhu vahele ei jäänud ilmselt kuigi palju hingamisruumi. Kuna jõmakas polnud meid kohe laiaks litsunud, muutusin ma julgemaks ja sõnakamaks.
„Teil vist pole kombeks endid tutvustada,” tegin mõõdukalt terava märkuse, mis mehe silmi otsemaid ähvardava tulukese tekitas. „Teie kolleeg marssis samamoodi sisse. Kellega meil on au?”
See viimane oli muidugi liiga kirjanduslik ja ülepingutatud, aga mehe silmis süttinud tigeda tulukese peale pidin oma bravuuri maha võtma.
„Soo,” venitas külaline irooniliselt, „mina olen väike inimene, aga ilmselt olen siiski teie tähelepanuväärse huvi äratanud. Hästi, inspektor Paus. Olete nüüd rahul?”
Inspektor astus sammu tagasi ja haaras imelise osavusega taskust midagi töötõendit meenutavat. Tõendi õigsuses ma ei kahelnud. Samas rõõmustasin, et arvatavasti päästis see liigutus Nina elu – sügava hingetõmbega libistas tüdruk ennast oma ülimalt ebamugavast positsioonist välja minu kõrvale. Kahekesi koos moodustasime inspektoriga sama kaalukategooria.
Õnneks leidis Paus oma kerele sobiva koha riiulite ees asetseval pingil. Pink küll nagises äraandlikult, kuid jäi koos inspektoriga siiski vapralt püsima.
„Niisiis, mis teil oli?” Mees tundus olevat asjalikuks muutunud.
Rääkisime ära nii palju, kui rääkida oli, ja veidi rohkemgi. Tuleb tunnistada, et Paus tegi märkmeid minu meelest õigete kohtade juures, ja tundus, et ta suhtus asja tõsiselt. Mainisin ka Pausi kolleegi pühapäevast külaskäiku ning avaldasin imestust, et meie kõrgel külalisel pole ühes tänapäevaseid tehnikasaavutusi ja ta on sunnitud kõike pliiatsiga märkimikusse kirjutama.
„Ja te väidate, et tema,” – ta osutas oma pisikese pliiatsijupiga Ninale – „et tema peksis kaks meest siit majast välja ja ära pole midagi viidud?”
Unustasin, et tõsine suhtumine tähendas ka asjades kahtlemist. Oli tõesti raske ette kujutada Ninat täismehi uhmerdamas. Ilmselt oli viga ka sündmuskoha vahepealne koristamine – kogu meie jutt hakkas paistma naeruväärsena.
„Kuidas tahate, uskuge või ärge uskuge,” ütlesin tüdinult. „Aga miks me peaksime teid siia kutsuma, et teile mingeid uskumatuid väljamõeldud lugusid pajatada?”
Küsimus oli retooriline ning ega ma vastust ei oodanud. Paus aga vastas siiski:
„Näiteks selleks, et Rennelt saadud materjalide kadumist seletada. Teile on need ju tuttavad?”
Jäin pahameeles õhku ahmima. See andis Ninale võimaluse jutujärg üle võtta.
„Ja mida me teie meelest nende paberitega peale hakkame? Kas selle jaoks kutsusime teid kohale, et uhkustada vägeva konspiratsioonijutuga? Peate te meid lolliks või?” Nina keevalisus avaldas muljet. Mulle, kuid mitte inspektorile.
„Ma ei tea,” müristas ta oma istekohast, „aga kui need paberid on väärt nii palju, kui räägitakse, siis võib nende leidjalt oodata kõige eriskummalisemat käitumist.”
Jõudsime mõlemad – nii mina kui Nina – kopsud vastuväideteks õhku täis tõmmata, kui Paus oma põrnitsemise lõpetas ja veidi leebunult lausus:
„Hästi, hästi, paljugi, mis võib olla. Aga kellega te pühapäeval kohtusite?” pöördus mees seejärel minu poole.
Kirjeldasin lühidalt oma pühapäevast kohtumist Pausi ametivennaga. Mida kaugemale ma oma jutuga jõudsin, seda rohkem pilve mehe nägu tõmbus. Lõpuks ajas ta ennast pingi pealt püsti ja hakkas riiulite värina saatel mööda arhiivi edasi-tagasi marssima.
„See mees ei olnud mu kolleeg,” teatas Paus süüdistavalt. „Meil sellist tüüpi ei tööta, ja kui töötakski, siis teaksin mina sellest eelkõige. Just nimelt mina tegelen Renne juhtumiga!”
Pausi hääl oli solvunud, nagu oleks keegi tema teadmata tema mänguasjadega mänginud. Sõnumi sisu pani mind aga võpatama – keda kuradit ma siis pühapäeval võõrustasin? Oma kohale asetus kohe ka kõik, mis öösel oli juhtunud – varas oli sisse pääsenud ilma muukimata, ta oli korterit tundnud ja mulle korraliku tou andnud. Professionaalne tegevus, algusest lõpuni.
„Te väidate, et pühapäevasel päeval külastas teid kriminaalinspektor, kes ennast ei tutvustanud, ja teil ei tekkinud hetkekski kahtlust isiku õigsuses?” jätkas Paus mu verbaalset nüpeldamist. Asja ei teinud kergemaks ka see, et Nina mulle etteheitva pilgu viskas – „mis ma ütlesin,” sõnas see pilk parastavalt.
Tuli ära rääkida ka öine sissetung ning palju muud. Mida rohkem rääkisin ma hilisemast, seda rohkem huvitus inspektor varasemast. Lõpuks oli Pausil minu tagasihoidlikust osalusest sündmustes pilt koos ja ta ise võidukalt rahulolev.
„No näete,” teatas ta isalikult, „oleksite kohe kõik ära rääkinud. Nüüd on pilt ju palju selgem.”
Kergitasime Ninaga mõlemad kulmu, sest meie jaoks polnud midagi selget, pigem vastupidi. Seda me ka inspektorile mainisime, mille peale mehemürakas lõuatäie naerda müristas. Olles oma viimased hirnatused osavalt köhimise taha varjanud, mees tõsines ning tegi lühikese ja asjaliku kokkuvõtte:
„Teie mõlemad olete kogemata kellelegi jalgu jäänud. Teil ilmselt pole õrna aimugi, millesse te olete ennast seganud.” Meile otsa vaadanud, parandas ta ennast: „Hästi-hästi, millesse teid on kogemata segatud. Kuna juhuslikult sattusite teie … kuidas te nimi nüüd oligi … Rennega kokku just hetkel, kui ta eluküünalt taheti kustutada, siis seostab keegi omavahel teid, teie tüdrukut ja Renne pabereid. Ja kõige tobedam on, et teil pole võimalik neid ümber veenda.”
Taas tõi Paus kuuldavale homeerilise vägilasenaeru. Küllap seisis tema kolleegidel kriminaalpolitseist ees korralik meelelahutuste õhtu, mina aga vihkasin proffide naljakesi, eriti kui need minu pihta käisid. Hetkeline pahameel haitus siiski kiiresti – minu poolest ärgu teadku mu nime, aga Nina pidamise eest minu kallimaks oleksin mehel tänutundes kätt surunud. Selles mõttes oli Paus üles näidanud õige hämmastavat lüürilisust. Heitsin pilgu Ninale, et näha, kuidas inspektori visioon talle meeldis.
Ninal oli siiski eri arvamus. Kiiresti ja konkreetselt täpsustas ta enda staatust siin keldriarhiivis ja kargas siis inspektorile ninna.
„Kas teie kohus oli tulla siia meie üle irvitama? Mida te kavatsete meie kaitsmiseks ette võtta? Kas meid hakatakse valvama?”
Ilmselt