Hullu munga päevik. Peep Ehasalu
Читать онлайн книгу.
oma kirjandusliku fabuleerimise oskust ning võimalikult lühidalt ja täpselt kõik ära rääkida.
Vaatasin kella ja avasin suu esimeseks lauseks. Pärast jutustusega ühele poole saamist heitsin uuesti pilgu kellale. Olin hakkama saanud täpselt kolme ja poole minutiga.
Mees vaatas mulle osavõtmatult otsa:
„Kõik?” See oli ainus, mis osutas ta ärkvelolekule.
„Kõik,” kordasin kajana. Mees vajutas diktofoni kinni.
„Kas ta jättis teie kätte mingeid dokumente, pabereid, üleüldse midagi?” tahtis võõras teada.
Raputasin eitavalt pead. Minu häälekas eitus poleks ju niikuinii enam linti jäänud.
Mees noogutas mõtlikult, ilmselt polnud ta tulemustega päris rahul. Midagi uut ma tõesti ei rääkinud. Kui need paberid tõepoolest nii ülitähtsad on, siis uurivad nad iga niidijuppi, et seda väidetavat tõendusmaterjali üles leida.
„Hästi …” Mehe kriipshuuled olid taas avanenud. „Kõike head.”
Ilma pikemalt tseremoonitsemata tõusis ta tugitoolist, pistis diktofoni taskusse ja suundus esikusse. Tõttasin talle ust avama.
„Kahju, et ei saanud kasulik olla,” vabandasin hüvastijätuks.
Mees ignoreeris mind täielikult. Olles juba ukse taha jõudnud, ta aga seisatas ning keeras kanna pealt ümber.
„Kui teile midagi peaks meenuma…” alustas ta, kuid lõi siis mõttes käega. „Hästi.”
Jah, kui midagi meenub, teatan, kuhu ja kellele vaja. Ega ma eilne ei ole. Lõin veidi solvunult ukse tuima külalise taga kinni. Alles järgmisel hetkel meenus, et ma ei teadnud isegi mehe nime, rääkimata telefoninumbrist või aadressist, kuhu võiksin meenunud detailid teada anda. Olgu, olen kogu sellele vahejuhtumile liiga palju aega raisanud, tõdesin omaette ja tegin otsuse mitte kunagi enam Renne surma peale mõelda.
Elul olid aga teised plaanid.
„Renne paberitega võiks paar ministrit kinni panna,” teatas Nina mulle esmaspäeva hommikul tervituse asemel. „Need peaksid näitama altkäemakse ning muud musta raha, mis nende käest läbi on käinud. Valimiste eel oleks see olnud granaat. Kui need praegu leitaks, mõjuks see meie poliitikale nagu aatomipomm.”
Istusin tujutult töölaua taha. Minu kõige ilusamad plaanid olid läinud vett vedama – olin kavandanud romantilist jällenägemist ning võibolla ka kirjandusteemalist vestlust, et peenelt oma novelli kirjeldamise abil vihjata oma tagasihoidlikele tunnetele. Selline teema hommikutervituse asemel aga nullis mu plaanid. Nina oli ilmselgelt oma avastusest innustunud ja lajatas lehe mu ette lauale.
„Valitsus võib langeda” ilutses pealkiri päevalehe esikaanel.
Mind poliitika ei erutanud ning jälgisin seda vaid ajaloolase huvist – kes kellega käib ja kellega intriige punub ning milliseid paralleele võiks tuua ajaloost.
„Need Renne paberid on selline maiuspala, et ma imestaks, kui pool riiki seepärast pea peale ei keerataks,” seletas Nina jakki nagisse upitades. „Kas ta sulle ei jätnud midagi?”
„Sa ei ole esimene, kes seda küsib.” Püüdsin ennast siiski Ninaga samale lainele lülitada. „Minu juures käis eile kriminaalpolitsei.”
Nina jakki upitav käsi jäi seisma ja tüdruk pöördus järsult minu poole.
„Pühapäeval?” Ta hääles kõlas etteheide.
Mis mina sinna teha saan, et nad pühapäeval ringi kondavad. Püüdsin siiski väärikust säilitada ja võimalikult huvitavana tunduda.
„Jah,” teatasin enesekindlalt, „kriminaalpolitsei teeb tööd ka pühapäeviti, öösiti ja riiklikel pühadel. Kui kurjategijad ei tunne vabasid päevi, siis ei ole ka kriminalistidel võimalik kellast kellani tööl käia.”
Ninat ei paistnud see seletus rahuldavat. Igatahes riputas ta mõtlikult oma jaki varna ning sättis ennast aeglaselt laua taha.
„Kes see oli?” küsis ta siis uudishimulikult. „Ma mõtlen see politsei.”
Pidin tunnistama, et mehe nimest polnud mul aimugi. Püüdsin võimalikult ükskõikne välja paista, kuid Nina hoiak segas mul töösse süveneda. Justkui oleksin ma süüdi olnud nii Renne surmas kui ka tundmatus kriminaalpolitseinikus.
Süvenesin nohisedes paberitesse. Päev polnud just kõige paremini alanud. Nina ei teinud mu tundeid märkamagi, rääkis mingitel maistel, mind mitte huvitavatel teemadel … Lisaks kõlas ta hääles selge süüdistus. Minu lähenemiskatsetele tõmbas see selgelt kriipsu peale.
Iseenesest oli mu plaan lihtne. Või oli olnud, sest nüüd ei saanud ma seda realiseerida. Kui Nina oleks nädalavahetuse kohta küsinud, oleksin ma teatanud, et kirjutasin novelli. Kui ta oleks küsinud, millest, oleksin ta uudishimu rahuldanud ja loo sisu võimalikult vaimukalt ümber jutustanud. Selle järgi oleks ta pidanud aru saama, et naiskangelase prototüüp oli tema. Ja see oleks andnud mulle võimaluse mänglevalt ja naljatlevalt oma tundeid tunnistada.
Nüüd oli kõik kokku varisenud lihtsalt sellepärast, et teda isegi ei huvitanud, kuidas ma olin nädalavahetuse mööda saatnud. Äkki pidin ise jätkama?
„Kuidas su nädalavahetus möödus?” küsisin südant rindu võttes. Ehk uurib ta siis ka minu oma kohta ja kõik läheb stsenaariumi järgi.
„Puhkasin,” vastas Nina hajameelselt lugemist katkestamata. „Lugesin. Käisin külas.”
Ootasin terve minuti – ei midagi! Rohkem ei tasunud proovidagi. Ta oli demonstreerinud kõige külmemat ja ükskõiksemat suhtumist, mis naise ja mehe vahel võib olla.
Mu pea töötas palavikuliselt ja ebamugavustunne aina paisus. Vaikus ei paistnud Ninat segavat, kuid mulle tundus see väljakannatamatu. Enne kui ma jõudsin suu abituks jutujätkuks avada, tõusis Nina püsti ja teatas ilma pikemata:
„Ma käin juhendaja juures ära, ta palus mul läbi tulla.”
Noogutasin hapult. Pool tundi siis oligi mu kangelanna ennast imetleda lasknud.
„Olen umbes tunni pärast tagasi,” teatas Nina ukselt, ja läinud ta oligi.
Püüdsin nautida üksi oma valdustes olemist. Üle nädala aja jälle vaba! Oma arhiivi peremees. Iseenda peremees. Võimeline suurteks teaduslikeks avastusteks. Ja valmis ennast lõputult petma – mu mõtted ei rännanud teps mitte teaduse radadel. Alguses proovisin ette kujutada, kuidas ma tööle naasnud Ninaga vaimukalt juttu ajades asjade käigu nii suunan, et ta mulle ise lõpuks armastust avaldab. Mõte oli kaunis, aga paraku polnud see võimalik.
Pöördusin tagasi oma novelli juurde. Olin selle kangelannat kujutanud sellisena, nagu olin näinud Ninat. Nüüd otsustasin naistegelase vanust ja välimust muuta. Las Nina näeb, et ma ei kirjuta elust maha. Oluline oli siiski sisse jätta kindlasti äratuntavad, eksimatult Ninale osutavad detailid: rohelised silmad, pikad juuksed ja kergelt kaardus nina, mis jättis mulje omamoodi targast inimesest. Vanemaks muutmine ja kehvemad kostüümid olid aga kättemaksuks Nina ükskõiksuse eest.
Kui kellaosuti näitas juba üheteistkümnendat hommikutundi, saabus mu mõtete valitsejanna lõpuks reipa ja heatujulisena tagasi.
„Sorry,” hõikas ta hooletult ukselt, „vana pidas mind liiga kaua kinni!”
„Ma ei imesta,” pomisesin omaette. Oleksin mina sellises positsioonis, hoiaksin tüdrukut pidevalt ja vägagi kaua kinni.
Nina tuju oli aga selgelt muutunud. Hommikune tusk ja mõtlikkus olid kadunud, nüüd oli ta rõõmus ja teotahteline. Püüdes kaotatud aega tasa teha, kõndis ta tarmukalt riiulite vahel ning kadus pidevalt mu vaateväljast. Neetud naised, kirusin omaette ja lubasin juba teab mitmendat korda oma elus mitte lasta nendel veetlevatel olevustel oma tegemisi segada.
Suutsin päeva üsna mehiselt vastu pidada ja vahepeal Nina vastu lausa ükskõikne olla. Et mu üht- või teistpidine käitumine aga tüdruku täiesti külmaks jättis, siis mingit võidurõõmu