Hullu munga päevik. Peep Ehasalu
Читать онлайн книгу.
pugida.
Ilmselt sellest ka kehv uni, ärkasin öösel mitu korda. Ühel sellisel korral tundsin, et ma pole korteris üksinda. Kobasin öökapilt prille ja oleksin need ka ette saanud, kui kellegi kõva käsi poleks mu teadvust kustutanud.
2. peatükk
Ärkasin kohutava peavaluga. Esimese pilgu heitsin kellale, teise toale. Kell polnud veel kaheksagi. Tuba nägi välja nagu igal hommikul – mu toolile visatud riided, õhtusöögi jäänused töölaual, paberid arvuti ümber ning sokid oma koha peal töölaua ja diivani vahele jääval vaibal. Tuikav pea andis tunnistust, et keegi oli siin öösel siiski olnud. Püüdsin kiiresti püsti karata, kuid see oli selgelt viga. Lasin pea jõuetult tagasi padjale.
Enne mõtle, siis tegutse, tuletasin meelde asjade õiget järjekorda. Hetkel ei paistnud kusagilt ka paremat nõu. Kuulatasin. Tavalised tänavahääled, korter oli vähemalt praegu minu päralt. Kes mind öösel lõi? Kes mu korterisse niimoodi sisse tungis, et ma midagi ei kuulnud? Ma pole nii sügava unega, et ei oleks muukimist kuulnud. Ja mida siit otsiti? Tuba oli endises korras, varas aga pidi ju kiirustama ja tal poleks põhjust olnud asju oma kohale tagasi panna.
Moodustasin peas mõned loogilised tegevuskavad ja tegin uue katse püsti tõusta. Nüüd see õnnestus. Võimalikult lühikesed sammud, võimalikult lühike trajektoor – vannitoas oli kõik korras, leidsin vaevata üles valuvaigistid. Neelasin kohe kaks tabletti korraga ning jõin kraanist vett peale. Heitsin pilgu peeglisse – näos olid küll jäljed, kuid need olid jäänud padjast. Puudutasin õrnalt endiselt tuikavat kõrvatagust, sinna oli mind võõras käsi tabanud. Peale kerge muhu ei tundunud muid vigastusi olevat.
Astusin vannitoast välja ja jäin mõtlikult toa uksele seisma. Mida siit otsiti? Mida leiti? Kas see oli seoses Rennega? Miks muidu siia tuldi? Teisi kriminaalseid tuttavaid mul ju polnud. Tüüpiline, kirusin mõttes – tee teisele head, saad ise vastu pead. Hetkel ei hoolinud ma karvavõrdki sellest, et Renne oli ka ise vastu pead saanud, ja mitte ainult rusikaga.
Kõndisin jalgu järele vedades lauani ja avasin oma rahakasti. Veel eile olid selles olnud mõned kümnelised. Nüüd vaatas mulle kastist otsa ainult auhinnatšekk, mis oli siiani sularahaks vahetamata. Nii et siis lihtlabane vargus. Mõne kümneka pärast pidi siia sisse hiilima ja mind uimaseks lööma? Oleks seda teadnud, poleks silmi lahti teinudki. Või oleks, vastupidi, ilusti oma raha lauale ladunud ja poleks vaja olnud mind voodis nüpeldada.
Ülejäänud midagi väärt kraam oli piisavalt suuremõõtmeline, et seda mitte kaasa vedada. Tegin kiire inventuuri ja avastasin, et kadunud polnud midagi. Küll oli näha otsimise jälgi – asjad olid hoolikalt oma kohtadele tagasi asetatud, kuid tolmuta pinnad riiulis andsid tunnistust nende nihkumisest.
„Mul käidi vargil ja tungiti kallale ka,” teatasin ma pikemata, kui politsei oli telefonile vastanud. Teatasin aadressi ja kirjeldasin lühidalt toimunut. Lubati kohale tulla.
Vaatasin kella. Tund oli veel töö alguseni, kui hästi läheb, siis jõuan isegi õigeks ajaks. Nina saab sisse ka ilma minu abita, kuid väljavaade osa päeva temata veeta ei muutnud asjade seisu kuidagi paremaks.
Politsei ületas ennast ja lasi umbes veerand tunni möödudes ukse taga kella. Peavalu oli järele andnud ja mõnus dušš mu enesetunnet tublisti parandanud. Avasin ukse ja astusin kõrvale, et kahte vormikandjat sisse lasta. Pärast asjakohaseid tutvustusi – nemad ennast ja mina olukorda – vaatas noorem politseinikest hindava pilguga ringi ja ta pilk peatus töölaual vedelevatel toidujäänustel.
„Te ütlete, et ära on viidud laual kastis olnud rahatähed,” raius selge bariton nagu hääleharjutusel. „Mis mõtet on mõne kümnelise pärast öösel teie tuppa tungida, teid uimaseks lüüa ja siis jälgi jätmata ära minna?”
Võmmide jaoks olin ma ilmselgelt tüütu hädaldaja. Meie kuritegevuse taseme juures ongi mõttetu nutta taga mõnd armetut kümnekat, kui miljonid miljonite järel korruptantide taskutesse voolasid.
Mehed panid küll kõik kirja, kuulasid ilusti mu jutustuse ära, võtsid mult paar allkirja ja lubasid ühendust võtta, kuid nende ilme ütles, et „eks me täida vormi ära, aga rohkem sa meist ei kuule, va tüütu iriseja”. Vaadanud üle ka ühegi kriimuta ukseluku, pöördus seni vaikinud politseinik viisakalt minu poole. Kas ma eksisin, kui tabasin ta hääles irooniat?
„Te ei kasuta alkoholi, uimasteid ega kangeid ravimeid?” sõnastas ta oma küsimuse korteris hajameelselt ringi vaadates. Hoolimata mu ägedast vastuväitest jätkas ta rohkem nagu omaette:
„Kas pole võimalik, et te kukkusite ning lõite pea vastu lauda? Raha kulutasite aga juba varem ära ja olete selle lihtsalt unustanud? Äkki nägite sissetungijat hoopis mõnes filmis või unes?”
Mees puuris mind väsinud pilguga ja ta küsimus kõlas rohkem nagu palve: ütle, et me ei pea selle tühisusega tegelema!
Ja mul polnud südant talle öelda, kui väga vale ta arvamus oli. Ja mis kasu saakski politsei mulle tuua? Meestel oli unetu öö seljataga ning mi kick-boxing võõras?”
na koos oma pisivarguse kaebusega nende jaoks mõttetu ajaröövel.
Andsin ebamäärase mõminaga teada, et lihtsalt igaks juhuks ja nii edasi, ning surusin nad ukse taha. Veel kiire pilk kellale – hilinemist oli ette näha kõige rohkem viie minuti jagu.
Tööle tõtates käisin peas veel korra öised sündmused läbi. Miks? Sellele küsimusele ei olnud endiselt vastust. Paar kümnelist nüüd küll põhjus polnud. Tungiti sisse hea õnne peale? Polnud ime, et politsei pidas mind hüsteeriliseks fantasööriks. Minu enda ja korteriga oli kõik korras ning kadunud raha olin ise ka valmis lihtsalt maha kandma. Oleks vaid võimalik vastu pead antud hoopi olematuks muuta.
Mind tegi murelikuks, et obadus oli antud kaalutletult, ilma rabistamata ja täpselt. Koht oli nii õige, et tundsin isegi mingit hirmusegust imetlust. Kas tavaline varas käituks nii – otsisin õiget väljendit – professionaalselt? Teisalt, mul polnud aimugi, kuidas proffidest vargad ennast ülal peavad. Olin vaid kuulnud lugusid külmaverelistest vargustest päise päeva ajal, ilma et inimesed asjast arugi oleks saanud.
Politseilt polnud ilmselt vastuseid loota. Sündmuskohal käinud mehed andsid kogu oma olekuga mõista, et juhtum oli juba ette kantud lahendamata asjade hulka, ja ega ma neid eriti ei süüdistanudki. Polnud ju mõtet maksta uurijatele tuhandetesse ulatuvat palka, et nad mõned kümnelised üles leiaks.
Mu kalli töökoha madal hoone hakkas juba paistma. Maja oli küll kesklinnas ja ümbritsetud tänavavõrguga, aga kuna samas oli ka mitu parki, moodustas ta keset rohelust omamoodi sünge tellistest oaasi. Riigi rahapuuduse tõttu oli loobutud igasugustest turvameetmetest. Ainus, mille abil sai ohust teatada, oli koodiga vargussignalisatsioon ning tuletõrjehäire nupp. Veel mõni aasta tagasi olid olnud ka valvurid, nüüd võis neist ainult unistada.
Kõik see meenus mulle, kui mind välisuksel oleks peaaegu sõna otseses mõttes pikali joostud. Kaks mõõdukalt ebaintelligentse välimusega noormeest, ühel nina verd jooksmas, tormasid ust selja taga kinni lüües minust mööda ning kadusid nurga taha. Hetke pärast oli kuulda kummide vingumist ja paigalt tõmbava auto häält.
Igasuguseid siin ringi jooksis. Kõige tüütumad olid oma perekonna ajalugu uurivad pensionärid, kes igal vabal hetkel oma ajalooalaseid teadmisi püüdsid eksponeerida. Õnneks minu osakonnas selliseid materjale polnud, kuid maja peal ekseldes sattus mõni igavlev vanainimene ka minu juurde. Teise tüütu seltskonna moodustasid müügiagendid, kes ennast igast lahtiolevast uksest sisse surusid ja oma hindamatut kaupa vägisi peale surusid.
„Kas teil ketse on vaja? Head ketsid!” oli üks müügiagent viimati minuga katset teinud. Õnneks oli ta ennast kusagil mujal juba nii tühjaks rääkinud, et oli ette alla andnud. Sellistel näeb pilgust, et nad pakuvad ainult kohusetäiteks, mingit müügilootust neil tegelikult pole. Ja säärastele on kerge ära öelda.
Korra olin ka müügimehe (õieti küll – naise) õnge läinud ja ostnud lõhnaõli. Kallimat mul küll polnud, aga müüja väide, et kui pruut tekib, siis on kohe hea kinkida, oli väga loogiline tundunud.