Krahv Monte-Cristo. 6. osa. Alexandre Dumas
Читать онлайн книгу.
peremees. “Mis numbrist helistatakse?”
“Number kolmest.”
“Jookse sinna,” käskis peremees teenrit.
Nüüd kostsid karjatused ja kellahelin veel valjemini.
Teener tormas minema.
“Ei, ei,” ütles ohvitser, pidades teenrit kinni. “Helistaja näib nõudvat midagi muud kui teenrit, me saadame talle sandarmi. Kes elab number kolmes?”
“Üks noormees, ta tuli täna öösel posthobustega, koos oma õega, ja nõudis kahe voodiga tuba.”
Kell helises kolmandat korda ahastava kõlaga.
“Minu järel, härra komissar!” hüüdis ohvitser. “Tulge minu kannul.”
“Üks hetk,” sõnas peremees. “Number kolme pääseb kahe trepi kaudu, üks on välis-, teine sisetrepp.”
“Hea küll,” ütles ohvitser. “Mina võtan sisetrepi, see on minu ala. Kas karabiinid on laetud?”
“Jah, härra ohvitser.”
“Teie valvake väljas, ja kui ta üritab põgeneda, siis tulistage. See on suur kurjategija, nagu teatas telegraaf.”
Sandarmiohvitser kadus koos komissariga sisetrepile erutatud sumina saatel, mida tekitasid rahva hulgas tema sõnad Andrea kohta.
Vaadakem, mis oli siis juhtunud.
Andrea oli väga osavalt korstna kahest kolmandikust alla roninud, aga seal ei leidnud ta jalg enam tuge, ja hoolimata kätega kinnihoidmisest oli ta alla langenud kiiremini ja palju kärarikkamalt, kui ta oleks soovinud. Sellest poleks midagi olnud, kui tuba olnuks tühi. Õnnetuseks olid toas elanikud.
Kaks naist magasid ühes voodis, müra oli nad äratanud.
Nende silmad olid pööratud sinnapoole, kust müra tuli, ja nad nägid kaminaavast tulevat meest.
Üks neist kahest naisest, nimelt heledapäine, oligi nii kiledalt karjatanud, et terve maja kajas, kuna teine, brünett, oli kellanööri juurde tormanud ja seda kõigest jõust sikutades häiret andnud.
Andreal, nagu näha, ei vedanud.
“Halastust!” karjus ta, näost kahvatu ja endast väljas, nägemata inimesi, kelle poole ta pöördus.
“Halastust, päästke mind! Ma ei taha teile halba teha!”
“Mõrtsukas Andrea!” hüüdis üks kahest naisest.
“Eugénie! Preili Danglars!” pomises Cavalcanti, kelle hirm asendus jahmatusega.
“Appi! Appi!” karjus preili d’Armilly, haarates kellanööri Eugénie liikumatust käest ja helistades veel tugevamini, kui oli seda teinud tema kaaslane.
“Päästke mind! Mind aetakse taga!” ütles Andrea käsi risti pannes. “Halastust! Heitke armu! Ärge andke mind välja!”
“Liiga hilja, juba tullakse,” sõnas Eugénie.
“Peitke mind kuhugi, te ütlete, et teil hakkas ilma põhjuseta hirm. Te pöörate nende kahtlused kõrvale ja päästate mu elu.”
Mõlemad naised hoidsid teineteise ümbert kinni, tekid ümber, ega vastanud anuva hääle peale sõnagi. Hirm ja vastumeelsus olid nende meeled oma võimusesse haaranud.
“Hästi! Olgu nii!” ütles Eugénie. “Minge tagasi sedasama teed mööda, kustkaudu te tulite. Minge ära, õnnetu, me ei ütle midagi.”
“Ta on siin! Ta on siin!” hüüdis hääl ukse tagant. “Ta on siin! Ma näen teda!”
Politseiohvitser oli silma lukuaugu vastu surunud, ja nägi Andreat anudes püsti seisvat.
Kõva hoop püssipäraga lõi ukse lukust lahti, kaks järgmist hoopi lõhkusid riivid eest. Sisselöödud uks vajus tuppa.
Andrea jooksis teise ukse juurde, mis avanes õue pool olevale galeriile, ja tegi selle lahti, olles valmis alla tormama.
Seal seisid kaks sandarmit oma karabiinidega ja panid need palgesse.
Andrea oli paugupealt seisma jäänud – püsti, näost kahvatu, keha pisut tahapoole painutatud, hoides kokkupigistatud käes tarbetuks muutunud nuga.
“Põgenege ometi!” hüüdis preili d’Armilly. kelle süda läks seda haledamaks, mida väiksemaks kahanes hirm. “Põgenege ometi!”
“Või tapke ennast!” ütles Eugénie vestaali hoiaku ja tooniga, kes tsirkuses käskis pöidlanäitamisega võidukal gladiaatoril tappa oma mahalöödud vaenlane.
Andrea värises ja vaatas neiut põlgliku naeratusega, mis näitas, et tema rikutud loomus ei mõistnud seda autunde ülevat meeletust.
“Mina peaksin ennast tapma!” ütles ta nuga käest heites. “Mispärast?”
“Aga te ju ise ütlesite!” hüüatas preili Danglars. “Teid mõistetakse surma, teid surmatakse nagu kõige jälgimat kurjategijat!”
“Häh!” ühmas põlglikult Cavalcanti, pannes käed vaheliti rinnale. “Inimesel on sõpru!”
Sandarmiohvitser astus ligemale, mõõk käes.
“Nonoh, pange aga mõõk tagasi tuppe, kulla mees,” lausus Cavalcanti. “Ärge tehke teatrit, ma annan alla.”
Ja ta sirutas oma käed raudade poole.
Neiud vaatasid õudusega nende silme all toimunud metamorfoosi, mille jooksul seltskonnainimene vabanes oma kestast ja sai taas sunnitööliseks.
Häbematu naeratus huulil, ütles Andrea neile:
“Kas ma võin teie poolt midagi edasi öelda teie härra isale, preili Eugénie? Kogu tõenäosust arvestades lähen ma tagasi Pariisi.”
Eugénie peitis pea käte vahele.
“Oh, selles pole ju midagi häbiväärset, ma pole teile sugugi pahane, et te mulle posthobustega järele kihutasite… Lõppude lõpuks olin ma ju peaaegu teie mees.”
Ja selle nalja peale sammus Andrea toast välja, jättes kaks põgenikku häbisse ümberseisjate mõtteavalduste keskel.
Tunni aja pärast astusid mõlemad neiud, taas naiseriietes, reisitõlda.
Võõrastemaja värav oli kinni pandud, et säästa neid uudistajate pilkude eest. Ent kui värav uuesti lahti tehti, tuli neil ikkagi läbi minna kahte ritta võtnud inimeste vahelt, kes neid vahtisid põlevate silmadega ja asja omavahel arutasid.
Eugénie laskis kardinad ette. Aga kuigi ta enam välja ei näinud, siis ometi kuulis ta suminat ja mürisevaid naerupahvakuid.
“Oh, miks maailm ei ole kõrb?” hüüdis ta, võttes preili d’Armilly kaela ümbert kinni, silmis samasugune kiirgav raev, mis sundis Nerot soovima, et Rooma riik oleks üksainus pea, et seda ühe hoobiga maha lüüa.
Järgmisel päeval asusid nad Brüsselis “Flandria” võõrastemajja.
Eilsest peale oli Andrea Conciergerie vangimajas.
VI
SEADUS
Me nägime, kui rahulikult said preili Danglars ja preili d’Armilly läbi viia oma metamorfoosi ja põgenemise. Igaüks oli niivõrd tegevuses oma isiklike asjadega, et teiste jaoks neil aega ei jätkunud.
Jätame pankuri, kel laup higist märg, reastama viirastuva pankroti ootel oma passiva määratuid tulpi ja jälgigem parunessi, kes oli küll natuke aega koletust löögist sügavalt masendatud, läks aga varsti otsima oma tavalist nõuandjat Lucien Debray’d.
Paruness oli tõesti seda abielu arvestanud, et lõpuks vabaneda kaitsja osast, mis Eugénie karakteriga tütre puhul oli üsna tülikas. Vaikiva kokkuleppe põhjal, mis hoiab püsivana perekonnahierarhiat, võib ema loota oma üleolekule tütrest ainult sel tingimusel, kui ta ise on tütrele oma tarkuse ja täiuslikkusega eeskujuks.
Ent proua Danglars pelgas Eugénie