Krahv Monte-Cristo. 6. osa. Alexandre Dumas
Читать онлайн книгу.
kolme päeva pärast… Lahkume.”
“Kuigi sa ei abiellu, tahad sa seda ikka veel?”
“Kuula, Louise, ma jälestan seda seltskonna reeglipärast, mõõdetud rütmiga elu, nagu on meie noodipaber. Ma olen alati igatsenud, ihaldanud ja tahtnud kunstniku vaba sõltumatut elu, kus inimene oleneb vaid iseendast, kus inimene peab aru andma vaid iseendale. Milleks ma peaksin siia jääma? Selleks, et mind kuu aja pärast uuesti mehele pandaks! Kellele? Võib-olla härra Debray’le, see oli juba korraks küsimuse all. Ei, Louise, tänaõhtune vahejuhtum on mulle vabanduseks. Mina seda ei otsinud, mina seda ei nõudnud. Jumal saatis mulle selle, olgu ta tervitatud!”
“Kui tugev ja julge sa oled!” sõnas heledapäine ja habras neiu oma tumedaverelisele kaaslasele.
“Kas sa ei tunne mind ikka veel? Tule, räägime nüüd oma asjadest. Reisitõld…”
“On õnneks juba kolm päeva tagasi ostetud.”
“Kas sa lasksid ta sinna viia, kus me peale pidime minema?”
“Jah.”
“Meie pass?”
“Siin see on!”
Ja Eugénie keeras oma tavalise aplombiga paberi lahti ja luges:
“Härra Leon d’Armilly, kakskümmend aastat vana, elukutselt kunstnik, mustajuukseline, mustade silmadega, reisib koos oma õega.”
“Tore! Kelle kaudu sa selle passi said?”
“Kui ma käisin härra Monte-Cristolt küsimas soovituskirju Rooma ja Napoli teatrite direktorite jaoks, rääkisin ma talle oma kartusest reisida naisena. Ta sai sellest väga hästi aru, ja võttis enda peale mulle mehe passi muretsemise. Kaks päeva hiljem saingi ma selle siin ja kirjutasin sinna oma käega juurde: “Reisib koos oma õega.””
“Nüüd on meil vaja veel ainult kohver pakkida,” ütles Eugénie rõõmsalt. “Me lahkume lihtsalt abielulepingu allakirjutamise õhtul, selle asemel et lahkuda pulmapäeva õhtul – ongi kõik.”
“Mõtle hästi järele, Eugénie.”
“Ma olen juba kõik järele mõelnud. Ma olen tüdinud kõigist neist juttudest, mis keerlevad ainult ülekannete, kuulõppude, tõusude, languste, Hispaania kapitalide, Haiti laenude ümber. Selle asemel, Louise, mõistad sa, on õhk, vabadus, linnulaul, Lombardia tasandikud, Veneetsia kanalid, Rooma paleed, Napoli plaažid. Kui palju meil on vara, Louise?”
Neiu võttis inkrustatsiooniga sekretärist välja väikese lukuga rahatasku, tegi selle lahti ja luges üle kakskümmend kolm pangatähte.
“Kakskümmend kolm tuhat franki,” ütles ta.
“Ja umbes niisama palju eest pärleid, briljante ja muid ehteid,” sõnas Eugénie. “Me oleme rikkad. Neljakümne viie tuhande frangiga võime elada nagu vürstinnad kaks aastat või viisakalt neli aastat.
Aga poole aastaga oleme meie, sina oma muusikaga ja mina oma lauluga, kahekordistanud oma kapitali. Sina võta raha enda kätte, mina võtan ehtekasti enda kätte; kui üks meist peaks kaotama oma varanduse, on teisel tema oma alles. Nüüd kohver. Kiirustame! Kohver!”
“Oota,” ütles Louise ja läks proua Danglars’i ukse taha kuulatama.
“Mida sa kardad?”
“Keegi võib meile peale sattuda.”
“Uks on lukus.”
“Meil kästakse see lahti teha.”
“Las nad käsivad, kui tahavad, meie ei tee lahti.”
“Sa oled tõeline amatsoon, Eugénie.”
Neiud asusid imetlusväärse asjalikkusega kohvrisse laduma kõiki neid asju, mida nad reisiks vajalikuks pidasid.
“Kuni ma riideid vahetan, pane sina kohver kinni,” ütles Eugénie.
Louise vajutas kõigest jõust oma väikeste valgete kätega kohvrikaanele.
“Ma ei saa seda kinni, mul ei ole nii palju jõudu. Pane ta ise kinni.”
“Muidugi, ma unustasin, et mina olen Herakles ja sina kahvatu Omphale.”
Eugénie surus põlve kohvrile ja pingutas oma valgeid lihaselisi käsivarsi, kuni mõlemad kohvripooled olid koos ja preili d’Armilly oli pannud tabaluku kahe obaduse vahele.
See operatsioon lõpetatud, võttis Eugénie ühest kummutist lillast siidist vateeritud reisipeleriini.
“Näed sa, ma olen mõelnud kõigele. Selle peleriiniga ei ole sul külm.”
“Aga sina?”
“Oh, minul ei ole iialgi külm, sa tead ju, pealegi meheriietes…”
“Sa paned ennast siin riidesse?”
“Muidugi.”
“Kas sul jääb aega?”
“Ära tunne mingit muret, jänespüks. Kõik inimesed tegelevad selle suure afääriga. Pealegi pole selles ju midagi imelikku, kui mõeldakse, millises ahastuses ma olen ja et ma olen ennast oma tuppa lukustanud, on ju nii?”
“Jah, sul on õigus, sa rahustad mind.”
“Tule mulle appi.”
Ja samast kummutisahtlist, kust ta oli välja võtnud peleriini, mille oli andnud preili d’Armilly’le ja mille see oli juba õlgadele pannud, võttis ta välja terve komplekti meheriideid, poolsaabastest kuni redingotini, ja pesu, mille hulgas polnud midagi ülearust, vaid ainult kõik hädavajalik.
Ja kiirusega, mis näitas, et ta sugugi mitte esimest korda ei pannud selga teise sugupoole riideid, tõmbas ta jalga püksid, saapad, sidus lipsu, nööpis kaelani kinni vesti ja pani selga redingoti, mis tõstis esile tema peene ja saleda piha.
“Sa näed tore välja, tõesti tore,” ütles Louise teda imetlusega vaadates. “Aga su ilusad mustad juuksed, imekaunid patsid, mis panevad kõiki naisi kadedusest ohkama, kas need mahuvad selle meestekübara alla, mis seal on?”
“Kohe näed,” ütles Eugénie.
Haaranud siis vasaku käega kinni paksust patsist, mida ta pikad sõrmed vaevu suutsid ümbert haarata, võttis ta parema käega suured käärid ja peagi krigisesid need lopsakates kaunites juustes, mis kukkusid maha neiu jalgade ette, kes oli ennast tahapoole painutanud, et need redingotile ei langeks.
Kui peapats oli lõigatud, asus ta meelekohtadel olevate patside kallale, ilmutamata mingit kahetsust. Vastupidi: ta silmad särasid ja pildusid palju rõõmsamalt sädemeid kui tavaliselt tema eebenmustade kulmude all.
“Oo! Jumalikud juuksed!” ohkas Louise kahetsevalt.
“Kas ma ei ole niiviisi sada korda parem?” hüüdis Eugénie, siludes oma tihedaid lokke täiesti mehelikuks muutunud soengus. “Kas sa ei leia, et ma olen niimoodi palju ilusam?”
“Sa oled ilus! Sa oled alati ilus!” hüüdis Louise. “Aga nüüd, kuhu me läheme?”
“Brüsselisse, kui sul midagi selle vastu ei ole. See on kõige lähem piir. Me läheme Brüsselisse, Liege’i, Aix-la-Chapelle’i, läheme mööda Rheini üles kuni Strasbourg’ini, läheme läbi Šveitsi ja Sankt-Gotthardi kaudu Itaaliasse. Kas see sobib sulle?”
“Muidugi.”
“Mida sa vaatad?”
“Vaatan sind. Sa oled imetlusväärne. Võiks öelda, et sa röövid mu ära.”
“Kurat võtaks, see on ju õigus.”
“Oh, sa vist vandusid, Eugénie?”
Ja mõlemad neiud, kes inimeste arvates pidid pisaraisse uppuma, üks oma õnnetuse pärast, teine ustavast sõprusest, naersid laginal, püüdes samal ajal kaotada nähtavaid korralageduse jälgi, mis olid kaasnenud nende põgenemisettevalmistustega.
Ja siis, kustutanud küünlad, pilgud valvel, kõrvad kikkis, käed välja sirutatud, avasid