Krahv Monte-Cristo. 6. osa. Alexandre Dumas
Читать онлайн книгу.
vaimuannetega näis esialgu olevat täiesti juhmistunud tütre halastamatust loogikast, milles oli tunda aeglast läbikaalumist ja tahtejõudu, “mis on selle keeldumise põhjus? Põhjus?”
“Põhjus?” kordas neiu. “Oh taevake, põhjus pole selles, et see mees oleks inetum, rumalam või ebameeldivam kui mõni teine. Ei. Inimestele, kes hindavad mehi nende näo ja kehaehituse järgi, võib ta näida isegi üsna kena; põhjus pole ka selles, et ta oleks mu südamele vähem armas kui mõni teine – nii võib arutleda mõni üliõpilane, mina pean ennast sellest kõrgemal seisvaks. Ma ei armasta absoluutselt mitte kedagi, härra, te teate seda väga hästi. Järelikult ma ei näe, miks ma ilma hädavajaduseta peaksin tegema oma elu tülikaks pideva kaaslasega. Kas üks tark ei ole kuskil öelnud: “Ei midagi ülearust”, ja teisal: “Kandke kõike oma vara endaga”? Mulle õpetati neid mõlemaid aforisme koguni ladina ja kreeka keeles, esimese on öelnud, kui ma ei eksi, Phaedrus ja teise Bias. Ühesõnaga, kallis isa, elu merehädas, sest elu on meie lootuste pidev merehäda, heidan ma tarbetu pagasi lihtsalt merre, ja mulle jääb vaid minu tahe, ma kavatsen elada üksinda ja järelikult täiesti vabana.”
“oÕnnetu! Õnnetu!” pomises Danglars kahvatades, sest ta teadis pikaajalise kogemuse põhjal, kui tugev takistus oli äkki ta teele kerkinud.
“Õnnetu! Õnnetu, ütlete teie, härra! Oh ei, sugugi mitte, see hüüatus paistab mulle läbinisti teatraalne ja ülepakutud. Vastupidi, õnnelik, sest ütelge, ma küsin teilt, mis on mul puudu? Mind peetakse ilusaks, see on mõndagi väärt, et olla hästi vastu võetud. Mulle head vastuvõtud meeldivad, sest nad panevad näod särama, ja inimesed, kes on siis mu ümber, paistavad vähem inetud. Mul on küllalt hea pea ja ma olen suhteliselt vastuvõtliku loomuga, mis võimaldab mul haarata ümbritsevast elust enda omasse seda, mille leian hea olevat, nagu teeb ahv, purustades toore pähkli koore, et saada kätte selle sisu. Ma olen rikas, sest teile kuulub üks Prantsusmaa suurtest varandustest, ma olen teie ainus tütar ja teie pole sugugi nii kangekaelne, nagu me võime näha “Saint-Martini” ja “Gaité” teatrites, kus isad jätavad oma tütred pärandusest ilma, sest nad ei taha talle lapselapsi anda. Pealegi on ettenägelik seadus võtnud teilt võimaluse mind pärandusest, vähemasti osaliselt, ilma jätta, nagu ta teilt on võtnud ka õiguse sundida mind abielluma selle või teise mehega. Niisiis – kaunis, sädelev, vaimuannetega pärjatud, nagu öeldakse koomilises ooperis, ja varakas! Koik see kokku on ju õnn, härra! Miks teie nimetate mind õnnetuks?”
Nähes oma naeratavat ja lausa jultumuseni ülbet tütart, tundis Danglars vajadust jõhkralt reageerida, aga see avaldus vaid hääle tõstmises. Oma tütre küsiva pilgu all, nähes enda ees küsimusest kipra tõmbunud kauneid kulme, pööras ta ettevaatusest pea kõrvale ja rahunes otsekohe, taltsutatud mõistuse raudsest käest.
“Jah, mu tütar,” ütles Danglars naeratades, “teil on kõik need omadused, millega te äsja kiitlesite, ainult ühe jätsite te mainimata, ja ma ei hakka teile õtse näkku ütlema, millise, ma eelistan selle teie enda mõistatada jätta.”
Eugénie vaatas Danglars’i, väga üllatatud sellest, et tahetakse ära võtta üks õis sellelt ülbusekroonilt, mille ta endale nii uhkelt pähe oli pannud.
“Mu tütar,” jätkas pankur, “te selgitasite mulle põhjalikult, millised tunded ajendasid teiesugust tütarlast tegema otsuse mitte abielluda. Nüüd on kord minu käes selgitada teile minusuguse isa motiive, kui ta on teinud otsuse, et ta tütar abiellub.”
Eugénie noogutas, mitte alandliku tütrena, kes on valmis kuulama, vaid vastasena, kes on valmis vaidlema ja ootab.
“Mu tütar,” rääkis Danglars edasi, “kui üks isa palub oma tütrelt, et ta võtaks endale mehe, siis on tal alati mingi põhjus soovida seda abielu. Mõnda isa painab kinnismõte, millest te alles rääkisite, ühesõnaga, näha oma elu edasi kestmas lastelastes. Seda nõrkust mul ei ole, ma ütlen teile kohe ära, et perekonnarõõmude vastu olen ma peaaegu ükskõikne. Ma võin seda tunnistada tütrele, kelle ma tean olevat küllaltki elutarga, et mõista seda ükskõiksust ja mitte süüdistada mind sellepärast kuriteos.”
“Viimaks ometi räägime avameelselt, mulle see meeldib,” ütles Eugénie.
“Üldiselt võttes ei jaga ma sugugi teie sümpaatiat avameelsuse küsimuses, aga ma soostun sellega, kui ma arvan, et olukord seda minult nõuab. Ma siis jätkan. Ma pakkusin teile ühte abikaasat, mitte teie jaoks, sest tegelikult ei mõelnud ma sel hetkel hoopiski mitte teile. Teile meeldib avameelsus, seda peaks nüüd olema piisavalt, loodan ma. Mul oli vaja teie võimalikult kiiret abielu teatud äriliste kombinatsioonide pärast, mida mul on kavas praegu käiku lasta.”
Eugénie kergitas kulme.
“Asi on nimelt nii, nagu mul oli au teile öelda, mu tütar, ja ärge pange mulle pahaks, sest teie sunnite mind seda tegema; ma laskun praegu vastu tahtmist, te saate ju aru, nendesse matemaatilistesse selgitustesse teietaolise kunstnikuhingega inimesega, kes kardab astuda pankuri kabinetti, et seal mitte langeda ebameeldivate ja antipoeetiliste mõjude või tunnete meelevalda.
Aga selles pankuri kabinetis, kuhu te üleeile sugugi ei peljanud tulla, et küsida minu käest tuhat franki, mida ma teile igal kuul annan teie pudi-padi jaoks, teadke siis, kallis preili, et selles kabinetis võib paljugi õppida, mis ei tuleks kahjuks isegi nendele noortele daamidele, kes ei taha abielluda. Seal võib näiteks teada saada, mina ütlen teile seda teie närvilist tundlikkust arvestades siin salongis, võib teada saada, et krediidil rajaneb ühe pankuri füüsiline ja vaimne elu, et krediit hoiab teda üleval, nagu hingamine annab kehale elu. Härra Monte-Cristo pidas mulle selles küsimuses ühel päeval väikese loengu, mida ma ei unusta iialgi. Selles kabinetis võib saada teada, et krediidi vähenemisega hakkab pankuri keha laibastuma ja et see võib õige pea juhtuda pankuriga, kellel on au olla nii loogiliselt mõtleva tütre isa.”
Ent Eugénie ei paindunud selle hoobi all, vaid ajas end sirgu.
“Laostunud!” ütles ta.
“Te leidsite õige sõna, mu tütar, õige sõna,” ütles Danglars, surudes oma rusikas käed rinnale ja säilitades näol südametu, aga mitte rumala mehe naeratuse. “Laostunud! Nii see on.”
“Ah!” hüüatas Eugénie.
“Jah, laostunud. Ja ongi teada antud õudne saladus, nagu ütles üks poeet.
Ja nüüd, mu tütar, kuulake minu suust, mil kombel see õnnetus võiks teie kaasabil muutuda väiksemaks, ma ei ütle, et minule, vaid teile.”
“Te olete halb inimesetundja,” hüüdis Eugénie, “kui te kujutlete, et ma enda pärast kahetsen seda katastroofi, millest te mulle räägite. Mina – laostunud! Mis tähtsust sel minule on? Kas mul ei ole oma talent? Kas ma ei või nagu Pasta, nagu Malibran, nagu Grisi saavutada seda, mida teie poleks mulle iialgi andnud, olgu teil kui tahes suur varandus, see tähendab, sada või sada viiskümmend tuhat livri aastas, mille ma teeniksin ise ja mis tuleksid mulle kätte mitte nagu need teie närused kaksteist tuhat franki, mida te annate tusaste pilkude ja süüdistavate sõnadega minu pillamise aadressil, vaid kiiduavalduste, braavode ja lillede saatel. Ja kui mul pole sellist talenti, mida teie naeratus näib mulle ütlevat, kas ei jää mulle siis see meeletu sõltumatusearmastus, mis asendab mulle alati kõiki varandusi ja mis on minus tugevam isegi enesealalhoiutungist.
Ei, ma ei ole sugugi enda pärast kurb, küll mina juba oskan toime tulla. Mu raamatud, pliiatsid, klaver, kõik need asjad, mis ei maksa palju ja mida ma võin endale alati muretseda, jäävad mulle alles. Võib-olla te arvate, et mu meel on kurb proua Danglars’i pärast? Ärge sedagi arvake: kas ma eksin rängalt või on minu ema ettevaatusest teinud kõik katastroofi vastu, mis ähvardab teid ja mis temast mööda läheb. Tema on enda eest hoolitsenud, ma loodan seda, ja neist varandusemuredest vabanemist ei ole ta saavutanud minu üle valvamisega; tänu jumalale on ta mulle jätnud täieliku sõltumatuse ettekäändel, et ma armastan oma vabadust.
Ei, juba lapsest peale, härra, olen ma näinud nii palju enda ümber toimumas, ma olen kõike seda liiga hästi mõistnud – ükski õnnetus ei saa mulle suuremat mõju avaldada, kui ta seda väärib. Sellest ajast peale, kus ma ennast mäletan,