Krahv Monte-Cristo. 6. osa. Alexandre Dumas
Читать онлайн книгу.
oma näole mingit mure varju. Ma saadan teile teateid. Minge.”
“Oh jumal, jumal küll!” ütles Morrel. “Te kohutate mind, krahv, oma külmaverelisusega. Kas teie suudate siis midagi surma vastu? Kas te olete rohkem kui inimene? Kas te olete ingel? Kas te olete jumal?”
Ja noormees, keda ükski oht polnud sundinud sammu võrragi taganema, taganes kirjeldamatust õudusest haaratult Monte-Cristo ees.
Aga Monte-Cristo vaatas teda nukra ja nii maheda naeratusega, et Maximilien tundis, kuidas talle pisarad silmi tungisid.
“Ma võin väga palju, mu sõber,” vastas krahv. “Minge, ma pean nüüd olema üksi.”
Alistudes imelisele mõjuvõimule, mis oli Monte-Cristol teda ümbritseva üle, ei püüdnudki Morrel selle vastu võidelda. Ta surus krahvi kätt ja lahkus.
Ainult uksel ta viivitas, et ära oodata Baptistini, kes tuli joostes ümber Matignoni tänava nurga.
Vahepeal olid Villefort ja d’Avrigny kiirustanud. Nende kohalejõudmisel oli Valentine veel teadvusetu ja arst oli haige läbi uurinud hoolega, mida tingis olukord, ja põhjalikkusega, mida kahekordistas saladuse teadmine.
Villefort ei pööranud pilku arsti silmilt ja huulilt ning ootas läbivaatuse tulemust. Noirtier, kes oli palju kahvatum kui neiu, kes palju kirglikumalt ootas lahendust kui Villefort ise, temagi ootas, ja kogu tema erk vaim ja tunded olid tema pilgus.
Lõpuks ütles d’Avrigny aeglaselt:
“Ta elab veel.”
“Veel!” hüüdis Villefort. “Ah, doktor, kui jubeda sõna te praegu ütlesite!”
“Jah,” ütles arst, “ja ma kordan oma lauset: ta elab veel ja ma olen selle üle väga imestunud.”
“Ta on siis päästetud?” küsis isa.
“Jah, sest ta elab.”
Sel hetkel kohtus d’Avrigny pilk Noirtier’ silmadega ja neis sädeles nii erakordne rõõm, neis oli nii tähendusrikas pilk, et see rabas arsti.
Arst laskis neiu tagasi langeda tugitooli – Valentine’i huuled eraldusid vaevu muust näost, niivõrd kahvatud ja valged olid nad – ja vaatas paigal seistes Noirtier’le otsa, kelle pilgust oli aru saada, et ta jälgis arsti iga liigutust ja pidas oma mõttes aru.
“Härra,” ütles siis arst Villefort’ile, “palun kutsuge siia preili Valentine’i toatüdruk.”
Villefort laskis lahti Valentine’i peast, mida ta käte vahel hoidis, ja läks ise toatüdrukut kutsuma.
Kohe kui uks oli Villefort’i selja taga kinni langenud, astus d’Avrigny Noirtier’ juurde.
“Te tahate mulle midagi öelda?” küsis ta.
Halvatu pilgutas väljendusrikkalt silmi. Mäletatavasti oli see ainus tema käsutuses olev jaatusmärk.
“Ainult mulle?”
“Jah,” pilgutas Noirtier.
“Hästi, ma jään teie juurde.”
Juba tuligi Villefort sisse koos toatüdrukuga. Nende kannul ilmus proua de Villefort.
“Mis kallil lapsel ometi viga on?” hüüdis ta. “Ta läks just minu juurest ära, ta kaebas küll, et ei tunne ennast hästi, aga ma ei arvanud, et asi on nii tõsine.”
Ja noor naine, pisarad silmis, ilmutades tõelise ema kiindumust, astus Valentine’i juurde ja haaras ta käe.
D’Avrigny vaatas ikka veel Noirtier’ poole ja nägi, kuidas halvatu silmad läksid suureks ja ümmarguseks, palged kahvatasid ja hakkasid värisema, pärlendav higi ilmus ta laubale.
“Ah!” pomises arst tahtmatult, jälgides Noirtier’ pilku, ühesõnaga, ka tema vaatas proua de Villefort’i, kes kordas:
“Vaesel lapsel oleks parem omas voodis. Tulge, Fany, viime ja paneme ta pikali.”
Nähes selles ettepanekus võimalust jääda Noirtier’ga nelja silma alla, andis d’Avrigny peaga märku, et see on tõesti kõige parem, mida saab teha, ning andis ühtlasi korralduse, et Valentine ei tohi midagi sisse võtta, ainult seda, mida tema käsib. Valentine viidi ära. Ta oli teadvusele tulnud, aga ei suutnud ennast liigutada ega peaaegu kõnelda, niivõrd jõuetud olid ta liikmed läbielatud atakist. Siiski leidis ta endas nii palju jõudu, et vaatas vanaisa poole, kellelt tema äraviimisega näis nagu hing rinnust välja kistavat.
D’Avrigny läks haigega kaasa, kirjutas retseptid valmis, käs kis Villefort’il võtta kabriolett ja minna isiklikult apteeki ja lasta enda juuresolekul mikstuurid valmis teha, tuua need siis isiklikult ära ja oodata teda oma tütre toas.
Korranud siis veel, et Valentine ei tohi midagi sisse võtta, läks ta tagasi Noirtier’ juurde, pani hoolega uksed kinni, ja olles kindlaks teinud, et keegi pealt ei kuula, ütles Noirtier’le:
“Te tahate mulle midagi öelda oma pojatütre haiguse kohts?”
“Jah,” pilgutas halvatu.
“Meil ei ole aega kaotada, mina esitan teile küsimused ja teie vastate mulle.”
Noirtier andis märku, et ta on valmis vastama.
“Kas te nägite seda ette, mis täna juhtus Valentine’iga?”
“Jah.”
D’Avrigny mõtles natuke, astus siis päris Noirtier’ juurde ning ütles:
“Andke mulle andeks, mis ma teile praegu ütlen, aga me ei tohi jätta ühtki asjaolu kahe silma vahele praeguses kohutavas olukorras, kus me oleme. Te nägite, kuidas suri vaene Barrois?”
Noirtier’ pilk vaatas taeva poole.
“Kas te teate, millesse ta suri?” küsis d’Avrigny, pannes käe Noirtier’le õlale.
“Jah,” vastas halvatu.
“Kas te arvate, et ta suri loomulikku surma?”
Midagi nagu naeratusetaolist libises Noirtier’ elututele huultele.
“Ja siis tuli teile mõte, et Barrois mürgitati?”
“Jah.”
“Kas te arvate, et mürk, mille ohvriks ta langes, oli temale määratud?”
“Ei.”
“Kas te arvate, et seesama käsi, mis tabas Barrois’d, soovides tabada kedagi teist, on tabanud täna Valentine’i?”
“Jah.”
“Ta sureb siis ka?” küsis d’Avrigny, vaadates puuriva pilguga Noirtier’le otsa.
Ja ta jäi ootama selle lause mõju halvatule.
“Ei.” Noirtier’ pilk oli nii võidukas, et see oleks ka kõige osavama ennustaja oletustel jalad alt löönud.
“Te siis loodate?” küsis d’Avrigny üllatunult.
“Jah.”
“Mida te loodate?”
Halvatu andis silmadega mõista, et ta ei saa vastata.
“Ah õigus jah,” pomises d’Avrigny.
Ja pöördudes siis uuesti Noirtier’ poole, ütles:
“Te loodate, et mõrtsukas tüdineb?”
“Ei.”
“Siis te loodate, et mürk Valentine’ile ei mõju?”
“Jah.”
“See ei ole ju teile uudis,” lisas d’Avrigny, “kui ma teile nüüd ütlen, et teda on tahetud mürgitada?”
Halvatu andis silmadega märku, et tal pole selles küsimuses mingit kahtlust.
“Aga miks te siis loodate, et Valentine pääseb?”
Noirtier’ pilk püsis kangekaelselt ühes suunas. D’Avrigny jälgis ta pilgu suunda ja nägi, et see püsis pudelil, millega talle