Krahv Monte-Cristo. 6. osa. Alexandre Dumas
Читать онлайн книгу.
teda vähehaaval…”
“Jah, jah, jah,” pilgutas Noirtier, tundes heameelt, et temast oli aru saadud.
“Nojah, te ju kuulsite, et teile väljakirjutatud mikstuuride sees on ka brutsiini?”
“Jah.”
“Ja harjutades teda mürgiga, te tahtsite neutraliseerida mürgi mõju?”
Noirtier’ silmis säras jälle võidurõõm.
“Ja te saavutasite seda tõesti!” hüüdis d’Avrigny. “Kui poleks seda ettevaatusabinõu olnud, oleks Valentine täna tapetud, tapetud, ja midagi poleks võimalik olnud teha, tapetud halastamatult. Vapustus oli nii tugev, kuid see andis ainult löögi ta tervisele, seekord Valentine ei sure.”
Üleinimlik rõõm säras halvatu silmis, ta vaatas lõpmata tänulikult taeva poole.
Sel hetkel astus Villefort sisse.
“Võtke, doktor, siin on kõik, mida te nõudsite.”
“Kas see mikstuur valmistati teie juuresolekul?”
“Jah,” vastas kuninglik prokurör.
“Ja te pole seda kordagi käest pannud?”
“Ei.”
D’Avrigny võttis pudeli, tilgutas paar piiska vedelikku endale peo peale ja neelas alla.
“Hästi,” ütles ta siis. “Lähme Valentine’i juurde, ma teen kõigile oma korraldused, ja teie valvate isiklikult selle järele, et kõik neid kõrvalekaldumatult täidavad.”
Sel ajal kui d’Avrigny läks tagasi Valentine’ tuppa koos Villefort’iga, üüris üks range oleku ja rahuliku ning enesekindla häälega itaalia preester enda tarbeks Villefort’i villaga külgneva maja.
Pole teada, milliste tehingute tulemusena selle maja kolm üürnikku kaks tundi hiljem minema kolisid, ja kuigi käis ringi kumu, et maja vundament ei olevat eriti vastupidav ja et maja ähvardavat kokkuvarisemine, ei takistanud see uut üürnikku juba samal päeval kella viie paiku oma tagasihoidliku varaga sinna sisse kolimast.
Maja üüriti kolmeks, kuueks või üheksaks aastaks uue üürilise poolt, ja vastavalt omanike sisseseatud tavadele, maksti kuue kuu eest ette. Uus üürnik, nagu me mainisime, oli itaallane ja tema nimi oli signore Giacomo Busoni.
Otsekohe kutsuti töölised ja veel samal ööl nägid hilja peale jäänud üllatunud eeslinna elanikud puuseppi ja müürseppi vankuva maja vundamenti toestamas.
II
ISA JA TÜTAR
Eelmises peatükis me nägime proua Danglars’i tegemas ametlikku visiiti proua de Villefort’ile, teatades talle preili Eugénie Danglars’i peatsest abiellumisest härra Andrea Cavalcantiga.
Sellele ametlikule teatele, mis näitas või paistis näitavat kõigi sellest suurest afäärist huvitatute ühiselt vastuvõetud otsust, oli eelnenud väike jutuajamine, millest meil tuleb lugejale aru anda.
Niisiis, me palume astuda lugejat sammukese tagasi ja tulla nende suurte katastroofide päeva hommikul kuldsesse salongi, mida me oleme oma lugejale kirjeldanud ja mille üle tema peremees härra parun Danglars väga uhke oli.
Selles salongis kõndiski umbes kella kümne paiku hommikul juba mõni minut mõtlikult ja silmanähtavalt mureliku näoga parun isiklikult, vaadates iga ukse poole ja seisatades iga krabina peale.
Kui tema kannatuse kogusumma oli ammendatud, kutsus ta teenri.
“Étienne,” ütles ta teenrile, “minge vaadake, miks preili Eugénie palus mind salongi tulla, ja küsige, miks ta laseb mind nii kaua oodata.”
Oma halva tuju välja pahvatanud, läks parun veidi rahulikumaks.
Preili Danglars oli tõepoolest hommikul pärast ärkamist palunud seda audientsi oma isalt ja määranud kuldse salongi audientsipaigaks. See kummaline samm, eriti selle ametlik iseloom polnud parunit sugugi vähe üllatanud, ning ta oli otsekohe nõustunud tütre sooviga ja oli tulnud esimesena salongi.
Étienne tuli oma saadikukohustuse täitmiselt peagi tagasi.
“Preili toaneitsi ütles mulle, et preili lõpetab riietumist ja tuleb õige pea,” sõnas Étienne.
Danglars noogutas, näidates, et ta on rahul. Danglars mängis seltskonna ja ka oma alamate ees heasüdamlikku abikaasat ja järeleandlikku isa: see oli osa rollist, mille ta oli endale võtnud selles tema poolt mängitavas rahvalikus komöödias. Selle ilmelaadi oli ta endale ise kujundanud ja see näis talle sobivat niisama hästi kui antiikteatris jäikadele isa kujutavatele maskidele paremal pool üleshoidev naerev suunurk ja vasakul allalangenud nutune suunurk.
Lisame aga kohe, et päris lähedaste ringis vajus ülespoole olev ja naerev suunurk allalangenud ja nutuse suunurga tasemele – nii et enamik ajast oli heasüdamlik abikaasa kadunud, loovutades oma koha jõhkrale abielumehele ja despootlikule isale.
“Mis pagana päralt see hullumeelne, kui ta tahab minuga rääkida, nagu ta väidab, ei tule lihtsalt minu kabinetti,” pomises Danglars. “Ja miks ta üldse tahab minuga rääkida?”
Ta veeretas juba kahekümnendat korda oma peas seda rahutukstegevat mõtet, kui uks avanes ja ilmus Eugénie, seljas must atlasskleit, millele olid tikitud sama värvi läiketud lilled, juuksed pidulikus soengus ja kindad käes, nagu kavatseks ta minna istuma oma tugitooli “Theatre-Italien’is”.
“Milles on küsimus, Eugénie?” hüüdis isa. “Ja milleks see pidulik salong, minu kabinetis on ju nii mõnus?”
“Teil on täiesti õigus, härra,” ütles Eugénie, andes isale märku, et ta võib istuda. “Te esitasite mulle kaks küsimust, mis resümeerivad juba ette kogu meie jutuajamise. Ma vastan siis mõlemale, kuid vastupidiselt väljakujunenud tavadele kõigepealt teisele küsimusele, mis ei ole nii keeruline. Ma valisin salongi jutuajamise paigaks sellepärast, et vältida ühe pankuri kabineti ebameeldivat muljet ja mõju. Kõik need kassaraamatud, olgu nad nii hästi kullatud kui tahes, kõik need laekad, mis on suletud nagu kindluse väravad, kõik need teab kust tulnud pangatähtede hunnikud, kirjade kuhjad, mis on tulnud Inglismaalt, Hollandist, Hispaaniast, Indiast, Hiinast ja Peruust, mõjuvad väga isemoodi ühe isa mõttemaailmale ja sunnivad teda unustama, et maailmas on midagi palju tähtsamat ja pühamat kui ühiskondlik positsioon ja komitentide arvamus. Järelikult ma valisin selle salongi, kus te näete ennast, mind ja ema õnnelikuna naeratamas kuldraamides portreedel ja igat sorti pastoraalseid maastikke ja südantliigutavaid lamburiidülle. Ma usun väga väliste muljete mõjusse. Võib olla, et ma eksin, eriti teie puhul. Mis parata? Ma poleks kunstnik, kui mul ei oleks mõningaid illusioone.”
“Väga kena,” vastas Danglars, kes oli seda tiraadi kuulanud kõigutamatu rahuga, kuigi polnud sellest sõnagi mõistnud, sest nagu kõik inimesed, kellel on vahetpidamata mingid omad asjad mõttes, oli ta püüdnud leida kaasvestleja mõtetes vastukaja oma mõtetele.
“Teine küsimus on nüüd enam-vähem selge,” sõnas Eugénie vähimagi kohmetuseta ja lausa meheliku aplombiga, mis oli üldse iseloomulik tema käitumisele ja rääkimisviisile, “ja teie paistate selgitusega rahul olevat. Tuleme nüüd esimese küsimuse juurde. Te küsisite mult, miks ma palusin seda audientsi. Ma ütlen teile selle ära paari sõnaga. Härra, põhjus on järgmine: ma ei taha abielluda härra krahv Andrea Cavalcantiga.”
Danglars hüppas oma tugitoolis ja tõstis vapustuse mõjul nii silmad kui käed taeva poole.
“Mu jumal, nii see on, härra,” jätkas Eugénie muutumatu rahuga. “Ma näen, te olete üllatunud, sest kogu selle aja vältel, kus seda väikest afääri aetakse, pole ma ilmutanud vähimatki vastuseisu, sest ma olen kindel nagu alati, et õigel hetkel võin ma oma vaba ja kindla tahtega avameelselt vastu astuda inimestele, kes pole minu arvamust küsinud, ja asjadele, mis mulle ei meeldi. Ent antud juhul rahu ja passiivsus, nagu ütlevad filosoofid, pärineb teisest allikast, see tuleneb sellest, et olles alandlik ja kuulekas tütar (kerge muie libises neiu punastele huultele),