Krahv Monte-Cristo. 6. osa. Alexandre Dumas
Читать онлайн книгу.
summa nimetas härra Danglars mulle ise.”
“Kas ma pean selle vastu võtma või jätma notari kätte?”
“Kui tahetakse, et asjad läheksid viisakalt, on kombeks toimida järgmiselt: lepingu sõlmimise juures lepivad teie notarid kokku kohtumise kas järgmisel või ülejärgmisel päeval; järgmisel või ülejärgmisel päeval vahetavad nad kaasavarad, mille kohta kumbki annab kviitungi; siis, kui pulmad on peetud, annavad nad miljonid teie kui perekonnapea käsutusse.”
“Asi on selles,” ütles Andrea halvasti varjatud murelikkusega, “ma olen kuulnud, et minu äial on kavatsus paigutada meie kapital sellesse kuulsasse raudteetehingusse, millest te mulle äsja rääkisite.”
“See annab teile võimaluse, nagu kõik kinnitavad, kolmekordistada oma kapital ühe aastaga. Härra parun Danglars on hea isa ja rehkendada ta oskab.”
“Noh, siis on ju kõik hästi,” ütles Andrea, “välja arvatud teie keeldumine, mis mulle südamesse läks.”
“Te võite selle rahulikult kirjutada mõistetava kõhkluse arvele niisuguses situatsioonis.”
“Olgu siis kõik nii, nagu teie soovite,” sõnas Andrea. “Kohtumiseni täna õhtul kell üheksa.”
“Kohtumiseni õhtul.”
Ja hoolimata Monte-Cristo kergest vastupanust, kelle huuled küll kahvatusid, kuid kelle näol püsis siiski tseremoniaalne naeratus, haaras Andrea krahvi käe, surus seda, hüppas oma faetoni ja kadus.
Neli või viis tundi, mis Andreal oli jäänud kuni kella üheksani, kasutas ta sõitudeks ja visiitideks, mille eesmärgiks oli äratada tema poolt mainitud sõprades huvi ilmuda pankuri juurde oma kõige luksuslikumate tõldadega, pimestades neid lubadusega aktsiatele, mis olid kõigil peapöörituse tekitanud ja mis olid antud hetkel Danglars’i käsutuses.
Ja tõesti, kella poole üheksa ajal õhtul oli Danglars’ide suur salong, sellega külgnev galerii ja kolm ülejäänud selle korruse salongi tulvil lõhnapilves sagivatest inimestest, keda ei tõmmanud siia mitte sümpaatia, vaid pigem vastupandamatu vajadus olla seal, kus oli oodata midagi uut.
Mõni akadeemik ütleks, et seltskonna piduõhtud on nagu lillesülemid, mis tõmbavad ligi püsimatuid liblikaid, nälginud mesilasi ja sumisevaid vaablasi.
Mõistagi särasid salongid küünaldest, valgusevood langesid kullatud simssidele ja siidtapeetidele, ja kogu see halvamaitseline sisustus, mis rääkis ainult rikkusest, säras täies hiilguses.
Preili Eugénie oli riietatud elegantse lihtsusega: valgete lilledega tikitud valge kleit ja gagaatmustadesse juustesse poolenisti peitunud valge roos oli ainus kaunistus, mida ei rikastanud kõige pisemgi juveel.
Ainult tema enesekindlast pilgust võis välja lugeda, kuivõrd labaselt neitsilikuks ta seda lihtsat tualetti pidas.
Kolmkümmend sammu temast eemal rääkis proua Danglars juttu Debray, Beauchamp’i ja Château-Renaud’ga. Pidulik sündmus oli toonud Debray tagasi siia majja, aga nagu tavalise, ilma mingite privileegideta reakülalise.
Härra Danglars rääkis deputaatide ja rahameeste keskel uuest maksude teooriast, mida ta kavatses ellu rakendada siis, kui asjade loomulik käik sunnib valitsust teda ministritoolile kutsuma.
Andrea, hoides käe alt kinni ühel Ooperi kõige elegantsemal dändil, seletas talle üsna jultunult – tal oli vaja olla julge, et tunda ennast sundimatult – oma tulevikuplaane, rääkis säravast luksusest, millega kavatseb oma saja seitsmekümne viie tuhande frangise aastatuluga läbi lüüa Pariisi koorekihis.
Kogu ülejäänud seltskond veeres ühest salongist teise kui türkiiside, rubiinide, smaragdide, opaalide ja briljantide tõusuja mõõnalaine.
Nagu kõikjal, nii märgati ka siin, et kõige rohkem ehitud olid vanad naised ja kõige rohkem püüdsid silma paista inetud.
Kui kuskil oligi mõni valge liilia, mõni lõhnav mahe roos, tuli seda otsida ja avastada kuskil nurgas, turbaniga ema selja taga või tädi varjus, kellel oli peas paradiisilinnuga ehitud kübar.
Keset seda saginat, suminat ja naerurõkatusi hõikasid teenrid vahetpidamata tuntud nimesid ärimaailmast, austatud nimesid sõjaväest või kuulsaid nimesid kirjandusilmast. Ja seltskonnagrupid reageerisid sellele uuele nimele liikumise ja kahinaga.
Ent ühe nime kohta, millel oli eesõigus panna värisema seda inimlainete ookeani, kui palju tuli neid, keda võeti vastu ükskõiksuse ja põlgliku naeratusega!
Sel hetkel, kui uinunud Andymioni kujutava massiivse seinakella osuti oli jõudnud kuldsel numbrilaual üheksa peale ja kell, see masinliku mõtte ustav edasiandja, lõi üheksa lööki, kõlas omakorda krahv Monte-Cristo nimi ja kogu seltskond vaatas otsekui elektrisähvatuse mõjul ukse poole.
Krahv oli mustas frakis ja riietatud lihtsalt nagu alati; valge vest kummus üle tugeva, meheliku rinna, must krae oli erkvärske ja tõusis teravalt esile tema kahvatu jume taustal; ainus ehe oli nii peen kuldkett vestil, et paistis vaevu välja valgel pikeel.
Otsekohe tekkis ring ukse juures.
Üheainsa pilguga nägi krahv proua Danglars’i salongi ühes otsas, härra Danglars’i teises ja preili Eugénie’d otse enda ees. Ta läks kõigepealt parunessi juurde, kes vestles proua de Villefort’iga. Proua oli tulnud üksi, sest Valentine oli ikka veel haige. Ja sealt läks ta kõrvale põikamata, sest talle anti teed, preili Eugénie juurde, keda ta õnnitles nii reserveeritult ja lühidalt, et kõrk kunstnik oli sellest rabatud.
Eugénie kõrval seisis preili Louise d’Armilly, kes tänas krahvi soovituskirjade eest, mis too oli talle nii lahkelt Itaalia jaoks andnud ja mida ta lootis, nagu ta ütles, korduvalt kasutada.
Daamide juurest lahkudes pöördus krahv ümber ja leidis enda kõrvalt Danglars’i, kes oli tulnud tema kätt suruma.
Need kolm seltskondlikku kohustust täidetud, jäi Monte-Cristo seisma ja laskis ringi käia oma enesekindlal pilgul, mis on nii iseloomulik inimestele, kes kuuluvad kõrgseltskonda ja kellel on mõjuvõimu, ja mis näis ütlevat:
“Mina tegin, mis oli minu kohus. Las nüüd teevad teised seda, mida nad mulle võlgnevad.”
Andrea viibis parajasti kõrvalsalongis ja tajus seda elektrit, mida oli külaliste hulgas põhjustanud Monte-Cristo tulek, ning ruttas teda tervitama.
Krahvi ümber oli tihe rahvasumm, kõik kuulasid tema sõnu, nagu juhtub tihtipeale inimestega, kes räägivad vähe ja ei ütle kunagi midagi niisugust, millel pole kaalu.
Sel hetkel astusid sisse notarid ja panid oma täiskirjutatud paberid kullaga tikitud sametlinale, mis kattis allkirjade andmiseks määratud kullatud puust lauda.
Uks notar istus, teine jäi püsti.
Asuti abielulepingu ettelugemisele, millele pool Pariisi, kes oli selleks pidulikuks sündmuseks kohale kutsutud, pidi alla kirjutama.
Kõik võtsid istet, õigemini naised moodustasid ringi, kuna mehed, palju ükskõiksemad “energilise stiili” suhtes, nagu seda nimetab Boileau, tegid oma märkusi Andrea palavikulise erutuse kohta, härra Danglars’i süvenenud tähelepanu kohta, Eugénie ükskõiksuse kohta ja parunessi elegantse ja kerge suhtumise kohta nii tähtsasse asjatoimetusse.
Abieluleping loeti ette sügavas vaikuses. Ent niipea kui lugemine oli lõppenud, algas salongides taas sumin, mis oli endisest märksa valjem: muinasjutulised summad, kahe noore inimese tulevases elus veerevad miljonid, mis täiendasid ekstra selleks väljavalitud ruumis korraldatud pruudi kaasavara ja noore naise briljantide näitust, oli kõmisevalt vastu kajanud kadedusest haaratud seltskonna meeles.
Preili Danglars’i võlu oli selle tõttu noormeeste silmis kõvasti kasvanud ja antud hetkel varjas see koguni päikesesära.
Mis puutub naistesse, siis kadestades mõistagi neid miljoneid, arvasid nad sellest hoolimata, et nende ilu puhul pole need vajalikud.
Andreat piirasid tihedas ringis sõbrad, nad õnnitlesid teda ja lipitsesid ta ümber ja Andrea meelest see unelm oligi tegelikkus ja ta