Krahv Monte-Cristo. 6. osa. Alexandre Dumas
Читать онлайн книгу.
on üks rabavamaid nähtusi maailmas, isegi niisuguse inimese silmale, kel pole põhjust muret tunda. Ent hirmunud südamele, kellel on selleks põhjust, omandavad sandarmivormi värvid – kollane, sinine ja valge – hirmuäratavad varjundid.
“Milleks sandarm?” mõtles Andrea.
Siis äkki vastas ta endale ise, lähtudes loogikast, mida lugeja on tema juures juba korduvalt võinud märgata:
“Üks sandarm võõrastemajas ei tohiks ju kelleski imestust äratada. Paneme aga riidesse.”
Ja noormees riietus väledusega, mida temast polnud suutnud välja harjutada tema toapoiss selle mõnekuise Pariisis harrastatud kõrgseltskonnaelu vältel.
“Hea küll,” pomises Andrea riietudes, “ma ootan, kuni ta on ära läinud, ja kui ta on läinud, siis lasen jalga.”
Ja nõndaviisi arutades astus Andrea, saapad jalas ja lips kaelas, jälle hiljukesi akna juurde ja kergitas teist korda musliinkardinat.
Esimene sandarm polnud sugugi ära läinud, vaid noormees nägi lisaks veel teist sini-valge-kollast mundrit all ainukese trepi juures, kust tema oleks välja pääsenud, ja kolmas, hobuse seljas ja püss käes, pidas vahti tänavapoolse suure värava juures – seegi oli ainus, kust ta välja võis pääseda.
Kolmas sandarm oli ülimalt tähendusrikas – tema ümber tunglesid poolringis uudistajad, sulgedes täielikult võõrastemaja värava.
“Mind otsitakse, kurat võtaks!” oli Andrea esimene mõte. Noormees läks näost kaameks, ta vaatas hirmunult ringi. Tema toa uks, nagu ka teised selle korruse tubade uksed, viis välisgaleriile, mis oli kõigile nähtaval.
“Ma olen kadunud,” oli tema teine mõte.
Andrea olukorras olevale inimesele tähendas arreteerimine kohut, otsust ja surma – halastamatut ja viivitamatut surma. Hetkeks surus ta oma pea kramplikult käte vahele.
Selle hetke vältel oleks ta peaaegu hirmust hulluks läinud. Ent peagi eraldus kõigi nende peas keerlevate mõtete tohuvabohust üks lootusrikas mõte. Kerge naeratus ilmus kahvatunud huultele ja tõmblevatele palgetele.
Ta vaatas ringi. Otsitavad asjad seisid sekretäri marmorlaual – sulg, tint ja paber.
Ta kastis sule tindi sisse ja kirjutas käega, mille püüdis kindlaks sundida, järgmised read esimesele vihulehele:
“Mul ei ole raha maksmiseks, aga ma ei ole ebaaus inimene. Ma jätan pandiks selle nõela, mis on kümme korda nii palju väärt, kui ma kulutasin. Antagu mulle andeks minu pagemine koiduajal. Mul oli häbi.”
Ta tõmbas nõela lipsust välja ja pani selle paberi peale.
See tehtud, ei jätnud ta ust riivi, vaid tõmbas eest ära, jättis isegi ukse poikvele, just nagu oleks ta sealt välja läinud ja selle lahti unustanud, ja ronis siis korstnasse osavusega, mis näitas, et ta oli seda laadi gümnastikaga harjunud, tõmbas enda järel ette paberist kaminasirmi, mis kujutas Achillest Deidameia juures, ajas oma jalgadega laiali jäljed tuhas, ja asus üles ronima mööda kõverat korstnajalga, mis pakkus talle ainsat pääsemislootust.
Samal ajal tuli esimesena Andreale silma hakanud sandarm trepist üles politseikomissari kannul, kusjuures teine jäi alla trepi juurde valvesse ja võis omakorda abi saada värava juures seisvalt sandarmilt.
Vaadakem nüüd, millele võlgnes Andrea selle visiidi, mille vältimiseks tal tuli nii hullupööra pingutada.
Koiduajal oli telegraaf töötanud igas suunas, ja kõikides asulates, kuhu teade jõudis, olid ametivõimud üles äratatud ja korravalvurid saadetud Caderousse’i mõrtsukat otsima.
Kuninglik residents Compiegne, jahimeeste linn Compiegne, garnisonilinn Compiegne kubiseb ametivõimudest, sandarmitest ja politseikomissaridest. Otsinguid alustati niisiis otsekohe, kui korraldus oli telegraafi teel tulnud, ja on päris loomulik, et alustati linna kõige paremast, “Kella ja Pudeli” võõrastemajast.
Pealegi oli kindlaks tehtud “Kella ja Pudeli” kõrval, raekoja ees, vahis olnud sandarmite raportite põhjal, et öösel olid võõrastemajja tulnud mitmed reisijad.
Vahisandarm, kes vahetati välja kell kuus hommikul, mäletas isegi seda, et kui tema postile asus, see tähendab, mõni minut pärast nelja, oli ta näinud noormeest ratsa valge hobuse seljas ja tema taga laudjal väikest talupoissi, ja et see noormees oli platsil hobuse seljast maha hüpanud, poisi hobusega minema saatnud ja võõrastemaja uksele koputanud ning et see uks oli talle lahti tehtud ja tema selja taga jälle kinni pandud.
Kummaliselt hilisel tunnil saabunud noormehele oligi kahtlus langenud.
See noormees polnud aga keegi muu kui Andrea.
Nende andmetega varustatud politseikomissar ja sandarmiohvitser läksidki Andrea ukse poole. Uks oli poikvel.
“Ohoo!” hüüatas sandarmiohvitser, vana rebane, kes igasuguseid trikke oli näinud. “Lahtine uks on halb märk! Mulle meeldiks rohkem, kui talle oleks kolm riivi ette lükatud.”
Ja tõesti, Andrea jäetud väike kiri ja sellel olev nõel kinnitasid või õigemini näitasid kurba tõsiasja. Andrea oli põgenenud.
Me ütlesime “näitasid”, sest sandarmiohvitser ei olnud mees, kes oleks ühe asitõendiga rahule jäänud.
Ohvitser vaatas ringi, heitis pilgu voodi alla, lükkas eesriided kõrvale, tegi kapid lahti ja lõpuks jäi seisma kamina ette.
Tänu Andrea ettevaatusele ei olnud tuhas näha mingit jälge tema sealtkaudu minekust.
Aga sellegipoolest oli see väljapääs ja antud olukorras tuli igat väljapääsu hoolikalt uurida.
Ohvitser laskis tuua hagu ja õlgi, toppis kaminaava kinni, nagu oleks laadinud mortiiri, ja pani sellele tule otsa.
Tuli praksus korstnakivide vahel, tihe ja tume suitsusammas tõusis lõõridest taeva poole nagu vulkaanist purskuv tume juga, aga sandarm ei näinud lõksuaetut alla kukkuvat, nagu ta lootnud oli.
Sest lapsest peale ühiskonna vastu võidelnud Andrea oli vääriline vastane sandarmile, olgugi see sandarm ohvitseri auastmeni tõusnud. Näinud seda tulekahju ette, oli Andrea katusele roninud ja konutas nüüd korstna varjus.
Hetkeks tekkis tal lootus, et ta on pääsenud, sest ta kuulis, kuidas ohvitser kahte sandarmit hüüdis ja neile valjusti hõikas:
“Teda ei ole seal.”
Ent natuke kaela sirutades nägi Andrea kahte sandarmit, kes sugugi ära ei läinud, nagu oleks selle teate peale loomulik olnud, vaid vahtisid ringi veelgi pingsama tähelepanuga.
Nüüd vaatas ka Andrea enda ümber. Kuueteistkümnendal sajandil ehitatud kolossaalne raekoda kerkis nagu sünge kants taeva poole ja selle ehitise igast avast võis näha igasse katusenurka ja varjatud soppi, nagu mäeharjalt võib näha all olevat orgu.
Andrea taipas, et otsekohe ilmub sandarmiohvitseri pea mõne ava juurde.
Kui ta avastatakse, on ta kadunud. Tagaajamine katusel ei tõotanud talle mingit eduvõimalust.
Nii otsustas ta taas alla minna, aga mitte selle korstna kaudu, kust oli tulnud, vaid kasutades mõnd teist samasugust.
Ta otsis välja korstna, kust ei tõusnud suitsu, roomas selle juurde ja kadus sealt sisse, ilma et teda keegi oleks näinud.
Samal hetkel avanes üks raekoja pisike aken ja sealt vaatas välja sandarmiohvitseri pea.
See pea püsis hetke liikumatult nagu ehitist kaunistav kivireljeef. Siis, pärast sügavat ja pettunud ohet, pea kadus.
Sandarmiohvitser, rahulik ja väärikas nagu seadus, mille esindaja ta oli, sammus platsil olevast rahvasummast läbi, ei vastanud ühelegi küsimusele ja läks tagasi võõrastemajja.
“Mis edasi saab?” pärisid kaks sandarmit.
“Jah, mehed, mis saab edasi?” lausus ohvitser. “Paistab, et röövel on meist täna varahommikul ette jõudnud. Nüüd saadame mehed Villers-Cotterets’ ja Noyoni teele ja kammime metsa läbi, siis