Kristian asendusteenistuses. Juha Vuorinen
Читать онлайн книгу.
mingi uudistesaade vahele jäänud?”
„Ööö, kuidas nii?”
„Kas Soome on kellegagi sõjas?”
„Ööö, ega vist.”
„Keda sa siis laskma pidid minema?”
„No neid teisi ajateenijaid.”
Mees tõusis kiiresti püsti ja tormas vaguni teise otsa. Minnes pobises midagi vabaduses olevast kuradi hullust.
„Kuhu see vanamees kadus?” imestas Kristian.
Rong jõudis just Herttoniemi jaama.
„Läks vist maha,” osutas Piko perroonil turvameestele midagi erutatult seletavale mehele.
Rong jõnksatas jälle liikvele.
„Imelik tüüp,” turtsatas Kristian.
„Oli jah.”
Rong saabus Hakaniemi jaama. Noored astusid vagunist välja ning jalutasid teise liini väljapääsu poole, kui märkasid kahte ähvardaval ilmel lähenevat politseipatrulli.
„Siin on midagi juhtunud,” pigistas Kristian kaitsvalt Piko kätt.
„Et nagu mida?”
Samas haarasid Kristianist tagantpoolt neli paari tugevaid käsi ja eest lähenenud inspektorid tormasid, nuiad käes, tema poole.
„Laske lahti! Inimrööv! Appi!” kisas Kristian.
Piko oli kukkunud selili maha ja jälgis õudusega, kuidas kaheksa vormis politseinikku Kristianit raudu kammitsesid.
„Kuulge, mida te enda arust teete?” kisas Kristian maas.
„Rahune, siis ei ole sul üldse valus,” kamandas üks politseinik.
Kristian suutis niipalju pead pöörata, et nägi enda ümber karja vormis härgasid.
„Huh, õnneks jõudsite nii kiiresti kohale.”
„On hull jah,” nentis üks politseinik, tõstis noormehe paarimehe abiga püsti ja hakkas teda väljapääsu poole talutama.
„Aga kuulge, ma saan siit ise ka ohutult minema,” arvas Kristian.
Samal ajal jäid kaks inspektorit Pikot küsitlema.
„Kas sa tunned seda isikut?” küsis politseinik.
„Muidugi, ta on mu poiss-sõber.”
Politsei märkis Piko andmed üles.
„Kas tal on ka varem märgatud vaimuhaiguse tunnuseid?”
„Mis vaimuhaiguse?” ärritus Piko. „Ta on minu peika, mitte mingi hull.”
Politseinikud vaatasid teineteisele otsa ja lasid Pikol minna.
„Ma lähen nüüd oma poisi juurde,” ütles Piko ja läks Kristianile järele.
Kristian istus politseiauto tagaosas koos kahe hiiglasliku politseinikuga.
„Sa olevat metroos mingit massimõrva kavandanud,” alustas inspektor.
„Äh? Nagu mina või?”
Inspektor noogutas.
„Aga ma ei tapa üldiselt kedagi,” imestas Kristian.
Politseinikud olid hetke vait.
„Kus sa ravi oled saanud?” küsis üks neist.
„Mis ravi?”
„Ükskõik millist.”
„No näiteks satikate raviks ajasime mu armsama sauna riietusruumis algul karvad maha ja siis määrisime peale sihukest kirvendama ajavat ainet.”
Kristian ehmatas, kui auto tagumise akna taha ilmus valge laik.
„Kristian, ma võin kutsuda päris politsei, nad päästavad su ära!” karjus Piko akna taga.
„Mida? Kas te polegi õiged politseinikud?” ehmatas Kristian.
Ta ei mõelnud pikalt, vaid sööstis pea ees otse inspektorile rindu, mille tõttu too õhku ahmides kongi põrandale vajus.
Teine politseinik püüdis Kristianit puusadest haarata, ent sai nagu perutavalt varsalt jalaga paugu keset silmnägu. Politseiauto kongis oli nüüd üks meelemärkuseta politseinik, üks õhku ahmiv konstaabel ja kabuhirmus noormees, kes arvas end olevat valepolitseinike poolt kinni võetud. Kristian käskis Pikol uks väljastpoolt lahti teha. Hetkega paiskus uks lahti ja Kristian tormas, käed seljataga raudus, välja Porthaninkatule. Herttoniemi Bonnie ja Clyde jooksid peitu.
„Lähme sinna,” noogutas Kristian ühe värava poole.
Põgenikel oli õnne, sest aias oli maja, mille uks oli lahti unustatud. Nad hiilisid sisse tühja pesuruumi ja sulgesid ettevaatlikult enda järel ukse. Ruumis ei olnud aknaid, nii et sisse keegi näha ei saanud. Piko uuris kähku pesuruumi kasutamisgraafikut.
„Mis kell on?” küsis Piko.
„Seda võiksid sina vaadata.”
„Miks?”
„No mu käekell on seal tagumiku peal,” liigutas Kristian raudus käsi.
Piko kummardus kella vaatama.
„Oi, kui armas,” kiljatas Piko. „Sul on piilupart Donaldi kell! On see ehtne või?”
„Muidugi,” imestas Kristian. „Sain selle emalt sünnipäevakingiks.”
„Kas see on nii vana?”
„Kuidas nii vana?”
„No sa said selle kindlasti kunagi väikese poisina.”
„Ei, ma sain selle eelmisel suvel, 17. sünnipäevaks.”
„Ah jaa…”
„Kui palju see on?”
„Kolmveerand seitse.”
„Ma pean viieteist mindi pärast tööl olema,” ehmatas Kristian.
Piko ei hoolinud sugugi poisi kohusetundest, vaid hakkas temalt pükse ära võtma.
„Mi-mida sa nüüd plaanid? Ma pean tööle jõudma.”
„Siia ei tule enam kedagi,” kähistas Piko seksikalt ja osutas graafikule. „Ja ma olen alati tahtnud kutti, kellel on käed raudus…”
Pesuruumis kostis vaikne volksatus, kui kivikõva noku alukate kammitsaist vabanes ja vastu paljast kõhtu vopsas.
„Nüüd saan ma sinuga teha, mida iganes tahan,” keerles Piko Kristiani ümber nagu kägistaja boamadu.
„Jaah, saad jah, natuke nagu vägisi,” piiksus Kristian.
Piko lasi ka enda püksid alla, astus Kristiani ette, haaras tal kõrist ja käratas ähvardavalt:
„Nüüd teed kõike, mida ma käsin.”
„Jaah, täitsa kõike…”
„Nussi mind tagantpoolt.”
„Jaah, seda ma teen, just nii, nagu sa käsid…”
Piko seisis Kristiani ette ja juhtis tolle raevukalt tuksleva riista enda sisse.
„Ja nüüd anna minna, paavian,” käsutas Piko.
„Jaa, seda ma teen,” tihkus Kristian õnnest nutta ning hakkas, käed seljataha aheldatud, puusi jõnksutama.
„Kiiremini…” ähkis Piko.
„Seda et, ma ei püsi siis vist püsti, kui ei saa kinni hoida,” kurtis Kristian.
Piko oli just Kristianit persega vastu seina lükkamas, kui pesuruumi uks lahti lendas ja kari eriväemaskidega mehi, automaadid käes, sisse tormas. Reeglite järgi oleks politseinikud pidanud paarikese maha käsutama, aga ükski mees ei saanud sõna suust, vaid kõik vahtisid kohkunud Kristianit ja tummaks jäänud Pikot, kellel oli endiselt kivikõva tapp sees. Viimaks suutis rühma juht küsida:
„Mis