Kristian asendusteenistuses. Juha Vuorinen
Читать онлайн книгу.
Ootamatult tuli jälle lavale Pena.
„Mis nüüd jälle on?” pahandas Kristian, sest arvas Penat tema vaimse tervise kohta küsivat.
„Kui sul paus tuleb, siis tule korra ukse juurde. Sind oodatakse seal.”
„Jälle need valepolitseinikud või?”
„Mis pagana valepolitseinikud?” imestas Pena.
„Seal pole siis pollarid?”
„No kui need on politseist, siis on sinna hakatud palkama päris noort rahvast soomlasi kaitsma,” ütles Pena ja läks uksele tagasi.
Kristian mängis kuulekalt kolmveerandtunnise seti lõpuni, enne kui söandas minna seadusega ette nähtud pausile, mille pidi veetma restorani puhkeruumis. Riietehoiu letil istus valges Luhta sulejopes tüdruk.
„Piko? Mida sina siin teed?” haaras Kristian tüdruku sülle ja hakkas ahnelt ta huuli otsima.
Pena katkestas kirgliku suudluse.
„Kuulge, lõpetage nüüd. See on alkoholiloaga restoran, mitte mingi laste musinurk.”
Piko sai lõpuks rääkida.
„See oli nii kena, et sa mu sisse lasid, ehkki ma pole küllalt vanagi, aga seal väljas on sigakülm.”
Ka Helsingis oli terve talve kannatatud rekordiliselt külmade ilmade all.
„Jaa, see on sigatore, aga miks sa siia tulid?” uuris Kristian.
„Kontrollima, kas sa ikka terve oled.”
„Aga ma olen ju alati.”
„Nojaa, aga kui need mendid su ära viisid, siis ma kohe arvasin, et nad teevad sulle midagi halba.”
Kristian pigistas liigutatult Pikot.
„Sa oled mulle tõesti väga oluline,” neelas Kristian pisaraid.
„Sina mulle ka.”
Kristian pöördus vesiseil silmil Pena poole ja küsis väriseva häälega:
„Äkki sa saad mu armsama kuhugi riietehoidu paigutada, kuni ma tööd teen?”
„Siis et ma paneksin ta sinna rippuma nagu tagi?” viipas Pena nagide poole.
„Jaah.”
Piko kuulas imestades vestlust.
„Millest te siin räägite?” küsis Piko.
„Sinust,” vastas Kristian.
„Mina küll kuhugi riietehoidu rippuma ei jää. Lähen nüüd koju.”
„Ega sa pahaseks ei saanud?” ehmatas Kristian.
Kristiani paanika sulatas Piko südame.
„Muidugi mitte. Kes võiks sinu peale pahaseks saada,” kahmas Piko Kristiani kaissu.
„Peale sinu vanamehe,” mõmises Kristian paksu sulejope vahelt.
Kristian jäi restorani paokil uksele kaugenevale Pikole järele lehvitama.
„Äkki paned ukse kinni,” palus Pena.
„Miks?”
Pena koputas aknal olevale kraadiklaasile, mille elavhõbedatriip oli langenud miinus 25 kraadini.
„Ai jaa,” hakkas Kristian vabisema. „Kuidas sa sellise pakasega oma Mirafiori liikuma saad?”
Kristian oli paar korda Pena Fiat Abarth 131 Mirafioriga koju saanud.
„Ma lähen varsti ja panen ta hetkeks käima,” tunnistas Pena.
„Ah soo. Aga kes siis kundesid vastu võtab?”
„Kas või sina.”
„Aga mina olen ju diskor.”
„Tule järgmise pausi ajal siia,” pakkus Pena ja pilgutas silma.
Kristianile ei meeldinud tegelikult, kui täiskasvanud mees talle silma tegi.
„No jaa, ma võin tulla, aga ära seda enam tee.”
„Mida?”
Kristian pilgutas Penale silma just samal hetkel, kui Elsa Hakala fuajeesse vaatama tuli.
„Mis mängu siin mängitakse?” küsis Elsa.
Kristian ehmatas, mõistes, et ta ei olnud personali pausiruumis.
„Ööö, sellist nagu silmamängu,” puterdas Kristian.
„Kellega?”
„Penaga.”
Elsa vaatas vaheldumisi kahvatut Kristianit ja lõbustatud Penat.
„Mängige oma mänge kusagil mujal, mitte siin,” turtsatas Elsa ja marssis uksest välja. „Ja mängijad on pausi ajal tagaruumis, mitte riietehoius.”
„Kuhu ta läks?” piiksatas Kristian.
„Ma arvan, et koju, aga pea meeles, tule järgmise pausi ajal siia.”
„Jaah.”
Kell oli juba pool kaksteist ja plaadikeerutajal ees õhtu viimane veerandtunnine vaheaeg. Ehkki Elsa oli keelanud Kristianil tolgendada pauside ajal mujal kui personalile mõeldud tagaruumis, trotsis ta bossi käsku ja seadis töökaaslase soovi sellest ülemaks.
„Hu-huu,” huikas Kristian tühja fuajeesse astudes.
Penal oli tulnud mõte Kristianit natuke ehmatada, ta oli tõmmanud pähe musta nahast peakoti, millel oli suu kohal tõmblukk ja silmade peal väikesed piiluaugud.
„Pentti, hu-huu,” otsis Kristian edasi.
Pena kargas õudselt möirates riiete vahelt välja. Kristian kohkus, haaras pihku raske jalaga tuhatoosi ja lajatas peletisele otse vastu kuppu.
„Kuradi tulnukas!” röökis Kristian ja kargles, mõlkis tuhatoos käes, ümber teadvusetu tegelase. „Sõid Pentti ära või? Äh? Äh? Äh? Oksenda kohe tagasi! Pena välja, kohe!”
Kohale tormasid kaks õõtsuvate puusadega kelnerit, Ramsku ja Petsku, kes surusid teatraalselt käed oimukohtadele ning asusid kimedal häälel vaatepilti kommenteerima.
„Täitsa jube, mis Penaga juhtunud on ja miks ta pea küll mustas nahkkotis on?” hädaldas Ramsku.
„Penaga?” hämmeldus Kristian.
Ramsku kummardus elutu Pena kõrvale ja hakkas ettevaatlikult ta pead välja koorima. Kristian langes põlvili, tundes ära töökaaslase verise pea.
„Aga… Aga miks Pentti pea selles kotis oli?”
„See on S&M peakott,” valgustas Petsku.
„Mingi Soome meistri värk või?”
Petsku limpsas huuli ja saatis Kristianile kerge õhusuudluse.
„Just selline jah,” nurrus Petsku.
„Lepime kokku, et sa ei saada mulle neid,” ütles Kristian vihast väriseva häälega.
„Mis asju?” imestas Petsku.
Kristian näitas parajasti, kuidas saadetakse õhusuudlust, kui Elsa Hakala avas restorani ukse.
„No mis siin siis nüüd toimub?” hüüatas Elsa.
„Ma… Ma saatsin talle õhumusi,” puterdas Kristian õudusega.
„Mis Penttil viga on?” vahtis Elsa elutut portjeed.
„Ma lõin ta tuhatoosiga oimetuks.”
„Miks?”
„Sest pidasin teda tulnukaks, kes on Pentti ära söönud,” seletas Kristian suuri silmi.
„Äkki on parem, kui lähed koju puhkama, sul on see tõend ka,” arvas Elsa.
Kristian ehmatas bossi ettepaneku peale.
„Sellisel hetkel, kui töökaaslane lebab verisena restorani fuajees? Ei tule kõne allagi! Päästame Pentti.”
Kristian