Kristian asendusteenistuses. Juha Vuorinen
Читать онлайн книгу.
diskori ahistamise lõpetas alles Elsa sekkumine.
„Pentti, jäta juba poiss rahule.”
Pena oli hetkega Kristiani kõrval selili nagu abieluvoodis.
„Elsa,” suutis Pena öelda. „Kus ma olen?”
„Nüüd tõusete mõlemad püsti ja lõpetate tööajal sellised asjad,” kamandas Elsa.
„Aga… Aga mind ei huvitagi sellised asjad,” püüdis Kristian seletada. „Ja pealegi, tema alustas.”
Elsa võttis riietehoiust päevase vahetuse kassa ja kadus tagasi välja.
„Kuhu ta nüüd läks?” küsis Kristian.
„Unustas kassa maha ja läks nüüd loodetavasti oma koju,” ajas Pena end vaevaliselt püsti, hoides klohmida saanud peast.
„Sa pidid oma ralliautot käivitama minema,” meenutas Kristian.
„Ah jaa, see ka veel…”
„Kas te saate nüüd kahekesi hakkama?” küsis Ramsku.
„Jaa,” urahtas Pena ja tõmbas mantli selga.
Kristian sai Penalt täpsed juhised, et joobnuid sisse ei lasta ja kõigilt võetakse kahe ja poole margane riidehoiutasu. Kristian lubas juhiseid täpselt täita.
„Aga ära siis kauaks jää,” hüüdis Kristian Penale järele.
Välisuks avanes ja sisse koperdas pakasest näpistatud purjus mees.
„Päevast,” pahvatas mees.
„Pigem õhtust, südaöö on varsti käes,” parandas Kristian.
„No õhtust siis,” mühatas mees ja hakkas mantlit maha võtma.
„Seda et, ega te ei ole liiga purjus?”
„Ei ole, veel.”
„Seda et, ma ei tohi liiga purjus inimesi sisse lasta,” püüdis Kristian seletada.
Mees kõikus Kristiani ees ja hakkas rahakotti välja koukima.
„Mis sa arvad, kas ma hakkan kainemaks muutuma, kui sina saad Urkki pilti vaadata?”
„Seda pornoajakirja Urkki või?”
„Ei, hoopis sellist,” ütles mees ja lõi Kristianile pihku viiesajamargase rahatähe, millel oli Urho Kekkose pilt.
„Mis ma sellega teen?” hüpitas Kristian esimest korda elus käes nii suurt kupüüri.
„Ütleme, et see on minu pilet sellesse restorani.”
„Aga siin pole vaja maksta rohkem kui riidehoiutasu, aga kui te olete liiga purjus…” püüdis Kristian seletada.
Mees astus Kristiani ette ja sosistas talle kõrva:
„Sa saad selle rahatähe endale, kui mina saan minna ja teha ühe napsi.”
Kristian uuris raha ja mõtles: selle eest saaks Pikole osta igasuguseid kingitusi.
„No okei, aga ainult see kord,” jäi Kristian nõusse.
Mees oli juba minemas, kui Kristian haaras tal õlast.
„Aga mis ununes?”
„No mis?”
„Riidehoiutasu. Kaks marka ja viiskümmend penni,” sirutas Kristian otsustavalt käe.
„Püha taevas, ma maksin sulle just viissada ja sina küsid minult veel mingit kuradi kahte ja poolt marka,” läks mees närvi.
„Ise ütlesid, et see on ainult pilet.”
Mees lõi Kristianile pihku sajamargase kupüüri ja ütles:
„Raisk, tagasi pole vaja.”
Kristian kummardas sügavalt ja kiirustas vahetama endale mõnusat jootraha, 97.50 marka.
Pena vaarus just uksest sisse, surudes käega lund vastu õhetavat otsaesist, milles haigutas verine haav.
„Äkki peaksid minema oma pead arstile näitama?” arvas Kristian.
„Nagu sina täna või?” ühmas Pena.
„Sa teed nalja.”
Pena patsutas Kristianile lohutavalt õlale ja vabandas oma sõnade pärast.
„Kas uusi kundesid ka tuli?” küsis Pena ja võttis mantli seljast.
Kristian mõtles pingsalt, kas öelda, et ta lasi joobnud kliendi raha eest sisse.
„Ööö, ei tulnud.”
„No tore, sest kohe hakatakse vilgutama.”
„Ai jaa,” ehmatas Kristian. „Ma pean minema viimaseid lugusid mängima.”
Kristian oli juba oma kohal plaate mängimas, kui fuajeest hakkas kostma hirmsat lärmi. Pena maadles rängalt vanduva mehega.
„Raisk, ma maksin sissepääsu eest viissada, aga mind ei teenindata,” ähkis mees Pena haardes.
„Kõik maksavad viissada, aga sina lendad nüüd välja,” läks Pena närvi, haaras mehe sülle ja viskas ta jäisele tänavale. „Ja siin on su mantel.”
Kristian taipas, kes oli just välja visatud, ja hakkas vaikselt oigama. Fuajeest kostus puruneva klaasi klirin ja Pena vali sajatamine. Keegi oli jääkamaka läbi klaasi visanud. Kristian kiirustas koos ülejäänud personaliga uksele vaatama, kuidas toosama mees Pena käes kaltsunukuna mööda tänavat lendas. Mehe õnneks jõudis politseipatrull kiiresti kohale. Kristian piilus ukseavast, kuidas meest politseibussi tagumise otsa poole talutati. Kristianit nähes rapsas too end lahti ja püüdis talle kallale tormata.
„Sina, raisk, varastasid minult viiesajase!”
Politseinikud said mehe vahetult enne vägivaldset klienditagasisidet vastu maad löödud.
„Kes sina oled?” küsis vanem politseinik Kristianilt.
„Kristian.”
„Mis viiesajasest see mees räägib?”
Kristian kehitas õlgu:
„Pole aimugi.”
„Kas te olete tuttavad?”
„Mina teda küll ei tunne.”
Mees hakkas endisest raevukamalt märatsema ja nõudis näha Kristiani taskute sisu. Teadja mehena oli Kristian vahepeal õhtu jootraha oma lukustatavasse kappi viinud, nii et ta pööras kuulekalt oma taskud pahupidi.
„Kas sa töötad seal?” jätkas politseinik küsimist.
„Jaa, olen siin diskor.”
Vestlusse sekkus Ramsku:
„See Kristian ei ole seda meest isegi näinud, sest tema mängis alumisel korrusel plaate, aga too oli ülemise korruse baaris.
„Raisk, see lokilammas oli uksehoidja, mitte mingi diskor!” lärmas joobnu politsei haardes.
„Asi on nüüd nii, et selle kõrtsu uksehoidja olen mina,” käratas Pena.
„Nii just, pagana joodik!” nähvas Kristian raudus kundele.
„Mine sa võta nüüd kinni,” ohkas vanem politseinik ja hakkas siplevat klienti autosse lükkama.
Kui politsei oli läinud, kutsus Pena Kristiani kõrvale.
„Mina seda vana sisse ei lasknud, nii et kas ma peaksin äkki saama poole mingist viiesajast endale?”
„Kas mina peaksin rääkima Elsale, et pidin ilma palka saamata uksel tööd tegema?”
Pena vaatas mõtlikult Kristianit ja turtsatas:
„Sa oled ikka päris kaval tõbras.”
„See oli tasuks selle eest, et sa kukkusid mind vägisi musitama.”
„Ma võiksin sind üleüldse vägisi võtta,” irvitas Pena.
Seal jooksis Kristiani