Kohtumine keskööl. Sondra Tabit
Читать онлайн книгу.
lemmikteema juurde. “Ega sina, Anna, juhuslikult selle vanamutiga suhtle? Vaata, minu vanaisa rääkis mulle, et Namija on juba üle saja aasta vana. Ja veel, et ta võib inimese sitikaks muuta… või ämblikuks. Kas sa ei karda, Anna?”
Vic naeratas. Mena hakkas jälle oma teravusi puistama. Ja peab ütlema, et see oli tunduvalt meeldivam tuulevihinast kõrvus ja südame pekslemisest hirmu pärast.
2. peatükk
VIC JUMALDAS LINNAREISE ega lasknud kunagi mööda võimalust sõita väikeses reklaamplakatitega ülekleebitud kõhukas bussis. Isa usaldas teda sedavõrd, et laskis tal alati üksinda minna. Pingtone asus Willhase’i külakesest kahe tunni sõidu kaugusel ja seal oli kõikvõimalikke asju.
Tillukeses raamatupoes oli Vic juba püsiklient – kord kahe nädala jooksul ostis ta alati viis õhukest “kahtlase” sisuga raamatut, nagu tavatses ütelda tema isa. Kuid Vic ise nii ei arvanud, sest ta luges mitte ainut bulvarikirjandust, vaid ka klassikat. Talle tundus, et armastusromaanid mitte üksnes ei kaunista tema küllaltki igavat elu, vaid õpetavad teda ka inimestest paremini aru saama.
Tõsi, tema õde Annabeli ei olnud see aidanud. Tema mees jättis alguses korraliku inimese mulje. Oma tõelist palet näitas ta kahjuks alles pärast Annabeliga abiellumist. Ta osutus loodriks, liiderdajaks ning see ei olnud veel tema puuduste lõplik nimekiri. Amis oli küllaltki äkiline inimene ja kui talle Annabelis midagi ei meeldinud, ei hoidnud ta rusikaid tagasi.
Vic armastas oma õde väga ja tundis talle kaasa. Koos isaga aitasid nad Annabeli ja olid teda mitmeid kordi koju, Willhase’i, tagasi pöörduma keelitanud. Kuid Annabel vaidles kangekaelselt vastu. Ta arvas, et kui ta kord leiab oma koha elus, siis mitte selles metsade rüppe mattunud külakeses.
Tõsi, Pingtone’is ei olnud ta midagi erilist saavutanud – ettekandja koht väikeses kohvikus lubas tal vaevu ots otsaga kokku tulla. Tema mees Amis ei töötanud, kuid oskas jätta mulje, et on kõvasti ametis. Ta võttis pidevalt tuttavatelt laenu ja avas mingeid “uusi otsi”, teatades Annabelile iga kord, et need hakkavad head tulu tooma. Kuid väikeses Pingtone’is ei olnud nii kerge teenistust leida. Amise, ajudeta ärimehe asjad läksid pidevalt untsu ja Annabelil tuli töötada kahes vahetuses, et mehe võlgu maksta. Lisaks sellele pidi ta oma vägivaldsele mehele meele järele olema, teenima teda ja tegema näo, et on oma eluga rahul ning õnnelik.
Vic ei mõistnud selliseid suhteid ja lootis, et tema elus hakkab kõik hoopis teisiti olema. Kuid siiani ei olnud ta oma küla noormeeste hulgas kohanud seda ainukest, kellega oleks soovinud abielluda, isegi mitte sellist, kellele külge lüüa, nagu Mena tavatses öelda.
Linna jõudnud, astus Vic loomulikult kõigepealt sisse raamatupoodi. Müüja soovitas talle kohe uut raamatut, romaani “Pöördunute saladused”, mille pealkiri tuletas Vicile meelde eilset õhtut Anna juures. Ta ostis veel neli raamatut ja läks seejärel turule. Ta pidi ju veel jõudma õe juurde, kes teda juba terve nädala oli oodanud.
Sõbrannasid Annabelil ei olnud. Millal ta olekski jõudnud neid soetada? Koduste askelduste ja töö virrvarris ei jõudnud Annabel suuremat isegi oma välimuse eest hoolitseda. Päris mitu korda oli Vic välja ütelnud oma arvamuse vana kittelkleidi ja lääpa tallatud, kunagi roosade ja nüüd tugevasti liivas veeretatud nätsu värvi susside kohta.
Kuid Annabel ainult langetas kurvalt pea ja kehitas õlgu. Mida ta teha saab, kui Amis tahab biifsteeki munaga või majoneesis leotatud kanarinda, kui Amis toriseb, et majas pole korda, sest laualt on pühkimata rasvased sõrmejäljed ja õllepurkide jäetud randid, kui Amis ei olnud enne uute võlgade võtmist vanu tasunud, kui Amis… Amise nõudmiste ettelugemine oleks võinud kesta lõpmatuseni.
Vic andis uksekella. Talle meeldis seda teha – nende majal kella ei olnud, sest seal ei olnud ka elektrit. Vici isa kokkuhoidlikkus oli kogu Willhase’is keelepeksu põhjus – Vic ise kutsus teda vahel naljatamisi isa Grandeks. Eriti armastas Miggelsite vaesuse üle naljatada Violeta Simon, võimatuseni ärahellitatud rikka farmeri tütar. Vic ei võinud kannatada neid suurelisi väljaastumisi, millega too enam-vähem endaga toime tulevate külaelanike ees esines.
Annabel avas ukse. Nagu ikka, oli tal seljas määrdunud kittel ja jalas vanad roosad sussid, mis Vici marru ajasid. Kuid seekord ei olnud Vici raevu põhjuseks mitte sussid. Annabeli silma all ilutses korralik sinikas, mida oli püütud varjata soliidse annuse tooniva kreemiga. Vic mõistis kohe, kes tema õde niimoodi kaunistanud oli.
“On ta kodus?” tundis Vic juba lävelt huvi, hääl ähvardav.
Annabel langetas pilgu. Vaatamata vanusevahele – Annabel oli kakskümmend viis, Vic aga ainult kaheksateist –, oli ta Vicist palju otsustusvõimetum ja kartis väga oma meest. Annabel ei tahtnud sugugi, et Vic sinikat märkaks, kuid tema hale püüe varjata mehe “õrnust” ei kandnud vilja.
“Ei, Vici,” ütles Annabel tuhmunud häälel ega suutnud ikka veel õega pilku vahetada. “Ta läks… asju ajama.”Vic aimas, millised asjaajamised olid Amise kodust lahkumise põhjuseks. Ta teadis suurepäraselt, kuidas reageerib Vic sinikale õe silma all ja jooksis argpükslikult minema, ootamata tema saabumist. Amis ei armastanud Vici, nii nagu Vic tedagi. Mees tundis, et Vic on tunduvalt tugevam oma õest ja kartis temaga tegemist teha.
Annabel pani Vici kööki istuma ja hakkas pliidi juures askeldama. Ta tegi seda näoga, nagu oleks ta teenija rikkurite majas. Vic tundis, kui tugevasti oli elu Amisega õde muutnud – Annabel oli muutunud pelglikuks, muserdatuks ja õnnetuks. Vici süda tõmbus haletsusest kokku.
“Kui kaua see veel kestab?” küsis ta Annabelilt. “Kaua sa veel seda peksmist ja alandamist kannatad?”
“Me natuke tülitsesime,” lausus Annabel väriseva häälega, tõstmata pilku pannilt, kus praadis võid. “Kuid Amis ütles, et seda ei juhtu enam.”
“Ja sa usud teda? Vasta, Annabel, kas sa ikka veel usud teda? Ta murrab sulle truudust, ta ei tee mitte midagi, et sind aidata, ta peksab sind. Ja sina usud teda ikka? Kui ta veel üks kord sind näpugagi puudutab, ütlen ma isale. Küll näed, ilmtingimata ütlen! Ja siis tuleb ta siia ja viib sind jõuga Willhase’i tagasi. Aga sinu Amise… Sinu Amise teeb ta pulbriks.”
Annabel pööras ehmunult ringi. Fred ei teadnud seda, et Amis tema tütart peksab. Kui see oleks välja tulnud, oleks ta tõepoolest Annabeli Willhase’i viinud. Seda kartis Annabel rohkem kui mehe peksu. Pingtone’is oli tal vähemalt mingigi lootus. Lootus sellele, et ta leiab kunagi tasuvama töö ja võib mehe juurest ära sõita, et oma elu elada. Kuid need fantaasiad olid nii tontlikud, reaalsusest kaugel, et Vic ainult turtsatas õe argumente kuulates. Kuid isegi nüüd, püüdes Annabeli ehmunud pilgu, tundis Vic, et ei suuda isale täit tõde avaldada. See tõde oleks liiga valuline neile kõigile, välja arvatud muidugi Amis.
Annabel mõistis õde sõnadeta ja tundis kergendust. Ei ütle. Igal juhul veel mitte. Aga Amisega saab ta kuidagi kokkuleppele. Mees lubas ju, et see on viimane kord.
“Ehk räägid, kuidas te elate?” päris ta õelt arglikult. “Kuidas isa? Mida uut kuulukse?”
“Sa ju tead, ega Willhase’is palju uudist ole. Eriti talvel,” venitas Vic virila naeratuse saatel. Ta ei suutnud kuidagi heita peast mõtet, et õde peab pidevalt oma mehe rünnakuid taluma.
“Külm ja igav. Aga Anna korraldas eile ennustamise. Ja taro kaardid näitasid, et mind ootab tohutult ebameeldivusi. Ja veel mingi nõiutud kallim,” Vic punastas talle aknaavas viirastunud mehe siluetti meenutades. Praegu tundus kõik talle äärmiselt rumal.
Annabel märkas, et õe põsed värvusid roosaks ja ta tõlgendas seda omamoodi.
“Miks sa punastad? Kas keegi on silmapiiril? Kas keegi külapoistest?” puistas ta õe küsimustega üle.
Vic lõi tusaselt käega.
“Ah, jama! Kas sa tõesti arvad, et kellessegi neist võiks armuda? Ainus normaalne noormees on Peter. Aga tema on Menasse armunud. Pealegi, ega mind tema poole tõmbagi.”
“Aga Bobby Smartch? Sa ju rääkisid, et ta lööb sulle külge.”
“Bobby?”
Vic