Kohtumine keskööl. Sondra Tabit
Читать онлайн книгу.
arvab isa, kui ma selliselt üles köetuna koju lähen? Jube isegi mõelda!
Kuid Vici ei pannud kõige rohkem muretsema mitte isa pärimised, vaid Gabrieli lubadus. Kas mees leiab ta? Või olid need tavalise mehe tavalised sõnad, kes oli silma heitnud kenale tütarlapsele?
Vic oli juba tükk maad kõndinud, kui ta kuulis selja taga samme. Ta muutus tähelepanelikuks. Kõik külaelanikud heitsid varakult magama. Võib-olla kõnnib tema järel keegi, kes saabus bussiga? Kuid bussipeatus asub ju hoopis teisel pool. Järsku on see keegi tema sõpradest, näiteks Peter, kes oli Anna juurde istuma jäänud Mena koju saatnud? Kuid Peter ilmselt hüüaks teda või lisaks sammu, et ta kätte saada. Vic tundis, kuidas mööda selga hakkavad jooksma külmavärinad. Ja sugugi mitte külmast.
Ta tahtis ringi pöörata, kuid hirm hoidis teda tagasi. Keda ta seal näeb? Kes käib öises külas tema järel?
Noh, aitab! kutsus Vic end korrale. Ilmselt on see mõni naaber või koer, kes tema kannul käib. Pole midagi hirmsat, Vic. Sa ju ei usu vaimusid, nagu Anna Pimple? Noh, võta kätte ja keera end ringi. Näed kohe, et seal ei ole midagi hirmsat.
Vic vaatas selja taha. Ta oli valmis nägema seal ükskõik keda, ainult mitte teda. Mitte Namija Scrimi, see oli kindel. Nõia reputatsiooniga vanaeit – see veel puudus! Loomulikult ei karda Vic teda. No mitte raasugi.
Kuid ta keha kattus külma higiga. Ta peatus, suutmata teha sammugi. Muide, tema asemel oleks ehmunud ükskõik kes, isegi Mena oma paljukiidetud kartmatusega. Jube punnsilmne vanaeit alalõuast paistva kihvaga, rippuvate põskede ja klaasistunud, justkui mitte midagi nägevate silmadega oleks kohutanud ükskõik keda.
Eit lisas sammu. Paistis, nagu oleks ta kavatsenud Vicile järele jõuda, et öelda talle midagi jubedat. Ehk ongi õigus nendel inimestel, kes räägivad, et ta on nõid? Järsku puistab ta Vici needustega üle, muudab ta konnaks?
Vic ei suutnud seda enam taluda. Hirmu vahetas välja tõeline paanika ja ta tormas ülepeakaela kodu suunas. Mutt hüüdis talle midagi järele, kuid Vic püüdis tema sõnu mitte kuulda. Kui sa ei tea, et sind needuse alla pannakse, siis ehk needus ei toimi.
Vic ei märganud isegi, kuidas ta koduni jõudis. Hirmu tõttu unustas ta kõik, ka selle, et tal seisab ees ebameeldiv jutuajamine isaga, ja selle, et just äsja oli ta sõitnud autos koos kõige ilusama mehega, keda ta kunagi näinud on. Ta tormas mööda välistreppi üles ja tuiskas majja. Isa range kärgatus tõi ta taas mõistusele:
“Victoria Miggels! Kus sa oled hulkunud, kurat sind võtaks!”
3. peatükk
MÕNE PÄEVA PÄRAST oli jube kohtumine Nami ja Scrimiga peaaegu unustatud. Vic ei hakanud juhtunust Menale ja Peterile rääkima – nad oleksid ta välja naernud. Tundlik Anna seda enam.
Kuid kohtumist Gabrieliga ei suutnud Vic unustada. Salamisi lootis ta, et tema unistused ei jookse liiva. Ehk nägi mees temas midagi enamat kui naljakat ja naiivset tütarlast? Võib-olla leiab see sümpaatne sell ta ikkagi üles, nagu oli lubanud? Jäänud südamevärinal ootama, ei suutnud Vic isegi raamatuid lugeda. Sest nende kangelannad tundsid täpselt sama, mida temagi.
Vici lootused täitusid siis, kui ta enam ei oodanudki Gabrieli, olles lõplikult veendunud selles, et ta oli mehele jätnud naiivse provintsitari mulje.
Igal neljapäeval käis Fred Miggels sõpradega – Luc Shane’i ja Rick Nilsoni, Peteri isaga – jahil. Seda traditsiooni ei takistanud miski, ei lumetormid, paduvihm ega äike. Neljapäev oli tabu. Sellel päeval väljus Fred vara ja tuli tagasi alles pärast keskööd, olles pannud tütre õlule kõik kodused toimetused. Muide, Vic tuli nendega päris kiiresti toime – teine päeva pool oli täiesti tema käsutuses. Harilikult tulid tema juurde Anna, Mena ja Peter ning korraldasid koosistumise kuuma tee ja pirukatega, mida Vic õe retsepti järgi küpsetas.
See neljapäev algas samamoodi nagu alati. Vic saatis isa jahile, söötis soojas laudas koduloomad, tõi vett ja keetis süüa, unustamata pirukaid, mis hea isuga sõprade abil mõne hetkega otsa said.
Sellepärast ei imestanud Vic sugugi, kui kuulis koputust raskele puituksele.
Ongi nemad, mõtles ta ja avas otsekohe.
Kuid nähes ukselävel Gabrieli, pidi Vic imestusest istuli kukkuma. Mõne sekundi oli ta vait, suutmata meest isegi tervitada. Gabriel vaikis samuti – talle tundus, et tema ilmumine on Vici šokeerinud. Muide, ta polnud tõest kaugel.
“Tere päevast!” kogeles Vic lõpuks suurivaevu. “Ma ei osanud oodata, et see olete teie.”
Nähes Gabrieli kurvaks muutuvat, kiirustas ta lisama:
“See ei tähenda, et ma teie tuleku üle rõõmus ei oleks. Tulge sisse. Mu isa on jahil,” selgitas ta. “Ja mina ootan sõpru. Me saame neljapäeviti alati meil kokku, joome teed ja sööme pirukaid.”
“Tore traditsioon!” naeratas Gabriel. Ta sisenes soojaks köetud majja ja kohe tungis talle ninna äsja küpsetatud pirukate lõhn. Gabriel tõmbas mõnuga toidu lõhna sisse.
“Mmm… Meeldiv lõhn!”
Kuni Vic toimetas, koristades lauda ja valades külalisele teed, silmitses Gabriel maja tagasihoidlikku sisustust.
Suur isetehtud laud keset tuba, robustselt kokku klopsitud toolid, vana, kriimustatud kapp nurgas – kõik see rõõmustas Gabrieli kui kirjanikku, kuid ei rahuldanud teda kui esteeti. Kuidas saab sellises vaesuses elada? Tundub, et majas ei ole isegi elektrit. Gabriel kortsutas toolile istudes kulmu. Oleks olnud kahju uute pükstega kusagile kinni jääda. Muide, ega keegi ju palunud tal siia tulekuks nooblilt riietuda. Tundub, et selle vaese maja ainus kaunistus on tütarlaps ise.
Vic märkas tema põlglikku pilku, mis oli heidetud nende mööblile, ja tal hakkas piinlik. Kuid kas tema on selles süüdi, et nad vaeselt elavad? Samas, vaesus pole pahe, nagu tema isa tihti rääkis. Kuid muidugi mitte kõik ei arva nii. Näiteks Violeta Simon ja tema isa on hoopis teist meelt.
Vic asetas Gabrieli ette päevinäinud kruusi.
“Meil on siin kõik väga tagasihoidlik,” pomises ta. “Teie olete vist hoopis teistsuguste elutingimustega harjunud?”
“Ei hakka salgama,” naeratas Gabriel armulikult, “nii see on. Kuid teie majas on omamoodi karm ilu. Ilmtingimata viin selle sisse oma uude romaani.”
Vicile meeldis, kuidas mees seda rääkis. Ladusalt ja lihtsalt. Niimoodi kirjutab ta arvatavasti ka oma raamatuid. Ta märkas, et Gabriel ei olnud lahti riietunud ja palus mehel seda teha.
“Meil on siin palav,” naeratas ta tagasihoidlikult. “Mõne hetkega võite te muutuda keedetud vähiks.”
“Keedetud vähiks?” kordas Gabriel naerdes. Tundub, et ka selle kavatses ta oma romaani sisse kirjutada.
Vicil hakkas pisut ebamugav. Hetkeks tundis ta end putukana, kes roomab teadmishimulise teadlase uuriva pilgu all. Milliseid vastandlikke tundeid ta Gabrieli suhtes kogeb! Ühest küljest on mees talle lähedane, teisest aga nii uskumatult kauge. Ühest küljest on tal mehega lihtne olla, teisest jälle uskumatult raske.
Ta tõi Gabrielile taldriku pirukatega, mõeldes käigu pealt palavikuliselt, millest nad küll rääkima võiksid hakata. Siis, autos, tundus kõik nii lihtne, aga nüüd… Nüüd muretses ta viletsa toasisustuse ja oma totra kotitaolise kleidi pärast, oma jutu pärast. Ja ka Gabriel vaatas talle otsa hoopis teiste silmadega.
Kui mees üleriided seljast võttis, taipas Vic, miks mehe kuju talle nii tuttav tundus. Gabi pikad juuksed, tema sihvakas figuur – kõik see kangastus talle tookord Anna juures. Vici süda hakkas taguma. Kas sellist asja võib siis ette tulla? Kas võib näha oma elu unistuste meest veel enne seda, kui ta sinu ellu ilmub?
Muide, Vic polnud selles veendunud, et Gabriel on tema unistuste mees… Jah, ta on väga ilus: hallikassinised silmad nagu topaas, uhke profiil, rikkalikud tuhakarva õlgadeni ulatuvad juuksed, mida naisedki kadestaksid. Selle juurde suurepärane kõneand, veetlus, sarm. Kuid ikkagi oli midagi puudu. Ja Vic ei suutnud kuidagi mõista, mis nimelt.
Gab