Kohtumine keskööl. Sondra Tabit
Читать онлайн книгу.
püüdis lapi kinni, Annabel aga oigas, lämbudes naerust:
“Kujuta ette, et see on pulmakimp.”
“Või veel!” pahandas Vic ja saatis pajalapi tagasi. “Kas sa tõesti arvad, et abiellun Bobbyga?”
“Bobby-Schmobbyga! Sinust saab missis Bobby-Schmobby!” ei taltunud Annabel ja lõkerdas nagu plika.
Vic meenutas kurbusega aega, mil Annabel veel Willhase’is oli elanud. Nad naersid ja naljatasid sageli. Praegu oli õde endise Annabeli moodi, muretu ja lõbus. Tõsi, halvasti retušeeritud sinikas silma all ja pisaratest pundunud silmad andsid tunnistust elust, mida ta elas Pingtone’is. See kontrast – erinevus endise ja praeguse Annabeli vahel – muutis Vici süngeks.
“Mul on sinu jaoks midagi,” meenus Annabelile ja ta väljus kiiresti köögist.
Varsti tuli ta tagasi väikese laekaga. Vic mäletas seda laegast hästi. Selles hoidis Annabel oma väärisasju: mõnda paari kõrvarõngaid ja kolme sõrmust, kahte hõbedast ja üht kullast sõrmust salapärase sinise kiviga, mille nimetust keegi ei teadnud. Sellel kivil oli üks omadus: see ise oli läbipaistev, aga sisemuses paistsid kuldsed, jumal teab kuidas tekkinud soonekesed, mis sarnanesid kergelt läbipõimunud niitidele.
Annabel võttis laekast kuldsõrmuse. Tundus, et ta ei kandnud seda – sõrmus paistis täiesti uuena. Kuld hiilgas, aga salapärane sinine kivi sädeles laes särava kunstpäikese käes.
“Oh sa!” vaimustus Vic.
Ta oli ka varem seda sõrmust näinud, kuid millegipärast palus Annabel sellest isale mitte rääkida.
“Kust sa selle said?”
Annabel istus toolile õe kõrval ja naeratas kurvalt.
“Sina peaaegu ei mäleta ema, olid ju veel päris pisike. Aga mina mäletan hästi seda päeva, kui ta meie juurest ära läks,” lausus ta kurvalt. “Ema korjas kiiresti asjad kokku. Ta isegi ei näinud, et ma teda jälgisin. Seisin nurgas ja nutsin vaikselt, vaadates, kuidas ta meie elust kaob. Kui ema mind märkas, lähenes ta mulle, kallistas mind ja ütles: “Ära nuta, tütreke, ma tulen kindlasti tagasi!” Kuid mina mõistsin, et ema lahkub igaveseks. Sundisin end pisaraid pühkima ja emale naeratama. Ma ei tahtnud, et jääksin talle meelde nutvana. Siis võttis ema sõrmest sõrmuse ja sirutas minu poole. Ta ütles: “Võta see. Ja ära näita isale. Ta on minu peale väga vihane ja parem on, kui ta ei tea, et sul on minu kingitus.” Kõik need aastad hoidsin ma sõrmust ja pole seda peaaegu kandnudki. Aga nüüd saan aru, et ilmaasjata. Seda oleks tulnud kanda.”
Annabel ohkas. Vic nägi tema silmis tardunud pisaraid. Ta mõistis, kui raske on õel ema kingitusest lahkuda ja oli valmis sellest loobuma, kuid õde taipas tema kavatsust ning ennetas tagastamist, öeldes:
“Ära mitte mõtlegi vaielda. Ma otsustasin täna. Tunnen, et pean selle ära andma. Sulle on see vajalikum. Ära küsi, ma ei tea isegi, kust see tunne. Tahan lihtsalt, et sul oleks mingi mälestus meie elust… Ma tahan, et sul oleks midagi mälestuseks minust ja meie emast. Tunne on selline.”
“Noh, ega me sinuga viimast korda kokku saa,” naeratas Vic õele. Ta imetles sõrmust ja pani selle oma sõrme.
“Täpselt paras!”
“Mulle oli see pisut väike,” märkis Annabel ilma igasuguse kahjutundeta.
Nad istusid veel kaua köögis. Vic vitsutas maitsvaid pirukaid ja lobises õega. Alles siis, kui pimenes, meenus talle isa, kes arvatavasti muretses, kuhu ta nii kauaks on jäänud. Viimane buss Willhase’i väljus poole tunni pärast. Vic riietus kiiresti ja jätnud õega hüvasti, jooksis majast välja.
Amist ei olnud ikka veel. Ilmselt oli ta läinud järjekordse armukese manu ega tule ööseks koju. Annabel nutab jälle terve öö, niisutades pisaratega patja. Vic tundis, kuidas kurbus teda jälle haaras. Ja mitte ainult kurbus. Jäise, läbilõikava tuulehoo tõttu puges hinge ka ärevus.
“Pagan võtaks!” hüüatas Vic, nähes, kuidas autobuss kärmelt käänaku taha kaob. “Oli seda nüüd vaja!”
Südametäiega virutas ta jalaga lumehange. Lumi lendas igale poole laiali, sädeledes laternavalguses nagu teemanditolm.
Vic analüüsis kujunenud olukorda ja leidis selles mõndagi häirivat. Esiteks – isa saab selle ööga juurde nii mõnedki hallid karvad. Usutavasti arvab ta, et Viciga on midagi juhtunud. Kui neil oleks elekter, võiks ta helistada. Kuid elektrit pole, sest isa pidas selle eest tasumist liiga kalliks.
“Meie eellased elasid elektrita ja neil polnud häda midagi. Tähendab, ka meie saame ilma hakkama.”
Milline rumalus!
Teiseks – pöörduda tagasi õe juurde ja kohtuda seal Amisiga, sellele ei tahtnud Vic mõeldagi. Tõsi küll, Amis tõenäoliselt ööbib mõne sõbranna juures. Kuid kui midagi untsu peab minema, siis see untsu ka läheb. Et kui viimane autobuss nina alt ära läks, tuleb Amis kindlasti koju.
Vic tundis, et jalad uutes nahksaabastes, mida ta spetsiaalselt Pingtone’is käimiseks hoidis, hakkavad külmetama.
Hea seegi, et tuult ei ole, mõtles ta.
Isa oli teda hoiatanud, et tal hakkab oma õhukeses mantlis külm, kuid Vic ei kuulanud teda. Ja kust oleks ta pidanud teadma, et niimoodi õega lobisema kukub, et viimasele bussile hiljaks jääb? Aga oleks pidanud. Ja ikkagi, mida ta nüüd tegema peab?
Ta vaatas ringi. Mitte ühtki hingelist. Ainult tema…
“Nii nagu alati, üks ja sama repertuaar,” oleks isa ütelnud.
Vic mõtles kurvalt, et veel mõni hetk – ja lahendus tuleb iseenesest. Ta peab õe juurde tagasi minema, pääsu ei ole. Sest varbad ja sõrmed hakkasid tasapisi jääpurikateks muutuma.
Vic ohkas lootusetult ja pööras selja bussipeatust tähistavale märgile. Ööbimine Amisi majas oli möödapääsmatu. Hea veel, kui saaks vältida kohtumist majaperemehe endaga.
Ootamatult kuulis Vic mootorimürinat. Peas süttis argliku tulukesena lootus: järsku on see buss? Plaaniväline buss, mis tuleb keskööl? Ei, vaevalt küll, kuid tasub siiski järele uurida. Seda Vic ka tegi. Lootuskiireke kustus samas. Vicist sõitis mööda auto, kallis ja ilus, selline, mida ta ei olnud näinud ei Willhase’is ega ka Pingtone’is.
Ilmselt on juht Pingtone’is läbisõidul, eeldas ta. Mõnest suurest linnast, mida Vic kunagi näinud ei olnud. Ta ohkas veel kord, mõeldes linnadest ja kavatses juba minema hakata, kui auto järsult peatus.
Autouks avanes ja sealt ilmus välja suures karusnahkses mütsis pea.
“Miss!” hüüdis pea mehe häälega.
Vic muutus tähelepanelikuks. Isa oli teda keelitanud, et ta mitte kunagi tundmatutega niisama vestlema ei hakkaks ja nüüd piinasid Vici kahtlused. Kas vastata või mitte välja teha? Ära minna – see oleks väga ebaviisakas, sest peale tema ei olnud siin mitte kedagi. Järsku on inimesel abi vaja? Kuid isa… Tema ilmselt tütre käitumist heaks ei kiidaks. Kas vastata talle või ära minna?
“Kuulge, miss! Ehk ütlete mulle, kuidas Willhase’i jõuda?” pöördus karusnahkne pea uuesti tema poole.
Tuleb vastata, otsustas Vic. Mis selles halba on, kui möödasõitjale teed näidata? Seejuures mitte lihtsalt teed, vaid teed oma kodukülla. Ikka veel kõheldes lähenes Vic autole. Pea taga, mis autoaknast paistis, oli näha ka keha, kusjuures väga sihvakas noor keha liibuvas jopes, mida oli raske soojaks nimetada. Sissesõitnu, veendus Vic. Ainult sissesõitnu võib panna selga sellise jope, sest ei ole kursis külmadega, mille poolest Pingtone kuulus on.“Tere õhtust!” tervitas ta arglikult noormeest, kes autost väljus.
“Pigem ööd,” naeratas tundmatu. Tal oli ilus naeratus, samas kuidagi naiselik. Kitsad huuled, suured sügavad, halli või helesinist värvi silmad. Vic ei suutnud täpselt kindlaks teha, mis värvi just. Suur nina pisut terava tipuga. Üldiselt – ilus poiss. Vicile tundus ta kuidagi tuttavana. Ta oleks nagu kusagil seda noormeest näinud. Tegelikult on see välistatud. Ta ei käinud