Kõrvalepõige. Holger Kaints
Читать онлайн книгу.
või ebameeldivat juttu. Kellegagi vaielnud või püüdnud teisele oma arvamust selgeks teha.
Siis vaatas ta minu poole. Vaatas minust läbi, sest ta ei näinud mind. Ta ilmes olid segamini arusaamatus ja abitus. Toas polnud kedagi, kellelt ta oleks tuge saanud. Ta oli oma küsimustega üksi. Ma oleksin tahtnud talle öelda, et ma olen siin ja minuga pole midagi hullu juhtunud. Aga ma ei julgenud, sest kartsin, et ta satub hüsteeriasse. Mul polnud julgust teda poolsurnuks ehmatada.
Vaatasin abitult oma telefoni, mille ekraan oli pimenenud. Oleksin võinud mõne näpuliigutusega valmiskirjutatud sõnumi uuesti silme ette võluda ja teksti põgusa täiendamise järel Algile saata. Ent ma teadsin juba, et see jääb tegemata. Ma ei suutnud seda teha, sest ei osanud ette kujutada, mida see endaga kaasa toob. Nähtamatus – ja seega ka mina – ei kuulunud sellesse maailma, kus elas Algi. Ma ei saanud ennast sellisena, nagu ma praegu olin, talle välja pakkuda.
Algi toppis telefoni oma teksaspükste tagataskusse, viskas pilgu käekellale, kägardas kilekoti käes veel väikesemaks nutsakaks ja tõukas välisukse lahti. Uks sulgus, lukk keerati kinni ja Algi kiired sammud läksid trepist alla.
7
Mõne hetke jooksul toibusin tardumusest. Ja kohe seejärel tuli mulle uus elu sisse.
Pidin selle aja vältel, mis Algi poes ära käib, jätma mulje, nagu oleksin tõesti ära sõitnud. Pood oli väga lähedal, mind võis päästa ainult asjaolu, et Algi oli väga põhjalik poeskäija: ta raiskas müügisaalis alati vähemalt kolm korda rohkem aega kui mina. Õhukeste suviste riietega, mis mul praegu seljas olid, poleks mitte keegi reisile läinud, kui ta just tõesti põgenema ei pidanud. Niisiis, oletame, et ma võtsin takso ja kihutasin koju ning siit otse sadamasse, tiiburile. Enne haarasin kaasa mõned rõivad ja muud tarvilikud asjad, unustamata passi.
Passi otsisin kõige esimesena üles. Raha ülevaatuse olin juba teinud: sularaha mul kodus ei olnud, pangakaart oli rahakoti vahel. Tõukasin lauasahtli kinni.
Riiete otsimise peale kulus rohkem aega. Võtsin üleõlakoti. Sinna mahtus hästi igasugust träni sisse ja seda oli igas olukorras mugav kanda, sest käed jäid vabaks. Lõpuks oli see ka kõige tõenäolisem ese, millega ma praegusel suvisel ajal lühiajalisele reisile läheksin. Toppisin sinna pesu, ühe õhema ja ühe soojema päevasärgi ning isegi ühe kerge kampsuni. Sokke ka. Jooksin esikusse ja haarasin nagist oma heleda tuulepluusi. Lootsin, et Algi ei olnud seda seal rippumas silmanud. Kui ka oli, mõtleb ta hiljem, et ei mäleta õigesti. Ilma selleta ma vaevalt kusagile pikemaks oleksin läinud – isegi kõige palavamate päevade õhtud võivad minna küllaltki jahedaks. Esialgu pidi vist kõik olema.
Järgmine operatsioon läks lahti köögis. Seal sain iga natukese aja tagant pilgu aknast välja visata ja kontrollida, ega Algi juba tule. Avasin külmkapi, ehkki teadsin, et kuigi palju toitu ma sealt ei leia. Midagi riiulitel siiski oli: juustu muidugi, natuke ka vorsti, tomateid ja üks tilluke kurgijupp, paprikat, jogurtitopse, poolik piimapakk ja veel üht-teist. Pistsin kilepakendi lahtilõigatud vorstiga kotti. Samuti rändas mu kotti üks avamata sprotikarp ja pakk Maggie suppi. Ühe jogurtitopsi tegin kohapeal lahti ja kallasin selle sisu ise aknast välja vaadates endale hinge alla, teise jätsin kappi alles. Õhtusöögiga olin nüüd kindlustatud, midagi – näiteks pakisupp – jäi isegi järgmisteks päevadeks. Igal juhul ei andnud mu teguviis alust mingiteks kahtlusteks. Vaevalt Algi täpselt mäletas, kui palju kraami külmkapis just oli. Avasin ka tavalise toidukapi ukse, kuid sealt polnud mul midagi võtta. Sai ja leib olid tõesti otsas ja muud kaasavõtmisväärset ei paistnud seal leiduvat. Üksnes pooliku kohvipaki nägemine tekitas kahevahelolekut. Seni polnud ma hommikuti ilma kohvita kuidagi hakkama saanud, ent kohvipuru kaasaskandmine tundus mõttetu, nii et lõin sellele käega. Teine asi, kui meil oleks olnud lahustuvat kohvi. Omal ajal oli Lätis tehtud lahustuv kohv väärtuslik kaup ja kui keegi välismaalt veel Nescafé purgi sai, oli ta õnne tipul. Nüüd kõlbas lahustuv kohv ainult matkale kaasa võtta, niisama tarvitamiseks polnud meil seda kodus juba aastaid olnud.
Algist polnud veel kippu ega kõppu. Olin suure rabistamisega jõudnud kõik, mis vaja, kaasa haarata. Läksin veel vannituppa ja võtsin riiulilt ka hambaharja ja kammi. Lasin pilgul tubadest üle käia: kõik paistis korras olevat, ripakile polnud midagi jäänud.
Hea meelega oleksin korterist kohe jalga lasknud, aga mind pidurdas kartus tänavale jääda. Isegi kui peaksin täna õhtul ja öösel Algiga korterit jagama – mis tekitas üsna suurt kõhedust –, oleks see parem kui minna näiteks tööle tukkuma. Kõige etem, kui saaksin ööbida oma vanemate korteris. Neil oli Kiisal suvila ja nad elasid suurema osa soojast aastapoolest seal. Aga ma polnud ema ja isaga vähemalt nädal aega kontaktis olnud ega teadnud nende tegemistest midagi. Võib-olla oli teine neist või mõlemad parajasti linna tulnud. Vanemate ehmatamisele ei tahtnud ma mõeldagi. Pealegi, Algi läheb hommikul kella üheksaks tööle ja saab heal juhul pärast viit tulema. Vahepealsel ajal ei ole meie korteris mitte kedagi, aga kui ema-isa linnas viibivad, ei saa nende korteriga öösel ega päeval arvestada.
Kontrollisin igaks juhuks, kas vanemate korteri võtmed olid mul ikka olemas. Ehkki kuhu need oleksid pidanud kaduma, hoidsin neid alati oma võtmetega ühes pundis. Järgmine liigutus oli valida vanemate korteri telefoninumber ja kuulata, kas keegi vastab.
Ma ei tahtnud mobiiltelefoni sisse lülitada (pidin ju kõigi jaoks levist väljas olema!) ning kasutasin seepärast suures toas aknaalusel laual seisvat tavatelefoni. Teisel pool kutsus ja kutsus. Seisin telefoni juures, valmispakitud spordikott õlal ja vaatasin ärevalt esiku poole. Lõpuks lasin toru üsna rahulolevalt hargile tagasi. Muidugi olid nad maal, minu õnneks. Nende poole ma lähengi. Kuigi, et kõik päris kindel oleks, tuleks viie-kümne minuti pärast uuesti proovida. Kui ema või isa oli üksi kodus ja istus näiteks WC-s, siis ei saanud ta telefonile vastata.
Olin kahevahel, kas joosta kiiresti välja ja helistada hiljem mobiililt või jääda veel viieks minutiks passima, teades, et iga sekundiga muutub järjest tõenäolisemaks, et Algi jõuab enne minu lahkumist tagasi. Aga kui keegi järgmisel korral siiski vastab? Siis poleks mul enam võimalik koju naasta, sest vähemalt sel ajal, kui Algi ärkvel on, ei ole märkamatult uksest sisenemine teostatav. Hoopis lihtsam oli korterist välja hiilida, selleks sai ikka mõne säärase momendi passida, kui ta uksest nii kaugel asub, et lukkude kallal pusimist ei kuule.
Mu heitlemine jäi üürikeseks. Juba kostis trepikojast kergeid samme, uks avanes ja mu naine oli kodus tagasi.
Tõmbusin instinktiivselt varju. Kuigi see võis paista asjatu, ei reageerinudki mu vaistud tegelikult valesti. Ma ei tohtinud mingil moel naisele teele ette jääda ja seepärast oli nurgatagune asupaik päris õige. Hoidsin spordikotti kõhu peal ja seisin sellises kohas, kuhu ta uksest tulles kindlasti poleks sattunud. Kuulsin, kuidas ta võttis kingad jalast ning suundus poest toodud kraamiga kööki.
Teadsin, et mul oli mõni minut aega. Astusin jultunult uuesti telefoni juurde, vajutasin kordusvalimisnuppu ja asusin taas kuulama kutsuvaid toone, mida mu vanemate Koidu tänava korteri telefon saatis. Seal ei olnud kedagi ja nii hilja õhtul oli veel väga tühine võimalus, et nad ikkagi saabuvad.
Kohe, kui olin telefonitoru hargile asetanud, tuli Algi elutuppa, aga ainult selleks, et kõrvaltuppa siirduda ja seal arvuti taha istuda. Kuulsin, kuidas ta klõbistas, ohkas, ja klõbistas edasi. Ent õige pea oli Algi selle tegevuse lõpetanud. Küllap käis ta oma postkastis kontrollimas, kas Tõnno on minu kirja talle juba edasi saatnud. Või ega minult mõnda teadet pole saabunud.
Tõenäoliselt ei avastanud ta midagi. Muidu oleks ta kauem istuma jäänud, aga tema naasis suurde tuppa, laskus salle täis suurde tugitooli ja lülitas teleri sisse. Algi näoilme oli üsna mittemidagiütlev: natuke väsinud, natuke mõtlik, aga selline oli see õige sageli, kui ta oli töölt tulnud. Võib-olla oli ta vaid pisut rohkem enesesse süvenenud kui mõnel tavalisel päeval.
Teleri ette maandumise liigutus oli Algile ülimalt tüüpiline. Õieti tervele tema perele. Nende aastate jooksul, mis me koos olime elanud, oli ta siiski õppinud arvestama minu sooviga vahel televiisorist ka rahu saada ning siis, kui ma kodus olin, telekas alati ei mänginud. Aga teleri ees istumine, pidevalt töötava televiisoriga koos elamine oli tal siiski veres ja minu äraolekul