Kõrvalepõige. Holger Kaints
Читать онлайн книгу.
tuiskas kiiresti tagasi ja ma ragistasin mõnuga oma kurgitükid ära.
Tundsin tekkimas mingit omamoodi õhinat ja läksin uuesti kööki noosi võtma. Kokka seal ei olnud, ruum oli tühi. Näppu sattusid mõned konserveeritud ananassilõigud, marineeritud paradiisiõun ja juustuviilud, mis olid vist välja praagitud. Ma ei tihanud millegagi kolistada, võtsin ainult seda, mis oli lahtiselt kättesaadav.
Kööki tuli üks kelner ja tema järel too noorem ja saledam naine, kes ka ennist köögis oli õiendanud. Naisel oli puhas taldrik käes. Ta kergitas üht kaant ja tõstis selle alt välja kaks imeõhukest pannkooki. Keeras need osavalt rulli, tõstis purgist moosi juurde ning lisas veel midagi, mida ma ei näinud, sest kelner seisis ees. Naine ulatas taldriku kelnerile ning lahkus noormehe järel eesmisse ruumi.
Nüüd tegin kiiresti. Tõstsin pannkooke soojas hoidva anuma kaane üles, pistsin käe sisse ja napsasin ühe koogi kätte. Enne seda pidin kondijupi, mis mul ikka veel käes oli, tsinkletile panema. Kook käes, panin kaane kiiresti tagasi, võtsin kondijupi ja sokutasin selle jäätmekasti, mida olin ukse kõrval laua all näinud.
Olin saanud, mida soovisin. Magustoit kõigele lisaks!
Võisin lahkuda. Olin varem mõelnud, et maksan söögi ausalt rahaga kinni, sokutan lihtsalt mõned kroonid kuhugi sellisesse kohta, kus neid makstud rahaks peetakse ja kassasse pannakse. Kuulnud aga köögipersonali mahhinatsioonidest, kadus õilis kavatsus iseenesest. Ning lõppude lõpuks sõin ma ju ära ühe vussi keeratud lihatüki, mida külastajale poleks nagunii serveeritud. Võib-olla oleks see lihatükk hilist õhtutundi ootama jäänud ja siis mõnele purjutavale seltskonnale kaubaks läinud. Kui siinne personal peremeest tüssas, küllap oli ta säilitanud teisedki Nõukogude-aegsed kombed.
Ka pintslisse pistetud leib oli söögisaalis korra juba ära käinud, nii et ainult tühise hulga salati ja pannkoogi kohta võis öelda, et olin need sisse vehkinud ehk karmimalt väljendudes varastanud. Ma ei tea, kas olukord, kus üks varas varastab teise tagant, on vastuvõetavam kui see, et varas lihtsalt varastab. Minu südametunnistust igatahes ei vaevanud tol hetkel miski – arvestades, millises olukorras ma olin. Kes teab, mil moel ma tulevikus pean toitu hankima. Nii või teisiti oli kõik alles algus.
Läksin tagaukse juurde ja avasin selle. Uks läks peaaegu hääletult lahti, aga ometi kuulsin selja tagant:
„Mis tuul see tõmbab!? Kurat, kas keegi on ukse lahti jätnud või?”
Lipsasin kiiremini kui muidu välja ja lükkasin ukse vaikselt koomale. Arvatavasti ei jõudnud keegi köögist nii kiiresti kohale joosta, et ta ukse sulgumist oleks näinud. Aga varsti paisati uks mu selja taga taas valla ning tuttav nägu – kokatädi Mufi – vaatas koridori. Seisatasin. Muidugi ei näinud ta mind. Tema arust oli koridor tühi.
„Vaat kus sindrinahad! Käivad siin uksi katsumas!” sajatas ta, tõmbas ukse plartsuga kinni ja keeras lukku.
Kahetsesin, et nii läks. Nüüd nad võib-olla ei jätagi enam tagaust lahti ja mul pole edaspidi sealtkaudu võimalik restoranikööki pääseda. Ometi poleks ma ka kuidagi teisiti toimida saanud. Pidin tagavaraust kasutama ning seda ära hoida, et keegi tuuletõmbust tundis, polnud enam minu võimuses.
Mis tehtud, see tehtud. Astusin trepist üles. Olin nüüd hoopis paremas vormis kui alla tulles. Kere polnud enam hele ja võisin nüüd muude asjade peale mõelda. Ja mõtlesingi.
5
Olin taas oma kabinetis. Istusin töölaua taha ja lülitasin arvuti sisse. Avasin oma postkasti ja asusin kirjutama. Otsustasin kirjutada Tõnnole, ühele oma parimatest sõpradest.
Aja jooksul, mis ma trepist üles tulin, sai mulle selgeks, et enam pole mõtet loota, et kohe-kohe minu ebaharilik olukord laheneb ja igapäevane elu läheb vanaviisi edasi. Nii võis juhtuda, aga ma ei saanud sellega arvestada. Tuli valmistuda selleks, et homme hommikul jääb koht mu töölaua taga tühjaks. Ka ei pruukinud mind lähematel päevadel sõprade jaoks füüsiliselt olemas olla.
Loomulikult ei hakanud ma Tõnnole teatama, et olen nähtamatu. Kui ma oleksin seda teinud, oleks ta päris kindlasti arvanud, et ajan pada, ega oleks võtnud tõsiselt ka kõike muud, mida ma kirjutasin. Nii mainisin talle ebamääraselt, nagu ma olin telefonis ka Algile nimetanud, et oli tekkinud kiire ja segane olukord. Kirjutasin, et olen sunnitud veel täna õhtul tiiburlaevaga Soome sõitma. Mõtlesin tükk aega, kas kirjutan, et tegemist on tööasjaga. Ent kui keegi millegipärast mulle tööle helistab – näiteks seetõttu, et pole mind mobiiliga kätte saanud – ja töökaaslased ütlevad, et komandeeringusse mind saadetud ei ole? See võiks suuremat sorti segaduse tekitada. Kuhu ma siis kadusin ja miks ma keerutan? Isiklikke asju mul ei Soomes ega ka kusagil mujal välismaal ajada ei olnud, seda teadsid kõik. Niisiis hiilisin sõidu põhjusest mööda. Parandasin ka ära formuleeringu „segane olukord” ja asendasin selle „huvipakkuva olukorraga”.
Ühtpidi olin nüüd valetanud. Nähtamatuks muutumine oli kindlasti „segane olukord” või „jama”, nagu ma Algile olin öelnud. Huvi ei pakkunud see kõik mulle mitte karvavõrdki, ma loobuksin sellest „huvipakkuvast” olukorrast sekundipealt. Aga selleks, et Tõnno ja tema järel ka teised ei hakkaks minu pärast asjatult pabistama („segane olukord” võib ju vihjata ka millelegi kriminaalsele), pidasin vajalikuks just nõnda kirjutada. Hetk veel mõtlemist, ning lisasin, et tõenäoliselt tuleb mul kohe edasi Vantaa lennuväljale sõita. Jätsin mainimata sihtkoha, samuti eesmärgi – lootsin, et mu sõnadest jääb mulje, nagu oleks sõit seotud ametiasjadega ja ehk ei hakka keegi töökohaga kontakti võtma.
Tulin veel ühele heale ideele. Kirjutasin, et sõiduga läks nii kiireks, et ma ei jõudnud sõlmida telefonioperaatori juures roaming-lepingut. Seega pole mul varsti võimalik enam mobiiliga rääkida, saan ainult siis kontakteeruda, kui satun kohta, kus saab internetti kasutada. Arutlesin veel, kas peaksin laskma Tõnnol ka teisi meie ühiseid sõpru mu äkilisest ärasõidust informeerida. Tal võiks aga tekkida küsimus, miks ma ei saatnud sama kirja kohe rohkematele aadressidele. Võib-olla edastab selle ise teistele? Mul endal oli selge põhjus, miks ma esimesena just Tõnno poole pöördusin. Tõnno võttis kõike rahulikult, ilma tagamõtteid ja tagamaid otsimata. Mõni teine, näiteks alati pirts-parts reageeriv Peep, võiks kohe ägedasti kella lööma hakata, mis tõmbaks mu äraolekule soovimatult suurt tähelepanu. Kui aga Peep Tõnnolt kuuleb (mitte edasisaadetud e-kirja vormis, vaid Tõnno enda interpretatsioonis), ei teeks ehk ka Peep asjast erilist numbrit.
Lugesin kirja mitu korda läbi, kuid viivitasin saatmisega. Siis aga tegin hiirega järsu klõpsatuse, mis lõpetas mu kahevaheloleku.
Teise elektroonilise kirja saatsin oma ülemusele Riho Hullakule tema isiklikul aadressil. Mina teadsin seda, aga mitte kõik meie kontoris. Kirjutasin talle kõigepealt, et ma tahaksin näha, mis nägu ta seda kirja lugedes teeb. Üsna semulik algus, aga meie suhted olidki sõbralikud. Siiski ei puudunud sellest ülemuse-alluva distants, mis minu meelest oli säärasel puhul ilmtingimata vajalik. Säilitasin selle ka kirjas. Ütlesin talle, et võtku heaks või pangu pahaks, aga mul ei jää mitte midagi muud üle kui võtta lühikeseks ajaks puhkus. Et ma annan endale täiel määral aru, et see on kerge sigadus tema ja firma suhtes, aga asjaolud lihtsalt ei võimalda teisiti. Õnneks on minu töödega enam-vähem nii, et midagi otseselt ei põle, ja kui midagi vaja, siis on Hillar nagu ikka minu asjadega piisavalt kursis. Kirjutasin ka, et ma ei oska veel öelda, kas võtan puhkuse nädalaks või veidi pikemaks. Lisasin, et olen õnnega koos, et sain õhtusele tiiburile pileti. Sellega vihjasin, et homme hommikul, kui Riho tööle tuleb ja kirjakasti avab, ei ole ma enam Eestis. Oli muidugi teoreetiline võimalus, et ta loeb mu kirja juba täna õhtul, aga üldiselt teadsin, et kodus, eriti sellisel ilusal suvepäeval, ta arvuti taga istuda ei tavatse. Mainisin, et loodetavasti saan juba lähiajal lugeda mulle saadetud e-kirju, ning siis olen loomulikult valmis vastama ka kõigile tööalastele küsimustele. Lõpuks palusin kogu seltskonnal mitte minu peale väga pahane olla ja lubasin, et kui kellelgi teisel midagi sarnast ette tuleb, tulen mina kindlasti vastu.
Tunnistan, et seda kirja oli tunduvalt ebameeldivam kirjutada kui eelmist. Nüüd oli mul tõesti mingi vastutustundetu alkohooliku tunne. Need tavaliselt mõtlesid välja igasuguseid