Kõrvalepõige. Holger Kaints
Читать онлайн книгу.
seina äärde ja hiilisin WC uksest eemale.
„No mina ei tea küll, mis imeasja te näete,” ütles bürooruumide koristaja rahulikult. „Kes see seal kemmergus siis on?”
Ta suundus minust mööda meeste tualettruumi poole. Ka teine koristaja lähenes. Mõlemad astusid uksest sisse. Kuulsin ainult nende juttu.
„Siin pole ju kedagi.”
„Seda ma ju ütlen, eks ole? Aga vesi, nääte, jookseb. Keegi on seda just praegu tõmmanud, on ju? Aga mitte kedagi siin sees ei ole! Ja ei olnud siis ka, kui ma pea ukse vahelt sisse pistsin. Aga just tõmmati vett! Sellepärast ma ehmatasingi nii koledasti, et seal kedagi ei olnud, teate.”
„No mina ei saa küll millestki aru. Kemmerg nagu kemmerg ikka. Täiesti tühi, kes siin sai vett tõmmata?”
„Nojah, on ju…”
Jätsin nad omavahel arutama ja kiirustasin oma toa poole. Praegu olid mõlemad naised WC-s sees, aga kui nad välja tulevad, on kogu koridori uksed, meie firma ruumide omad sealhulgas, nende silma all. Siis peaksin nii kauaks koridori passima jääma, kuni nad ükskord minekut teevad.
Tänasin õnne, et mul polnud vaja ust võtmega lahti teha. Piilusin selja taha. Näha polnud kedagi. Avasin kiiresti ukse ja kadusin ohtlikust koridorist. Süda tagus päris kõvasti.
Istusin uuesti oma kirjutuslaua taha. Aga mõtlemisest, millele ma olin lootnud keskenduda, ei tulnud mitte midagi välja. Alguses olin selleks liiga erutunud, hiljem hakkas kõhu tühjus taas tüütavalt märku andma. Asi häiris seda enam, et tekkis tunne, et lähemal ajal on mul peaaegu võimatu midagi hinge alla saada.
Nälgimine pidi muide päris kasulik olema. Olin lugenud, et metsloomad, kel looduses tuleb aeg-ajalt nälgida, elavad hoopis kauem kui need, kes reeglipäraselt süüa saavad. Ka paljud inimesed teevad vahetevahel tervise nimel näljakuure, ning kõik, keda ma olin kuulnud sellest jutustamas, väitsid, et nad tundsid ennast pärast paastumist palju paremini. Mind need mõtted aga ei rahustanud. Minul tervistava nälgimise kogemus puudus ja mul polnud mingit kavatsust sellega lähemas või kaugemas tulevikus katsetada. Olin senimaani olnud, nagu tavatsetakse ütelda, oma kõhu ori, ning ausalt öeldes sellega päris rahul. Ka praegu, ekstreemses olukorras, soovisin kangesti, et harjumuspärane asjade seis jätkuks.
Ent kuidas toitu hankida? Koristajaga vastastikku sattumine ja kõik see, mis järgnes, oli mind kohutanud ja samal ajal mõista andnud, et nähtavate inimeste maailmaga oli tunduvalt keerulisem kontakteeruda, kui olin seni arvanud. Enese teiste eest peitmine, kõrvale hoidmine ja kokkupuudete vältimine pidi edaspidi saama vististi minu elu pärisosaks. Ma ei soovinud sugugi, et igal sammul, mis ma astun, saab mõni mulle võõras ja pahatahtmatu inimene närvivapustuse.
Kuidas aga kukub mul välja oma lähedastega? Kas ma suudan Algile ja vanematele nii läheneda, et nad mind kummituseks või kodukäijaks ei pea?
Nõjatusin tugevasti seljatoele ja vaatasin aknast välja.
Lühikeseks ajaks haaras mind sulaselge hirm. Mind ei olnud olemas! See oli käsitamatu, aga paraku tõsi. Inimesed ei hakka mind kunagi võtma millegi reaalsena. Isegi kui mõned saavad teada, et olen olemas ja eksisteerin nähtamatuna, suhtutakse minusse ikka kui mingisse paranähtusesse, tulnukasse teisest, hauatagusest ilmast või millessegi muusse säärasesse. Seega – jõudis mulle sel hetkel kohale – mida vähem mul kontakte „nähtava” maailmaga on, seda parem. Seni olin intuitiivselt kokkupuutumisi vältinud. Nüüd jõudsin selgusele, et see oli ainuõige käitumine.
Mul tuli ära harjuda, et ma eksisteerin väljaspool tegelikku elu. Ma saan toimuvat pealt vaadata, ennast mingil moel elus hoida ja vahest teataval määral tõelise maailmaga ka suhelda, kuid reaalselt ma sinna ei kuulu. Mu ees seisis keeruline ülesanne: olematuna eksisteerida. Ja veel raskem ülesanne tuli lahendada mõne lähema tunniga: kuidas olematuna oma olemasolu lähedastele siiski kuidagiviisi vastuvõetavaks teha.
4
Ühel hetkel ajasin end tugitoolist püsti. Kuidagiviisi pidi söögi hankimine ikka võimalik olema. Igal juhul oli kindel, et asja edasilükkamine pole lahendus. See ei aidanud mitte kuidagi. Kell oli juba küllalt palju, liikumist jäi siin majas järjest vähemaks ja see tuli mulle kasuks. Rohkem oodata polnud mõtet. Inimestest täielikult tühjenenud ruumid poleks sugugi paremad.
Enne väljumist seisatasin. Avasin vaheukse kõrvaltuppa, kus istus tavaliselt meie sekretär ja mille seinal oli suur peegel. Seisin peegli ette, et korraldada üks eksperiment. Seda oli kindlasti vaja, enne kui hakkasin niisugusesse kohta minema, kus inimesi liikus. Tavaolukorras mahtusin ma peeglisse terve ülakehaga ära, seekord aga nägin sealt vastu peegeldumas ainult tühja tuba. Võtsin taskust rahakoti. Peegelpildis ei olnud rahakotti näha. Panin rahakoti sekretäri lauale, kohta, mis peeglisse hästi ära paistis. Otsekohe, kui käe ära võtsin, ilmus rahakott peeglisse. See oleks nagu kogu aeg lauanurgal seisnud. Kui võtsin rahakoti uuesti kätte, jäi peeglisse vaadates tunne, nagu poleks mingit rahakotti kunagi lauanurgal olnud. Sekretärineiust jäänud paberid vedelesid omal kohal nii nagu ennegi. Võtsin need kätte. Pabereid ei olnud enam. Ka neid poleks seal nagu kunagi olnudki.
Asetasin paberid tagasi. Võtsin veel kord rahakoti ja avasin selle. Tõmbasin ühe rahatähe välja – juhtus olema kümnekroonine – ja lasin sel lauale kukkuda.
Lauanurgale ilmus raha. Keegi nagu olnuks selle sinna unustanud, kui töölt koju läks. Kui rahatähe uuesti ära võtsin, taastus endine olukord. Mingit raha lauanurgal polnud. Muidugi, inimesed ju nii hajameelsed ka pole, et kümnekrooniseid keset lauda jätavad.
Hookuspookus meeldis mulle. Kõige tähelepanuväärsem oli see, et nii nagu oma keha ja käsi-jalgu, nägin mina ise kõiki oma käes olevaid esemeid. Aga peegelpilti ilmusid need alles siis, kui ma oma käe nende küljest ära võtsin. Samal kombel kõik ka kadus peegelpildist: mitte enne, kui olin asjad üles tõstnud.
Rahatähti võttes avastasin, et rahakoti vahel oli neljaks murtud valge sedel – postipaki teade. Pakk jäi toomata, hea, et ma oma nime ja ID-kaardi numbrit lahtritesse ei kirjutanud. Silusin paberi siledaks (murdejooned jäid muidugi näha) ja pistsin selle äsja kergitatud paberikuhjas kõige pealmise paberi alla.
Seejärel võtsin mobiiltelefoni. Kuna see oli mul käes, ei olnud seda – nüüd pidasin seda juba loomulikuks – peeglis näha. Valisin kontori numbri. Natukese aja pärast hakkas sekretäri laual telefon sumisema. Lõpetasin kõne ja haarasin sekretäri telefoni toru kätte. Valisin sellel nüüd oma mobiili numbri. Telefon mu taskus hakkas lõbusat meloodiat laulma. Täpselt nii nagu alati.
Polnud vist mõtet pead murda, kas seda helinat kuulevad ka need, kes mind ei näe. Kui mu samme kuuldakse, miks siis mitte telefonihelinat. Igaks juhuks lülitasin telefoni hoopistükkis välja.
Olin nüüd palju targemaks saanud. Läksin tagasi oma tuppa ja praotasin hiirvaikselt koridori viivat ust. Koridoris polnud kedagi. Sellest ajast, kui ma tualetis käisin ja koristajat ehmatasin, võis olla oma pool tundi möödas. Astusin välja ning seekord keerasin ukse oma selja taga lukku.
Mõtlesin minna meie maja allkorrusel asuvasse söögikohta. Õhtuti nimetas too ennast restoraniks ja teenindas ka linnarahvast. Päeval oli see rohkem meie büroomaja söökla. Mina paika restoraniks pidada ei tihanud, aga võibolla esitasin liiga karme nõudmisi. Vahest võis tõesti iga toitlustusasutust soovi korral restoraniks nimetada. Öeldi ju ka McDonald’site kohta kiirtoidurestoran, kuigi need olid minu arusaamist mööda restoranist veel kaugemal.
Et majast väljumata söögisaali jõuda, tuli laskuda alla teisest trepist, mis asus hoonetiiva selles küljes, kus too ainuke välisaken meie koridori valgustas. Selle ees magnetkaardiga avatavat vaheust ei olnud, sest väljast tulijad tagatrepile ei pääsenud. Kuna tööaeg oli ammu lõppenud, võis seal veel vähem inimesi kohata kui suurel trepil. Seepärast astusin päris julgelt.
Jõudnud alumisele korrusele ja pööranud sealsesse pikka koridori, nägin, et uks, mis viis edasi niinimetatud restorani vestibüüli, oli lukustatud. Muidugi – ma polnud sellisel kellaajal sealtkaudu kunagi sööma läinud. Ikka lõuna ajal või siis natuke enne tööaja lõppu.
Mõtlesin