Kõrvalepõige. Holger Kaints
Читать онлайн книгу.
vahepeal maganud. Kokkuvõttes: minus oli sügavasti sees arusaam, et minuga juhtunu sarnaneb unenäoga, kus võib tulla ette igasuguseid ilmvõimatuid olukordi.
Situatsioon oli pentsik, vihastama ajavalt pentsik. Aga kell tiksus ja ma pidin midagi välja mõtlema. Ma ei saanud oma koduste, töökaaslaste ja sõprade-tuttavate jaoks lihtsalt õhku haihtuda. Kui ma õige varsti endast elumärki ei anna, tähendab see, et enam-vähem südaöö paiku hakatakse kartma, et minuga on midagi halba juhtunud. Esimesena lööb hädakella muidugi mu naine, kes tõenäoliselt helistab kohe paarile sõbrale, kellest võib arvata, et nad minust midagi teavad. Hiljemalt homme hommikul alarmeerib ta mu vanemaid. Ja siis läheb nagu sellisel puhul ikka: kui haiglate vastuvõtuosakondadest minu tundemärkidega inimest ei leita, aetakse jalule politsei. Kuna mu füüsilist keha kusagilt välja ei tule, kuulutatakse mind varem või hiljem teadmata kadunuks. Ma jagan saatust tolle hääletamisega Tallinnast Tartusse sõitnud tütarlapsega, kelle kadumisest ajakirjanduses mõni aeg tagasi palju juttu oli. Kuuldavasti on selliseid kadumisi igal aastal kümnete kaupa – äkki muutusid nemadki nähtamatuks?
Säärasele perspektiivile mõtlemine tekitas kõhedust. Ei, mina ei tahtnud niimoodi kadunuks jääda. Kui ma oleksin tõesti surnud, siis poleks loomulikult midagi parata. Aga praegu ma eksisteerisin ning võisin kaasinimeste hulgas ringi liikuda ja tegutseda, seega pidin saama paanikat vältida. Kuidagimoodi pidin aga kõigile, kellega ma lähedalt suhtlesin, oma seisundi teatavaks tegema. Kuidas see aga vastu võetakse? Kujutasin väga hästi ette, et niisugust asja uskuma jääda on üpriski raske.
Mis võimalused mul olid?
Minu hääl oli kuulda, nagu ma Lasnamäel koolilaste abil kindlaks tegin, aga kas ma saan suhelda ka elektrooniliste vahenditega? Õngitsesin taskust mobiiltelefoni ja valisin oma naise numbri. Lõpliku näpuvajutusega aga jäin viivitama.
Mis ma Algile ütlen? – käis peast läbi.
Ent tähtsam tundus kindlaks teha, kas ma üldse temaga rääkida saan. Pöial nõksatas, ja kohe kuulsin kutsuvaid toone. Tuli kaua oodata, enne kui mulle vastati.
„Noh?” küsis Algi; ta oli loomulikult näinud, et mina helistan.
„Kuule… Tead, ma olen praegu siin töö juures. Siin on üks järjekordne jama, ma ei tea, millal…”
„Lähete kusagile jooma või?”
Üldiselt ei olnud ma pummeldaja ja seda muret, et ma kõrtse mööda hulguksin ja johmasena koju saabun, polnud mu naisel eriti olnud. Sõpradega sai vahel pubis muidugi istutud. Algi küsimus oli pigem irooniline, arvatavasti kõlas mu jutt tema jaoks liiga igapäevaselt. Sama tavaliselt nagu mõnele joodiku naisele põhjendused, millega kõrtsis istumisi välja vabandati.
„Jäta jutt, asi on tegelikult tõsine. Jama on! Ja sellega läheb aega. Kui tulen, siis räägin.”
„Olgu peale, ma ka alles praegu siin lõpetasin, pidin sulle just helistama. Söö siis juba kusagil ära ka. Mupsa kutsus mind korraks enda juurde.”
„Ahah, no siis on korras. Olgu, tšau.”
„Tšau.”
Lasin käe telefoniga langeda ja tundsin, kui närvis ma olin. Iseenesestmõistetavalt poleks ma saanud talle telefonis öelda, et olen nähtamatu – ta poleks mind lihtsalt kuulanud. Aga mu äsjane jutt häiris mind samuti. Päris palju kohe. Mulle tundus, nagu oleksin saanud hakkama mingi tobeda hädavalega, mis õige varsti ja piinlikul moel välja tuleb. Teisalt aga oli minu räägitu nüüdsest peale mahapandud märk. Taganeda enam ei saanud ja seegi tekitas rahutust. Mu sõnum oli ju tegelikult olnud: minuga pole mitte midagi erilist lahti. Lahti oli midagi tööl, kus mulle oli järjekordne kiire ülesanne kaela sadanud, nii et ma ei saanud õigel ajal koju minna. Kui ma edaspidi tahan öelda, et hoopis minu endaga on midagi korrast ära, pean Algile tunnistama, et ma praegu valetasin. Oleksin pidanud enne korralikult läbi mõtlema, mida ma naisele räägin, ja alles siis helistama. Nüüd oli juba võimatu tehtut muuta.
Lohutasin end, et tegelikult polnud ma veel midagi pöördumatult ära rikkunud. Algi oli arusaaja inimene, ta ei võtnud iga öeldud sõna ülearu tõsiselt. Me kumbki ei jõudnud tavaliselt koju minutilise täpsusega ega andnud teineteisele oma käikudest punktipealt aru. Kord oli minul midagi õiendada, kord temal. Kui ma polekski helistanud, ei oleks ta enne südaööd minu äraoleku pärast kindlasti muretsema hakanud. Üsna tõenäoliselt oleks ta vahepeal mulle helistanud ja uurinud, kus ma olen ja kui kaua mul veel läheb. Kui ma siis poleks vastanud, oleks vahest see ta rahutuks teinud.
Algi oli mul soovitanud kusagil linna peal ära süüa ja varsti ma avastasingi, et kõht on tühi. Esialgu polnud see piinav nälg, sest lõunatunni ajal olin ühe salati söönud, aga magu andis märku, et lähema aja jooksul oleks hea midagi hamba alla saada. Pingelises olukorras ei pane tühja kõhtu tähelegi, ent kohe, kui lasta tähelepanul hajuda, veelgi enam, jõude laua taga istuda, tekib vastupandamatu tahtmine püsti tõusta ja kuhugi minna: kodus külmutuskapi kallale, tööl olles alla puhvetisse või lähimasse kohvikusse. Ajasin end toolilt üles ja vaatasin ringi. Meie tööruumidest võis leida ainult jahvatatud kohvi. Sekretär Teele keetis hommikupoolikul kella kümne-üheteist paiku kannutäie kohvi, millest kõik võisid osa saada. Kes tahtis, tõi puhvetist mõne saia või piruka juurde. Aga need söödi kohe ära. Ööseks ei jätnud keegi toitu vedelema.
Samas andis endast teada veel üks vajadus. Söömist oleks võinud pikalt edasi lükata ja sellest poleks midagi olnud. Ma poleks pruukinud süüa enne hilisõhtut, kui ükskord koju õnnestub pääseda. Seda oli varemgi juhtunud. Käik WC-sse tuli aga nüüd kohe ette võtta.
Õnneks oli selle vajaduse rahuldamine lihtsamini lahendatav kui toidumure kõrvaldamine. WC asus koridori otsas ja maja paistis olevat peaaegu tühi. Läksin kabineti ukse juurde ja kikitasin kõrvu. Valitses vaikus, ehkki mitte täielik. Kusagil surises midagi, kostsid mingisugused kauged ja arusaamatud helid, kõrvu jõudis summutatud liiklusmüra tänavalt. Ent koridoris ei liikunud kedagi. Avasin tasakesi ukse.
Nagu arvata, oli koridor tühi. Endiselt pime, tulesid polnud vahepeal süüdatud. Vaagisin hetke ja jätsin siis kabinetiukse enda järel lukustamata. Oli väga väike võimalus, et keegi meie omadest vahepeal tööle tagasi tuleb ning lahtise ukse avastab, võtmetega kõlistades ärataksin kindlasti rohkem tähelepanu.
WC poole minnes ei kohanud ma kedagi. Ruum oli pime, süütasin tuled ja sulgusin ühte kabiini.
Olin oma vajaduse ära õiendanud ja tõmbasin vett. Lükkasin kabiiniukse lahti ja astusin välja. Aga just samal hetkel rabati WC välimine uks valla ja meie koridori koristajanna hõikas üle läve, nii et ruum kajas:
„Kas siin on keegi…?!”
Igaüks, kes tualetis viibis, saanuks talle enne vastata, kui naine oleks oma põrandapesuämbriga sisse astunud ja olukorra piinlikuks muutnud. Hõige aga katkes poolelt sõnalt, sest koristaja oli kuulnud vee tõmbamist ja näinud lahtitõugatavat kabiiniust, samas kui ta silmad ei seletanud kedagi, kes seda oleks võinud teha. Naise suust tuli läbilõikav, kile ja katkeva häälega karjatus. Ta jättis oma koristustarbed kus seda ja teist, tormas vastu trepikoja klaasist vaheust, mida sai avada ainult magnetkaardiga, ja hakkas seda hullumeelselt raputama. Ühest lähedalolevast ruumist pistis pea välja vanem naine, keda ma samuti olin vahetevahel koridoris näinud. Temagi oli koristaja, kes käis mõningate meie korruse firmade tööruumides pärast päeva lõppu korda loomas. Naisel oli paberikorv käes.
„Mis juhtus?” küsis ta imestunult.
Teine vaatas tema poole ning sai mõne hetkega kabuhirmust üle.
„Oih, teate…” alustas ta ja suunas oma pilgu lahtijäänud WC ukse poole. Ma seisin selle lävel ja olin samuti ehmatusest tardunud. Ikka veel ei olnud ma omaks võtnud, et mind ei nähta, ja ma ei julgenud kohalt liikuda.
„Ma läksin meeste vetsu, teate, seal tuli põles, on ju? Siis kuulen, teate, vett tõmmatakse. Kabiini uksed lähevad lahti, aga sealt ei tule kedagi välja! Lihtsalt seal ei ole kedagi! Täielik tühjus, teate! Ma ehmatasin koledasti ära. Kes seal siis vett tõmbas, eks ju? Ja kes need uksed lahti lükkas, ma’i saa aru… Aga sees ei ole kedagi, eks