Kõrvalepõige. Holger Kaints
Читать онлайн книгу.
oli, jäi mulle teadmata. Ent naabrinaine lukustas oma ukse täpselt samal ajal. Lõpuks pani ta ka keti kõlinaga ette.
Hingasin kergendatult. Läks kuidas läks, nüüd laskusin trepist alla. Väljas oli õhk vilumaks läinud. Võib-olla tundsin seda ka sellepärast, et olin ärritusega higistanud. Ei jäänud muud üle kui tuulepluus kohe selga tõmmata. Seda oli parem teha siin, koduste majade vahel, kus liikumist oli vähem.
Tuulepluus oli kotis kõige peal ja ma sain selle hästi kätte. Nüüd tuli see nõnda selga ajada, et kotti mitte maha panna. Kõrvaltvaatajal oleks muidugi olnud huvitav näha, kuidas kõnniteele tekib eikusagilt järsku üks kott ja siis kaob jälle sama müstiliselt. Mul aga ei olnud kavas mustkunstietendust anda ja seepärast püüdsin koti sangast kogu aeg kinni hoida, nii et see maad ei puudutaks. Õnneks ei näinud keegi neid eriskummalisi liigutusi, mida ma jaki selgapanemiseks tegin, lükates käe ühest käisest sisse ja hoides teise käega kotti, vahetades kätt ja üritades seejärel pooleldi seljas oleva jaki rippuvat osa selja tagant haarata, ning kui see kuidagiviisi saavutatud, korrates varrukasse toppimise liigutust teise käega. Seisin keset muruplatsi, kohas, kuhu ühelgi jalakäijal tavaliselt asja ei olnud. Mu käe otsas kõlkuv kott tegi paaril korral ülihoogsaid kaari ümber minu ning kui keegi millegipärast mu lähedusest oleks möödunud, oleks ta kindlasti sellega obaduse pihta saanud.
Jakk viimaks seljas, pidin hakkama riideid kohendama. Selgatõmbamine oli kõik puseriti kiskunud. Ent lõpuks oli mugav tunne jälle käes. Astusin trollipeatuse poole. Seekord ma ümber turu tiiru ei teinud. Rahvast oli igal pool hoopis vähem ja mul polnud põhjust vastutulijatega kokkupõrkamist karta.
Ka peatuses oli ruumi laialt. Tõenäoliselt olid mitme liini sõidukid korraga ära läinud. Enamasti kippuski nii olema – olin seda siis, kui tihedamini trolliga sõitsin, alati tähele pannud. Millegipärast lasti kõigi kolme siit mööduva liini trollid lõpp-peatusest samal kellaajal välja, nii et kuigi sul võis olla ükskõik, missuguse peale minna, pidid ikka terve vaheaja ära passima. Trollid sõidavad nagu paarishärjad, tavatses mu ema öelda, kui ta veel Mustamäel elas. See oli taas üks veidrus, mis oli Nõukogude ajast kaasa tulnud ja mida polnud keegi viitsinud muuta.
8
Sõit kesklinna laabus viperusteta. Troll oli kaunis tühi ja ilmselt oli asi ka selles, et olin juba harjunud, et tuleb oma nähtamatusega arvestada. Vahepeal losutasin isegi ühel tagumisel istmel, kuid enne Kristiine ristmikku tõusin uuesti püsti. Kristiine keskuse juures oli tavaliselt suur sagimine ja ma ei osanud ennustada, kui palju rahvast sel hiljapoolsel tunnil sealt peale tuleb. Kartused osutusid asjatuks – keskmisest uksest kargas sisse ainult kaks allameetrimeest.
Enne Koidu peatust läksin juba aegsasti ukse juurde. Tagumisest uksest ei olnud väljumas kedagi peale minu. Keskmisest kavatsesid välja minna noodsamad nagamannid, kes olid alles peale tulnud. Olin veidi ärevuses, sest kartsin, et keegi hakkab kohe tagauste avanedes suure hooga sisse trügima ja paneb mul tee kinni, nii et ma võib-olla ei saagi maha. Siis tuleks Tõnismäele sõita. Tõnismäelt oleks mu vanemate koju hoopis pikem maa. Põhimõtteliselt võiks ju korraks trammi peale minna, ent sellega kaasnevad raskused olid mulle liiga hästi teada.
Õnneks olin juba selgeks saanud, et polnud arukas liiga palju ette mõtelda. Olukord tuli ära näha ja selle järgi talitada.
Seekord kulges kõik soodsalt. Suur-Ameerika tänava ristmiku valgusfooris hakkas roheline tuli vilkuma ja troll lisas kiirust, et viimasel hetkel üle ristmiku pääseda. Peatusesse sõites oli tal päris suur hoog sees, nii et ta tuiskas klaasseintega ootepaviljonist kümmekond meetrit edasi. Üks vanamees ja üks noorem naine, kes peale tahtsid saada, pidid trollile järele jooksma. Peatumise hetkel paiskusid sõiduki uksed valla. Ammu enne, kui naine ja vanamees kohale jõudsid, olin mina jõudnud maha karata.
Tegin kolm pikka hüpet – üle bussi ootamiseks mõeldud laia kõnnitee seda palistava kioskirivini välja. Seal olin rahulikus alas. Sõidukite tulek ja minek sundis inimesi pea laiali kiirustama ja kui sa seesugust kiirustajat ei märganud, võis ehmatav kokkupõrge käes olla.
Algul olin plaaninud kohe üle Suur-Ameerika tänava minna ja hakata mööda Koidu tänavat alla vehkima. Aga lähedalasuva Chick Kingi nime kandva kiirsöögikoha klaaspaviljoni vaadates tuli uus mõte. Kuigi olin kodust üht-teist kõhutäiteks kaasa võtnud ja lootsin midagi leida ka vanemate juurest, tekkis tahtmine proovida siin einestada. Pidin ju harjuma kõikvõimalikes toitlustusasutustes kõhtu täis saama.
Tõenäoliselt tuligi mul hakata oma elamist ja käimisi sättima söögipaikade järgi. Kunagi, kui mu käekell oli rikki läinud ja kellassepp ütles, et parandamine läheb kallimaks kui uue kella ostmine, olin mõne nädala ilma kellata. Siis harjusin linnas käies tänavakellasid vaatama. Tookord oli suuri ümmargusi hõbehalli värvi kellakolakaid mitmel pool postide või majaseinte küljes rippumas. Paar esimest päeva olin nagu peata kana, siis aga jäid mulle tänavakellade asukohad meelde ja ajasin need mõned nädalad, mis võttis, kuni endale sobiva kella leidsin, avalike ajanäitajate abil läbi. Sel ajal teadsid paljud inimesed – ja lõpuks teadsin minagi – tänavakellade asukohti peast ja orienteerusid nende järgi. Samamoodi pidin nüüd selgeks saama sobivate söögikohtade paiknemise. Alati, kui mõnest parajasti tühjavõitu kohast möödudes tekib tunne, et siit saan kõhutäie hõlpsasti kätte, tuleb võimalus ära kasutada.
Chick Kingi uks oli pärani lahti. Küllap oli päevane kuumus klaasmaja palavaks kütnud ja nüüd, kui leitsak oli õhtul järele andnud, loodeti sellest lõpuks lahti saada. Nii polnud mul vaja ukse avamisega kahtlast tähelepanu äratada. Paviljon oli peaaegu tühi. Ühed noormehed olid just lõpetanud oma friikartulid ja tõusid lauast. Rohkem külastajaid ei olnud.
Andsin poistele hea meelega teed. Nad viskasid oma papptaldrikud ja joogitopsid jäätmekasti ning lahkusid. Läksin uurima, mida sellest söögikohast saada võis. Kuigi ma tavaliselt friikartulitest eriti ei hoolinud, tundus nende lõhn seekord üsna hõrgutav. Kartuliportsu siiski niisama kätte saada polnud võimalik. Kui küsisid, tõstsid neiukesed selle sulle välja ja asetasid leti peale. Minu puhul ei tulnud see mõistagi kõne alla. Mind ei nähtud ja teenindajad käitusid, nagu oleks söögisaal tühi. Seisin leti taga ja uurisin asja. Tegelikult oleksin kaunis lihtsalt kätte saanud mõne magustoidu. Need olid klaasvitriinis ja nendeni küündimiseks poleks olnud tarvis palju pingutada. Aga magustoitu vastu ma esialgu huvi ei tundnud. Enne tahtsin hinge alla saada midagi tahedamat – kartuli praadimise lõhn oli sülje jooksma pannud ja neelud käisid just nende järele.
Hiljem silmasin, et üks ports friikartuleid oli siiski välja tõstetud. See seisis klaasvitriinist eemal, leti kaugemas otsas. Ainuüksi kätt välja sirutades sinna ei ulatanud. Kuid teenindajad arvasid, et rohkem kliente ruumis pole. Nad ei püsinud leti taga, vaid õiendasid midagi tagapool. Käis omavaheline jutt. Üks kadus mõne aja pärast hoopis taharuumi, teine askeldas puhaste papptaldrikute pakkidega.
Võtsin topsist ühe plastmasskahvli ja, kasutades seda käepikenduseks, hakkasin taldriku poole küünitama. Vaatasin askeldavat neiut, aga iseenesestmõistetavalt ei pööranud too mu üritamisele mingit tähelepanu. Et ometi mitte keegi ei tuleks! Vinnasin end poole kerega letile ja upitasin siis. Nõnda ulatusin kahvli otsaga papptaldriku servani ja libistasin seda mööda letti enda poole. Kui taldrik oli juba piisavalt lähedal, tegutsesin kiiresti. Võtsin ta kätte ja eemaldusin letist. Istusin ühe laua taha ja pistsin portsjoni kinni. Kahjuks polnud see kuigi suur, oleksin hea meelega veel söönud. Kuna vanemate korterisse minekuga kiiret polnud, otsustasin oodata ja vaadata, ehk õnnestub lisa hankida.
Natukese aja pärast nõtkusid sisse kaks tüdrukut. Nad olid õige noored, ehk viisteist, aga veel tõenäolisemalt neliteist. Nad hoidsid teineteisel kaela ümbert kinni ning ühel neist oli käes üks, teisel kaks sinist plekkpurki long drink’i. Küllap nad olid need siitsamast bussipeatuse juurest kioskist ostnud, sest istet võttes hakkas too piiga, kel oli kaks purki käes, ühte neist lahti katkuma. Tüdrukud olid tugevasti meigitud, nende soengud olid hiljaaegu sätitud ning nad kandsid silmapaistvalt esinduslikke riideid. Nähtavasti olid kusagilt peolt tulnud või sinna minemas.
Plikad olid ülemeelikud, vadistasid ohtralt ning jäi mulje, et nad olid juba varem midagi tujutõstvat joonud. ”Lõpp