Kõrvalepõige. Holger Kaints
Читать онлайн книгу.
ajal aega polnud. Elanud ei olnud ma selles korteris kunagi, õige ammu olin vaid mõnel üksikul korral ööd veetnud. Neil kordadel magasin tõesti just sellel diivanil.
Nüüd, kui olin üksi ja korter oli haudvaikne, tundus ümbrus teistmoodi, nägin kõike justkui selgemini. Tõtt-öelda paistis mu vanemate elamine mulle nagu mingi Nõukogude aja muuseum. Tubades leidus väga vähe asju, mis oleks pärinenud hilisemast ajast kui 1992. Minimaalselt kümme aastat täielikku tardumust. Võib-olla oli kõik sama nägu juba 1990. või 1989. aastal, aga 1992 oli rahareformi aasta ja ühes „okupatsioonirubladega”, nagu neid nimetati, kadusid ka nõukogude asjad. Küllap oli riidekappidesse ja pesuriiulitele pärast seda ka midagi uuemat lisandunud, samuti kööki – me ise olime kinkinud kohviaparaadi ja röstri ja veel mõne riista –, aga tubades ei hakanud esimese hooga midagi silma.
Tagantjärele mõeldes tundus, et Nõukogude aja ja uue Eesti piir nihkuski tegelikult juunikuusse 1992, mitte laulva revolutsiooni päevadesse, kui heisati sinimustvalged, ega faktilise iseseisvumise aega 1991. aastal. Näis, et Nõukogude aeg kestis koos Nõukogude rublaga edasi, maksis see viimastel kuudel siis midagi või ei, ja uus ajastu tuli uue rahaga.
Igal juhul polnud kroonide aeg siia, nende asjade hulka veel kohale jõudnud. Võib-olla oli üks põhjus selles, et mu vanemad veetsid suure osa ajast suvilas ning suvila oli neil korterist ehk isegi rohkem elamiseks sisse sätitud. Paljud asjad rändasid koos nendega kevadel suvilasse kaasa ja tulid sügisel tagasi. Ent kindel oli, et nad polnud uuel ajal enam kuigi palju asju ostnud. Raamatuid vist mitte ühtegi. Raamaturiiul mu vastas oli vägev, peaaegu terve sein ukse kõrval.
Paljud ümbritsevad asjad oli olemas juba sel ajal, kui ma polnud veel abielus ja me elasime kõik koos Mustamäel. Neid mäletasin ma kõige paremini. See siin oli kunagi minu isa tädi, mu vanaema õe korter. Vanaema õde oli vanaemast umbes viisteist aastat noorem ja lapsepõlves oli ta mulle rohkem tädi kui vanatädi eest. Isa oli siia sisse kirjutatud – sissekirjutus oli omal ajal väga tähtis asi –, ja ühel päeval vanatädi suri. Tagantjärele mõeldes suri ta küllaltki noorelt, aga lapsena tunduvad kõik täiskasvanud õudvanad. Küllap olid tema haigused lähedastele hästi teada, lastele neist muidugi ei räägitud. Mina mäletasin ainult matust, ja sedagi õige ähmaselt. Sissekirjutuse tõttu sai isa korteri oma nimele, aga tegelikult elasid siin vahepeal isapoolsete sugulaste lapsed, kellega meie perel polnud õieti kunagi kuigi tihedat kontakti. Nad käisid Tallinnas instituudis ja mina teadsin neist ainult sellepärast, et mulle olid meelde jäänud mitmed pahandused, millest ma kuulsin: kuidas nad olid korteris joomapidusid korraldanud ja vanatädist jäänud mööbli ära rikkunud. Hiljem elas siin veel mingi võõras inimene, aga kui ma juba keskkoolis käisin, oli korter tühi. Vanemad ütlesid, et nad hoiavad selle mulle. Kui mul aga tõsine pruut tekkis ja oli ilmne, et me kokku jääme, olid ema ja isa end juba päris tugevalt suvilaeluga sidunud. Neile näis, et Mustamäe korterit ei olnud mõtet suviti pikalt tühjana hoida, sest seal oli ikkagi mugavusi rohkem, kraanist voolas soe vesi ja vanni minemiseks ei tulnud gaasiboileriga vett kuumutada. Mullegi meeldis lapsepõlvekodus rohkem. Nii kolisidki vanemad siia. Mustamäe korter viidi suhteliselt tühjaks. Suurema jao vanatädist jäänud mööblist oli isa juba ammu suvilasse tarinud, kulunud ja koledad asjad (võib-olla üliõpilaste poolt ära rikutud) visati lihtsalt minema. Meil Algiga oli tühjaks jäänud tubade üle hea meel. Loomulikult tahtsime kõik ise sisustada ja oma käe järgi paigutada; tegelikult meeldisidki meile veidi lagedamad toad. Lisaks oli meie mõlema vanematel võimalusi mööbli hankimisel kaasa aidata – neil oli tutvusi ja suhteid, mis Nõukogude ajal tähendas tihti rohkem kui raha. Vahetevahel tundus, et nad olid liigagi pealetükkivad meile igasuguse träni „organiseerimisel”. See kippus neile muutuma justkui mingiks omalaadseks spordiks.
Nii mõnigi ese, millele pilk peatuma jäi, pani mind muigama. Vaatasin sektsioonkapi vitriini. See oli tihedalt täis kristallvaase, – kausikesi ja – vaagnaid ning muud seesugust. Need olid üsna ühesugused, kuigi polnud ühest komplektist. Välja arvatud lillevaasid, kasutati kristallnõusid haruharva, põhiliselt seisid need klaasi taga väljanäitusel. Mina neis erilist ilu ei leidnud: mingisuguse Nõukogude tehase masstoodang. Aga omal ajal oli kristalli omamine ja kinkimine prestiiži tipp. Kauplustes kristallesemeid saada ei olnud ja kui vahel lastigi midagi müüki, tekitas see kohutava mäsu. Kõik haarasid, mis ette juhtus. Enamasti hangiti kristalli tutvuste kaudu ja leti alt. Nõnda sattusidki kodudes kokku juhuslikud esemed. Kui mõni tuttav sulle midagi muretses, siis ei lugenud, kas asi meeldis, tähtis oli ainult see, et oli kristallist. Kord kinkisime isaga emale ühe kristallvaasi sünnipäevaks. Mina olin koolipoiss, minul oma raha ei olnud, ma olin kaasosaline ainult asjasse pühendatuse tõttu. Isal oli õnnestunud kelleltki selliselt inimeselt, keda ema ei teadnud, see vaas saada, ja ta oli väga uhke. Ka mina olin uhke, sest nii tähelepanuväärset kingitust polnud me emale veel varem teinud. Meil õnnestus isegi külaliste ees parajat furoori tekitada, kui paki üle andsime. Mäletan, kui õnnelik ma sel ema sünnipäeval olin. Nüüd tolmus too vaas koos teiste samasugustega klaasi taga puhvetis ja kõik nad olid ühtemoodi igavad.
Hoopis rõõmsama muige kutsus esile sealsamas kuumuti peal seisev magnetofon. Esimene, mis meie majja tuli. See oli Vesna, kassettmagnetofon, mis suurte lindiketastega makkide kõrval oli midagi hoopis uut. Taas üks asi, mis oli tohutu defitsiit, aga mida tuttavate kaubandusinimeste käest sellegipoolest sai. Alguses ei tahtnud isa mind hästi maki kallale lasta, ehkki olin kümneaastane ja kiire taibuga. Aga mõne aja pärast oli mul juba päris mahukas lindikogu. Poes valmis salvestatud kassette ei müüdud, minu kogu oli täielikult raadiost ja – kõige parematel juhtudel – sõprade juures välismaa plaatidelt maha lindistatud.
Vanad tuttavad asjad ei lasknud mind kauem diivanil vedeleda. Tõusin. Makki mul himu sisse lülitada ei olnud. Aga tõstsin selle kõrval oleva stereogrammofoni kaane üles. See oli hilisem riistapuu, sest juba enne minu sündimist oli vanematel olemas tilluke kohvrikujuline monoplaadimängija. Kui stereoseadmed tulid, ütles isa, et tema stereomängijaid ostma ei hakkagi, tema ostab kohe kvadro. Siis räägiti palju katsetatavatest kvadrofoonilistest saadetest ja vastuvõtjatest ning paljud arvasid, et paari aasta pärast vahetavad need stereo nagunii välja. Kvadrogrammofonidest ei olnud hiljem enam kippu ega kõppu, ja nii toodigi ükskord see lustikummut meile koju. Plaadimängija juures olen ma koolipoisina samuti tunde ja tunde istunud, et üheks päevaks laenuks saadud plaate kassetile edasi lindistada. Ometi ei olnud mul selle seadeldise vastu nii sooje tundeid kui vana Vesna vastu. Kvadroplaatide asemel tulid koos uue ajaga digitaalsed kompaktplaadid. Siit majast ei olnud CD-plaate mõtet otsida, ja muidugimõista polnud ka vahendit, millega neid kuulata. Kui küsisin kord isalt, ega ta midagi seesugust sünnipäevaks ei tahaks, tegi ta üleolevalt „Phõhh!” ja filosofeeris midagi mõttetutest asjadest, mis asja ees teist taga tolmu koguvad.
Mina aga sukeldusin rahuldustundega oma noorusaja vinüülplaatide maailma. Sorisin riiulis ja otsisin, mida võiks kuulata. Isegi plaadiümbriste kujundused olid täielikult ununenud! Engelbert Humperdinck, Tom Jones, James Lasti orkester, Dean Read… Ei, ükski neist polnud see, mida ma praegu oleksin tahtnud mängima panna, kuigi mäletasin neid väga hästi (lugusid paremini kui plaatide välimust). Üks plaat oli mängijasse sisse jäänud. Võtsin selle, puhusin tolmu pealt ära ja käisin parema puudusel pluusivarrukaga mõlemad pooled üle. Oli selge, et ei ema ega isa polnud igavesti kaua ka ühtki vinüülplaati kuulanud. Lülitasin ketta käima ja lasin nõelal pikkamisi langeda. Kõik plaadimängijaga ümberkäimise võtted olid käe sees, justkui oleksin sellega alles eile toimetanud. Georg Ots hakkas kõlava häälega laulma.
Minu elus polnud kunagi olnud aega, mil Georg Ots oleks mulle meeldinud või et ma oleksin teda kuulanud. Teismelisena oli tõsine muusika minu elust täiesti ja reservatsioonideta tõrjutud. Nüüd kuulasin Pavarottit, Andrea Bocellit või Kiri Te Kanawat päris meelsasti. Aga Georg Ots ja teised omaaegsed lemmikhääled olid ikkagi eemale jäänud. Üksnes nende tohutu kuulsus ja tihe mainimine inimeste juttudes, isegi vastik klatš oli mul hästi meeles.
Muusika mängis, toetasin kukla vastu diivani kangaga kaetud käetuge ja ise selitasin, üks jalg üle ääre põrandale toetumas. Plaat krabises kergelt, tolmu oli selle pinnale veel küllalt jäänud, aga mind see ei häirinud. Üle pika aja tundsin end rahulikult, ilma nähtamatuse tekitatud pingeta. Mõtlesin, et kui plaadi üks külg lõpeb, lähen