Litsid. Ajakirjade Kirjastus
Читать онлайн книгу.
ta tegi seal?” ajas Linda kaugest maast kuuldes kõrvad kikki.
„Ta lõpetas Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledži ja siis läkski Inglismaale, kolm aastat tagasi. Räägib, et õppis laulmist töö kõrvalt.”
„Ja nüüd tuli päris ära?” küsis Vivian.
Monika noogutas paar korda.
„Nüüd on tagasi jah, ma nägin teda eelmisel nädalal juhuslikult Raekoja platsil. Londonis räägitakse, et Hitleril on imerelvad, kardetakse pommirünnakuid. Ütles, et Eestis tundub kõik nii turvaline. Ja nii kui seda ütles – nii Vene lennukid panid madalalt üle meie peade, nii et aknaklaasid klirisesid. Aga mis veel hullem – tal pole enam kuhugi minna!”
„Mis mõttes?” uuris Vivian edasi.
„Ta on Paldiskist pärit,” vangutas Monika pead. „Aga Paldiski linn on tühjaks tehtud.”
„Mis see tähendab?” ei saanud Renate aru.
Monika hääl muutus kalgiks:
„Ei lasta enam sinna, kõik inimesed on pidanud kodud maha jätma ja mujale kolima. Ja linna ümber on traataed ja seal valvavad püssidega punased!”
„Punased…?” kordas Linda mõistmatult.
„Sest president lubas venelastel sinna mingid salabaasid teha ja sisuliselt see ongi nüüd Venemaa territoorium. Ja kui peaks sõda siia jõudma, siis tekibki küsimus, kas siin on Eestimaa või Venemaa ja kes keda pommitama peaks.”
Monika ootamatu mõtteavaldus sundis kõiki hetkeks vaikima. Renate pidas oma kohuseks olukord lahendada.
„Rumalus,” ütles ta. „Eesti kuulub Rahvasteliitu. Varsti sõlmivad kõik omavahel rahu ja mitte ühtegi pommi ei visata kuhugi.”
Proua Kukk, kes oli mõnda aega vaikselt tüdrukute vestlust kuulanud, raputas kahetsevalt pead.
„Seda nad ütlesid viimase sõja alguses ka.”
„Mida?” küsis Vivian, kes suurt sõda ei mäletanud.
„Et poole aasta pärast on jälle rahu. Ja vaata mis siis juhtus – neli aastat suurt sõda, siis revolutsioon, siis Landeswehr, siis punased… ja jälle sõda… Kõik põgenesid kuhugi… või siis põgenesid siia…” pööras ta pilgu Anastassia suunas. Ülejäänud tegid automaatselt sama.
Monika kummardus üle Linda õla. „Vaat Anastassial oli loss Peterburis,” sosistas ta kavalalt.
Linda unustas kõik muu. „Kas see oli ilus?” küsis ta suurisilmi.
„Mina ei mäleta midagi,” ühmas Anastassia pahuralt. „Ma olin aasta aega vana.”
Nüüd küünitas Vivian end vastas istuva Linda kõrva juurde.
„Punased lasid Anastassia isa maha.”
Linda mõtles hetke.
„Aga ema?”
„Linda, Stassi ei taha rääkida neist asjadest,” sekkus Renate.
Anastassia lõi pea kuklasse. „Pole midagi, võin küll rääkida,” ütles ta järsult. „Mina ei mäleta kedagi. Ema jäi haigeks ja suri ära. Mina sattusin Narva sugulaste juurde. Olime vaesed. Siis tulin Tallinna kooli. Kõik.”
„Ei olegi Peterburis käinud vaatamas, kas loss on alles?” küsis Linda pettunult.
„Ei.”
„Kes teda sinna laseks, ta ju valgete laps,” seletas Renate.
Proua Kukk ajas end sirgu.
„Ärme muutu nüüd liiga tõsiseks, tüdrukud,” manitses ta. „Meil siin on kõik korras ja kuni me ise oma kaardid õigesti välja mängime, jääb ka kõik korda.”
„Kas võib veel ühe pudeli veini avada, kui kõik korras on?” küsis Monika rõhutatud muretusega.
„Oleme nüüd ikka,” puikles Renate, altkulmu perenaist piieldes. „Kuigi… kui proua Kukk soovib… ega mina ka vastu ei oleks.”
„Proua Kukk?” viskus Monika dramaatiliselt ühele põlvele. „Nii romantiline on… teeme veel ühe veini…”
Proua Kukk muigas. „Ma…”
Teises ruumis helises telefon.
„Ma lähen!” hüppas Renate püsti ning tardus siis paigale, nagu ohtu haistev hirv. „Kus see telefon on üldse?”
Proua Kukk vaatas teda nõutult: „Ega mina ka ei tea! Kas oli äkki all koridoris?”
Kõik vaikisid pingsalt, oodates järgmist helinat.
„Noh, Renate nüüd jookseb ja otsib, muidu ei jõuagi vastu võtta!” hurjutas Vivian naerdes, vaadates Renatet, kes saalist trepimademele joostes uuesti peatus ja liikumatusse poosi tardus.
Proua Kukk libistas pilgu üle veinipudelite rivi.
„Ega see ei pruugigi meile olla, ma arvan et me saame veel pikka aega Falkenbergide kõnesid.”
Monika oli korraga taas tõsine.
„Mis paneb inimesi niimoodi lahkuma, et kõik maha jäetakse?” küsis ta rohkem endalt kui kelleltki teiselt vastust oodates.
Vivian, kes oli ilmselt õhtu jooksul sama mõelnud, noogutas: „Pildid ja albumid ja raamatud… ainult riideid ei ole.”
Proua Kukk ulatas Monikale avamiseks pudeli, mis tundus talle pisut odavam kui teised kapis oma aega ootavad veinid.
„Eks neil Saksamaal juba ootas kõik ees – rikkad inimesed.”
Ka Anastassia oli nõutu:
„Ikkagi… esivanemate portreed jäävad maha…”
„No need olid härra Falkenbergi esivanemad ilmselt,” ütles proua Kukk hajameelselt, jälgides kuidas Monika pudeliga askeldab. „Ja tema lesel vast polnud huvi…”
„Lesel…?” kordas Anastassia keset maad võtnud vaikust.
Monika käsi peatus.
„Kas härra Falkenberg suri?”
Proua Kukk kirus ennast, et õigel hetkel sõnasabast kinni ei saanud. „Noh… jah…” venitas ta kõhklevalt.
„Suri siin majas…?” tõi Vivian kuuldavale kõiki ebameeldivalt torkiva mõtte.
Proua Kukk tõstis rahustavalt käed:
„Tüdrukud, meie ei pea muud teadma, kui et Hitler kutsus sakslased kodumaale ja Falkenbergid sõitsid Eestist ära. Maja jäi maha, mina sain selle odavalt kätte – ja siin me oleme! Mis siin tehti või kes siin elasid, see ei ole enam üldse tähtis. Meie jaoks mitte.”
„Ikkagi…” pomises Vivian, kuid see ei veennud proua Kukke, et tal oleks õnnestunud olukorda rahuldavalt lahendada.
Trepilt lähenes Renate, kes oli ilmselgelt erutatud.
„Nüüd on selline lugu…” kogeles ta.
„Nii…” tõmbus proua Kukk taas pingule.
„…et helistas härra nõunik,” jätkas Renate.
„Härra Metsla helistas?” kordas proua Kukk ning pöördus siis, et kontrollida suurt seinakella. „Kas ta tahab homse külastuse ära jätta või…?”
„Mingis mõttes…” venitas Renate.
„Mis ta tahtis siis?” nõudis proua Kukk.
„Ta tahaks seltskonnaga kohe siia tulla,” teatas Renate.
Keegi ei osanud hoobilt midagi kosta.
„Mis mõttes kohe?” ei olnud proua Kukk päris kindel. „Praegu kohe? Kell veerand kaksteist?”
„Praegu kohe,” noogutas Renate.
Proua Kukk vaatas taas mõistmatult seinakella, nagu oleks seal sekundi jooksul midagi