---

Скачать книгу

---

sordiini all. „Kui härra Metsla nad siia tõi, siis mina ei küsi, miks – mina suhtun neisse nagu igasse klienti! Ja sina ka! Muidu proua Kukk kuuleb sellest avaldusest!”

      Välistrepile astunud Vivian nägi maja nurga juures paekivist rinnatisel konutavaid Vene mundris noormehi, kes olid ametis suitsult tule võtmisega. Maas vedeles ohtralt odavaid konisid; nähtavasti olid mehed tunni jooksul katkematult paberosse kiskunud.

      Ukse sulgumise häält kuuldes haarasid nad hetkeks maha asetatud püsside järele, kuid nähes Viviani, lasid neil taas langeda, jäädes tütarlast umbusklikult põrnitsema.

      Esimesest ehmatusest toibunud, üritas Vivian naeratada.

      „Vabandust, ma… kas te soovite äkki tassikese teed?” kogeles ta.

      Mehed vaatasid talle mõistmatult otsa ja Vivian sai oma veast aru.„OhIssake, misma…”punastasta.„DoyouspeakEnglish?42”

      Seekord vaatasid mehed teineteisele otsa.

      „Что она сказала?43” küsis üks.

      „Она спрашивает, ты говоришь по-английски. Ты говоришь?44” üritas teine tõlkida.

      Esimene kehitas õlgu.

      „Зачем мне это? A ты говоришь?45”

      „Нет.46”

      „Aber sprechen Sie vielleicht Deutsch?47” meenus Vivianile nüüd, et Venemaa ja Saksamaa on omavahel suured sõbrad.

      „А на каком языке это?48” ajas esimene silmad põlastavalt krilli.

      „Должно быть на эстонском.49”

      „Что она …очет?50” liitus sõduritega nurga tagant nüüd kolmas, ilmselt autojuht, kõndides püksinööpe kinni pusides.

      „Скажи ей, чтобы возвращался в дом,51” käsutas esimene valvur. Autojuht raputas juhmilt pead. Teine sõdur astus paar sammu Viviani poole, tehes käega tõrjuvaid liigutusi, nagu ajaks tuvisid laiali.

      „Эй, идика отсюда, девушка. Ну, давай, давай. Пашла, пашла.52”

      „Selge, selge,” pomises Vivian ebalevalt kniksu tehes ja pöördudes. „Kein Tee bitte. Danke. Thank you.53”

      Kella kolme paiku toimus väsinud paaride grupeerumine, mida proua Kukk tavatses nimetada „tööks sektsioonides”. Üsna õhtu esimestest hetkedest oli selge, et Tributsit huvitab vaid Anastassia ning Sidorovile meeldib poolpurjakil verinoor maatüdruk Linda. Kuna kabinettides veel voodeid ei olnud, eraldus üks paar blondide tuppa, samas kui teine lõpetas oma reisi alumisel korrusel brünettide kambris. Renate kamandas Viviani ja Monika koristama, samas kui proua Kukk erutunult vaheldumisi alumise ja ülemise korruse ukse taga toimuvat kuulamas käis. Ta ei olnud oma asutuses varem võõrriigi sõjaväelasi võõrustanud; kogu situatsioon nõudis erakordset takti ning valmisolekut seda lahendama söösta. Näis siiski, et mõlemas toas oli olukord küllalt rahulik. Proua Kukk palus taevast, et nokastanud mehed võimalikult kiiresti ära kustuksid, ning lukustas end siis nõunik Metslaga oma buduaari.

      Olles konitahmased nõud, määrdunud ja lõhutud veiniklaasid ja tühjad pudelid kööki tarinud ning ära pesnud, jäid Vivian ja Monika kööki pliidi ette istuma ja suitsetama. Kumbki ei saanud ega tahtnud oma tuppa minna; kummalgi ei olnud ka und – sestap otsustati nii kaua juttu puhuda, kuni venelased magama jäävad; siis veidi tukkuda ja oodata, kuni kell saab pool seitse ning ohvitseridel on aeg tõusta ja asuda teele linna poole, mis asus Eestis aga kuulus nüüd Nõukogude Venele.

      Pliidiuksest kumava leegi paistel tundus lõppev öö kauge ja ebareaalse seiklusena, mis oleks võinud aset leida kinolinal või romaanis. Viimased kolm tundi olid möödunud pinge ja hirmunud enesekontrolli surve all; istuda nüüd, kingadeta ja kleidihõlmad valla, pliidi ees ning maitsta pudelipõhjadest erinevaid veine tundus peaaegu täiuslik õnn.

      Vivian ohkas.

      „Vaene Linda… unistas oma printsist… selline on siis tema esimene kord.”

      „Las harjub pealegi,” mühatas Monika. „Mida rutem saab aru, milline see elu on, seda parem.”

      „Ikkagi…” ei nõustund Vivian. „Esimene kord oleks võinud mõni ilus üliõpilane tulla… või nagu see Saksa saatkonna ilus Hans…”

      „Vähemalt nüüd pole enam midagi karta. Vaenlane on üle käinud. Edasi läheb ehk paremaks.”

      Monika hääles oli kibedus, kuid Vivian ei pannud seda tähele.

      „See sõitis ka nüüd ära…” ohkas ta.

      „Kes?”

      „Hans Saksa saatkonnast… ma arvasin, et ma meeldin talle…”

      „Arvasid, et võtab su kaasa või?” Monika kurgust tõusis naerupugin. „Viivi, sa oled ka nagu tita ikka veel.”

      „Proua Kukk rääkis, et üks tüdruk oli abiellunud Rootsi ärimehega,” ajas Vivian selja sirgu.

      „Jajaa, Meta, kaks aastat tagasi…”

      „Miks siis mina ei võiks ka olla selline, keda mõni hea välismaa mees tahaks endale?” koketeeris Vivian ning mõlemat valdas naeruhoog.

      „No äkki see venelane viib nüüd Linda ka Paldiskisse kaasa ja seal saab temast esimene leedi?” kõõksus Monika. „Hakkavad seal ballidel ja teatris koos käima… mis siis, et linnas pole enam ühtegi inimest, ainult punaarmee.”

      Mõne hetke naernud, jäi Vivian tõsiseks.

      „See ei ole üldse naljakas. Lindal on nii palju unistusi, mina lootsin, et ta leiab mõne ilusa noore mehe, kellesse armuda.”

      Monika viskas viimseni tõmmatud paberossi „Orient” pliidi alla.

      „Seda ta ilmselt oskab ja mis kasu talle sellest on tulnud?”

      „Mis mis kasu?”

      „Et miks ta nagu muidu siin on?”

      Vivian mõtles hetke kulmu kortsutades.

      „Tal raviti Tallinnas tuberkuloosi ja pärast tal polnud kuhugi minna.”

      „Ja-jah, tuberkuloosi, muidugi,” pööras Monika pea ära.

      „Mis sa tahad öelda?”

      „See on küll imelik tuberkuloos, mida Hirve kliinikus ravitakse.”

      Vivian vaatas Monikat segaduse ja nõutusega; Monika teda aga väljakutsuva häbematusega, justnagu tüdinuna Viviani taipamatusest.

      „Sa tõesti siis ei saa midagi aru või? Linda tuli Tallinna aborti tegema. Muidugi tal polnud kuhugi minna.”

      „Kes sulle seda ütles?” sosistas Vivian.

      „Ma kuulsin, kui Renate ja proua Kukk temast rääkisid. Tal polnud isegi tuimestuse jaoks raha, oleks pidanud niisama teda surkima, kui proua Kukk poleks kinni maksnud.”

      „Monika…!”

      Vivian kattis kätega kõrvad.

      Monika sülitas

---

Скачать книгу