Litsid. Ajakirjade Kirjastus
Читать онлайн книгу.
kostis voodite nagin, mis näis tulevat kõigist suundadest korraga.
Vivian torutas väsinult huuli.
„Vaat kus loll olukord – me ei saa nüüd magama ka hiilida, sest toas käib rapport!”
„Jah. Ma loodan, et nad ei ole otsaga minu voodisse jõudnud!”
Taas kord naerdi, kuid juba väsinumalt. Esialgne eufooriline õnnetunne oli hakanud lahtuma ning andis tasapisi maad kurnatusele.
„Nad võiksid juba ära minna,” ütles Vivian haigutades ja köögikella vaadates. „Mingid kindralid üleval ja püssimehed all… päris selline tunne on, nagu olekski sõda.”
„Ongi,” poetas Monika süngelt.
„Mujal maailmas küll jah, aga meil ju ei ole õnneks!” ristas Vivian hetkeks sõrmed, justnagu alateadlikult Jumalat tänades.
„On küll,” raputas Monika veendunult pead. „Me lihtsalt ise ei saa sellest veel aru.”
Voodite nagin kostis ka proua Kuke buduaari. Mõne minuti eest, kui nõunik Metsla oli süüdanud sigareti, mida nad nüüd liikumatult ja sõnatult voodil lebades käest kätte ulatasid, oli taevas täiesti kohatult hakanud särama täiskuu. Selle jahedalt hõbedane valgus, mis voogas tuppa nagu kauge orelisonaat, oli teravas kontrastis vingu- ja viinahaisu, aiast kostvate venekeelsete sõimusõnade ja reformvoodite naginaga, mis kõlas nagu kaugelt läheneva sõjamasina summutatud krigin.
„See kõik on üks suur jama…” ohkas ta.
Metsla, kes polnud harjunud vastust võlgu jääma, mõtles veidi, kuid loobus siis.
„Teaks ma nüüd, mille kohta see kommentaar käis – siis oskaks ehk ise ka täiendada,” ütles ta.
„Mille kohta siis ikka…”
„No näiteks – uue maja kohta? Või maailmarahu kohta? Või Vene ohvitseride kohta? Või meie kohta…?”
„Mingi närvilisus on sees viimastel päevadel,” raputas proua Kukk pead. „Enne tundus, et sõda ja probleemid on nii kaugel… nüüd oleme uues majas ja kohe esimesel öösel on Nõukogude baasid sees.”
Metsla oli ametis suitsurõngaste erinevate formatsioonide moodustamisega.
„Ega meil ei ole mõtet siin sõdida oma väikest sõda. President ja Riigikogu on selle järeleandmise teinud, et meid kohe siit minema ei pühitaks. Kui hästi läheb, siis jääb kõik rahulikuks.”
„Ma lihtsalt ei tea, kas me oleme nende jaoks nüüd liitlased või vaenlased.”
„Eesti on sõbralik naaberriik.”
Proua Kukk pööras ennast nüüd mehe poole.
„Meie siin. Mina ja minu tüdrukud. Kas meie oleme nüüd need „elemendid”, keda tuleb jõuga allutada?”
Suitsupahvakud võtsid korrapärase olümpiarõngaste kuju ja nõunik Metslal oli väga kahju, et naine just sel hetkel pilgu kõrvale pööras. Neil rõngastel oli olnud suur menu Berliini olümpiamängude ajal ning Metsla oli otsustanud järgmise aasta Helsinki mängudeks oma kunsti veelgi filigraansemaks lihvida. Ta libistas käe rahustavalt üle naise puusa.
„Ma olen kindel, et majorid jäävad väga rahule ja soovitavad teistelegi külalistele seda aadressi.”
„Seda ma kardangi,” ohkas proua Kukk ja sulges silmad.
5. Hommik
Vaid paar tundi hiljem helises äratuskell. Proua Kukk ajas end unesegaselt voodis istuli. Väljas oli ikka veel öö. Tema kõrval pimeduses norskas keegi.
Nüüd meenus kõik. Ta oli otsustanud tõusta pool tundi varem, teha Vene ohvitseridele kohvi ning saata nad ära nagu väärikale perenaisele kombeks, olles kaunis ja värske, mitte hommikumantlis ja tuhvlites, laiali voolanud ripsmetuši ja huulepumatiste hammastega kähedahäälne maadam, nagu neid Tallinnas mitmel pool leidus.
Tundus siiski, et kallid külalised ei hinnanud tema pingutusi. Nõunik Metsla pidi mõlemat äratamas käima, sest mehed olid küllalt raskes pohmellis ning ei tahtnud koputustele reageerida. Nuusates ja sülitades ronisid nad lõpuks oma armupesadest esile, särgid pükstest väljas ja kassiahastusega kaasnevad mornid lõhnapilved ümber. Vivian, kes oligi öö otsa köögis tukkunud, üritas kohvi keeta, kuid elektriline kohvikeetja, mida keegi õieti kasutada ei osanud, lõi kogu majas heleda laksuga korgid välja. Mehed rühkisid nagu talveunest äratatud tusased karud hommikuses poolpimeduses välisukse poole, vaevu pöördudes, et perenaisega hüvasti jätta.
Proua Kukk naeratas nii sundimatult, kui ta suutis ennast sundida.
„При…одите еще. Это было одно удовольствие.54”
„Конечно,” mühatas Tributs külmalt. „Мы еще встретимся.55”
„Loodame, et mitte,” vastas proua Kukk ja tema naeratus oli sedapuhku täiesti siiras.
Ohvitseride järel sörkis Metsla, kühmus ja veel mitte ärganud.
„Kõik saab kuninglikult tasutud, eelarvest ei hoita midagi kokku. Ma helistan.”
„Ma loodan,” noogutas proua Kukk. „Ja andestage see piinlik elektrikatkestus.”
Värisevate kätega lipsu kohendades kummardus Metsla jäigalt ning ronis koos ohvitseride ja külmast kangete sõduritega sõjaväeautosse. Proua Kukk lehvitas neile kuulekalt, ehkki ta oli kindel, et tema pingutused jäävad tähelepanuta.
„Jumal tänatud, läksid ometi,” ohkas ta, kui välisuks külaliste järel sulgus.
Köögist jooksis ähmi täis Vivian, magamata ja sassis, käes küünal.
„Mina ei leia neid korke üles!” hüüdis ta nutuselt.
„Mina ju ka ei tea!” masseeris proua Kukk oma meelekohti. „Otsi, otsi.”
Aeglased ja kõlavad kontskingade sammud andsid märku, et lähenes Anastassia. Tal oli seljas sulgedega hommikumantel, mis paljastas väljakutsuvalt ta õla ning kummuva büsti; kuid tema pilk oli suunatud maha ning morn suujoon rääkis temas keevast põlgusest.
Kuuldes paanilist kädinat, tõstis ta rasked silmalaud.
„Mis toimub?”
Enne kui proua Kukk jõudis suu avada, jooksis köögist välja Vivian.
„Ma panin kohviveski sisse ja lõi korgid läbi! Issake kui piinlik! Tahtsime kohvi pakkuda!”
Vivian jooksis tagasi kööki ning proua Kukk asus Anastassiale vastu, seisatades trepil tema ees.
„Stassi, on kõik korras?” küsis ta murelikult.
„Mis ei peaks olema?”
„Ma olen kindel, et major Tributs lihtsalt tahtis sind rohkem tundma õppida,” ei osanud proua Kukk teha muud kui pakkuda välja nõunik Metsla versiooni. Tema enda interpretatsioon tundus küll vaid vaevu veenvam kui Metsla oma.
„Nagu ta tundis mu isa ja ema?” küsis Anastassia teravalt.
„Sinu isa ja ema?”
„Kas te arvate, et ta tuli siia juhuslikult?”
Proua Kukk neelatas.
„Vene majorid? Härra Metsla kutsus nad siia.”
„Mina ei tea… võib-olla on mul mingi paranoia,” raputas Anastassia pead, kuid tõstis siis taas leegitsevad silmad:
„Proua Kukk… ta teadis mu ema nime!”
Proua Kukk ei osanud reageerida.
„Isegi mina ei tea su ema nime! Ma arvan, et sulle tundus…”
Tulge uuesti. See oli suur rõõm.
Muidugi. Me kohtume veel.