Litsid. Ajakirjade Kirjastus
Читать онлайн книгу.
kuidas kena olla. Kui teie ei eelda meilt palka, ja kui teie ei pelga siin meiega koos elada, siis võite siia jääda.”
Carola naeratas ning vaatepilt muutis kogu muljet neiust: tal olid imeilusad hambad ning väikesed naerulohud põskedel.
„Tänan, proua!” sosistas ta. Isegi tema saksapäraselt põrisev „r” oli kütkestav.
Proua Kukk leidis, et ta võib avada veel mõned kaardid.
„Kui teie olete piisavalt julge, siis võite te siin ka hästi teenida – aga selleks peate meeldima mitte üksnes mulle, vaid ka meid külastavatele härrastele. Kas sellest saate aru?”
„Saan.”
„Mina ei saa ega taha teid kuidagi mõjutada,” rõhutas proua Kukk. „Peate ise otsustama. Meil on ainult üks reegel: armasta – ja unusta! Armastust võib teeselda, aga unustama peab! Kõike seda, mida te siin näete ja kuulete. Meid pole olemas. Meie oleme ainult illusioon!”
„Ma oskan seda.”
Proua Kukele näis, et see oli öeldud kogemusest.
„Enesekindlus on meie professioonis hea,” noogutas ta. „Ma annan teile võimaluse kaheks nädalaks. Selle aja jooksul mina ütlen teile „sina” ja teie mulle „proua Kukk”.”
„Sobib, proua Kukk.”
„Kui olete selle aja jooksul osutunud meeldivaks liikmeks meie peres, siis olete teretulnud edasi jääma. Kui tahate lahkuda või tunnete, et meie elu ja töö on teile vastumeelt, siis võite seda teha iga hetk.”
„Tänan, proua Kukk.”
Mõlemad naeratasid.
„Ja nüüd siis, ma arvan, et tüdrukud tahaksid teiega kohtuda!” ütles proua Kukk ning astus trepimademele. „Tüdrukud!” hüüdis ta ning viipas Carolale, et see talle järgneks.
Alt jooksid neile vastu Vivian ja Monika, neist veidi tagapool Renate ja Anastassia.
Proua Kukk tõstis vaigistavalt käe, ehkki neiud olid niigi äraootavalt vaiksed:
„Tüdrukud – see on Carola. Temast on meile suur kasu, sest ta teab sellest majast kõike! Carola oli siin teenistuses Falkenbergide juures. Kui te ei leia midagi või ei tea, kust mida otsida – Carola tunneb seda maja une pealt!”
Ükshaaval osutas ta neidude suunas.
„Nii, need on meie tüdrukud: Vivian – Monika; nemad on väga tublid köögis ja küpsetavad hästi. Renate on minu sekretär, tema planeerib kohtumisi kundedega ja kui vaja, siis otsustab, mida keegi peab tegema. Anastassia, meie härrade lemmik. Aga…”
Kuni tüdrukud Carolat tervitasid, vaatas ta otsivalt ringi.
„…kus Lindake on?”
Ka tüdrukute pilgud ekslesid hetkeks mööda maja.
„Mina ei ole veel üles tuppa jõudnudki, pärast seda kui major lahkus,” ütles Vivian.
„Ja ta ei ole ise alla tulnud?” imestas proua Kukk. „Ma lähen ajan ta üles. Carola niikaua näitab, kuidas elektriahi tööle panna. Meil on täna ju mitu härrat õhtusöögil!”
Proua Kukk kõndis trepist üles, jättes rõõmsa sagina seljataha.
Ülakorrus oli vaikne. Esimene öö kundega ei olnud kunagi lihtne; enamus tüdrukuid magasid pärast pool päeva; mõni ei tahtnud õhtuni toast väljuda. Oli ka neid üksikuid, kes pisut hiljem üldse proua Kuke härrasteklubi ukse enda taga sulgesid. Kuid enamus teadsid piisavalt hästi – see oli töö nagu iga teine; näitlemine, kus tuli maha suruda enda tunded ning kehastada kedagi, kes sa ei pruukinud olla. Publik oli väike, kuid elas jäägitult kaasa.
Proua Kukk koputas, kuid vastust ei järgnenud. Vaikselt avas ta ukse. Kardinad olid eest tõmmatud ning hommikuvalguses nägi ta Linda riideid ja sukki hooletult põrandal ning toolil sasipuntras.
Talle meenus, et Linda ei olnud harjunud jooma ning tal pidi täna olema ka üsna korralik kassiahastus.
Tüdruk oli voodis, tekk üle pea tõmmatud.
Proua Kukk ligines voodile ning istus servale, raputades Lindat vaikselt. Ta tundis, kuidas tüdruk puudutuse peale võpatas, kuid endiselt vaikis.
Ettevaatlikult tõmbas proua Kukk teki pisut allapoole.
Linda lebas näoga akna suunas, silmad kinni pigistatud. Oli näha, et ta on nutnud – et ta nutaks veel, kui ainult jaksaks. Kui proua Kukk ta juukseid silus, avas tüdruk silmad ja jõllitas tühja pilguga enda ette.
Proua Kukk pööras ta pead veidi.
Linda silma all oli verise vermega sinikas, hoolimatu ja võigas nagu paberossiauk piimvalgel laudlinal.
Nähes valu ning kaastunnet oma tööandja silmis, puhkes Linda hääletult vappuma, justkui kartes, et ta enda nuuksed võiksid talle lõppenud ööd meenutada.
Ka proua Kukk ei öelnud midagi. See oli hetk, mida ta oli pidanud varemgi üle elama ning mida ei saanud leevendada tarkade sõnadega.
6. Uus päev
Nii tujutut hommikut ei mäletanud proua Kukk ammu. Mitte, et varem üks või teine tüdruk poleks kliendilt sinikat saanud – seda tuli ikka ette. Olgu siis tegu keevalise meremehe või purjus üliõpilasega – nii mõnigi mees vihkas ennast selle eest, et ta himudele järele andis või nende rahuldamiseks oma viimased teenitud veeringud laiaks lõi. Seda viha aga ei valatud välja enda, vaid litside peale; nende peale, kes aegade algusest olid meest tema õiglaselt rajalt kõrvale eksitanud, patu teele juhtinud, pannud tõstma kätt oma sõprade vastu ning unustama au ja väärikuse. Üks obadus litsile silma alla – see oli vereohver, mis lepitas mehe oma sisemise jumaluse – või deemoniga.
Pigem mõjus halvavalt olukord üldiselt. Uude majja kolimine oli kõigile alateadlikult tundunud nagu uue elu algus: seljataha jäi vaesevõitu agul ja lagunev puumaja, kus viie tüdruku peale oli üks külma veega vann ja peldik koridoris. Minevikku kadusid õelad naabrid, kelle pilk sisistas „litsid!” ka siis, kui nende suu vaikis. Uus maja rääkis sisemisest väärikusest, kvaliteetsemast klientuurist, privaatsusest; sellest, et justnagu ollakse rohkem omaenda peremehed.
See illusioon oli purunenud Nõukogude sõjaväelase rusika all. Linda versiooni sellest, et sinika tõi kaasa majori hooletu rähklemine voodis, ei uskunud keegi. Tüdrukud, kes olid varem kohalike vene kundedega kokku puutunud, teadsid rääkida nende kontrollimatust iseloomust ja rusikatest, mis ei võtnud vastu korraldusi nende mõistuselt ja südamelt, vaid viinakuradilt.
„On ikka neetud värdjas,” viis Monika vahepeal üldisemaks valgunud teema tagasi Vene majorile.
Proua Kukk raputas pead.
„Kui meie ametis iga sinika pärast endast välja minna, siis ei saaks üldse elada. Ma sain oma esimeselt mehelt ka niisama, lihtsalt ajaviiteks.”
Carola, kes oli korraldusi ootamata asunud juba varakult pliidi taha ning küpsetas midagi suures kastrulis, heitis talle põgusa pilgu, justkui küsides, kas on oodata pikemat pajatust. Proua Kukk ei vastanud pilgule, vaid oli ametis kohvimasinaga.
Uksele astus Renate, kes oli postiluugi kõlksatust kuuldes uksele jooksnud, ning naasis nüüd ajalehe ja mõne kirjaga.
„Linda ütles ju, et tegelikult venelane teda ei löönudki, lihtsalt oli karmi käega,” kommenteeris ta Monika viimast lauset.
„Ja mis vahet seal on, kui tüdrukul on kulm rullis?” turtsatas Monika.
„Vivian paneb talle natuke podjaagat peale ja tõmbab ilusti tagasi,” rahustas proua Kukk mõlemat.
„Täna ta küll vist ei ole vormis, et teda kundedele näidata,” arvas Renate kahetsevalt.
Proua Kukk noogutas tusaselt.
„Kahju,” möönis ta. „Härrad professorid oleksid tahtnud just uut tüdrukut näha.”
Renate vaatas saabunud posti ja ulatas ühe ümbriku Monikale.
„Kiri.”
„Mulle?”