Litsid. Ajakirjade Kirjastus
Читать онлайн книгу.
usklikke, aga laagrid on rahvast täis ja isegi Sidorov lõi Toompeal Vene kiriku ees risti ette.”
„Kui te Moskvas saatkonna juures töötasite, siis te ju ometi nägite ka sarnaseid asutusi?”
„Eks seal on ka selliseid majasid, kuhu Nõukogude võim ei ole veel jõudnud,” vastas Metsla Tributsi poole kõõritades. „Ja kõrged seltsimehed hoiavad neid ilusti enda teada.”
„Seltsimehed nagu… need siin?”
„Nojah.”
„Ja tutvustasid teilegi?”
Metsla näis tantsupartneri pilku vältivat.
„Noh… vaat jah… viisakusest muidugi pidin mõne visiidi tegema…”
Proua Kukk mõtles hetke ning pööras siis pilgu Anastassia poole, kes õõtsus Tributsi käte vahel nagu elutu mannekeen.
„Kas teile ei tundu, et härra… vabandust, seltsimees Tributs on kuidagi liiga huvitatud Stassist?” sosistas ta Metsla kõrva.
„Anastassiast? Aga muidugi, ta ju räägib vene keelt.”
Proua Kukk ei olnud lihtsa seletusega rahul.
„Nägite, kuidas ta pinnis teda? Ikka mis nimi ja kust pärit…”
„Tributs on väga viisakas härra,” ütles Metsla, ilmselt täiesti siiralt.
„Ja Stassi isa oli valgekaartlasest kindral, kelle punased maha lasid.”
Metsla vaikis korraks.
„Njaa. Võib-olla just sellepärast.”
„Nimelt?”
„Seal… majas, kus ma Moskvas töötades vahest pidin külalisena viibima… seal olid kõik preilid printsessid ja krahvitarid… kelle vanemad ei jõudnud Venemaalt lahkuda.”
Külmavärin jooksis alla mööda proua Kuke selga.
„Nii et vaenulik element allutatakse Nõukogude korrale – sõna otseses mõttes…”
Metsla näris alahuult.
„Ma ei vaidle, see on natuke perversne… aga just see nende võimukandjaid erutabki. Ja ma võin teile lubada, nad käituvad oma kurtisaanidega väga heldelt.”
„Sellest hoolimata… ma arvan, et ma saadan Stassi minema. Las valib Monika või Renate,” ütles proua Kukk resoluutselt ning tegi sammu saali teises otsas seisva tantsupaari suunas.
Metsla tõmbas ta märkamatult, kuid niisama resoluutselt tantsupoosi tagasi ning lukustas ta oma haardesse.
„See ei oleks tark tegu,” ütles ta ja tema naeratavad huuled liikusid vaevu.
„Ah nii?”
„Tributs on väga mõjuvõimas mees,” rõhutas Metsla paljutähenduslikult.
Proua Kukk raputas pead.
„Mina olen alati oma tüdrukute eest seisnud. Siin majas meeste võim ei maksa.”
Metsla muigas sapiselt.
„Te vist ei taipa, et tänasest on teie majas kõik muutunud.”
„Kes seda ütleb?”
Naeratus mehe huulil väändus irveks, mis oli niisama külm ja ebasõbralik kui oktoobriöö, mis akna taga ulgus.
„Täna on teie majja jõudnud sõda.”
Proua Kukk vaatas pikalt nii Metslat, tema külalisi kui oma tüdrukuid.
„Kas olukord on nii hull?”
„See mees…” nõunik Metsla tegi peaga vaevumärgatava liigutuse flagman Tributsi poole, „on üks neist, kes hoiab Eesti saatust peopesal. Teie oma tüdrukutega – mõelge nii, et te olete nüüdsest mobiliseeritud. Mitte keegi ei pääse vaenlasele nii lähedale kui teie üksus.”
„Mis me peame tegema?” küsis proua Kukk, klammerdudes tahtmatult Metsla külge.
„Alluma igale tujule. Praegu on aeg, kus mõnel mehel on võimu ühe põlgliku pilgu pärast terve riik maakaardilt minema pühkida.”
„Mõistan,” langetas proua Kukk silmad, mis olid uduseks muutunud.
„Ja neid mehi tuleb siia veel,” kuulis ta Metsla häält. „Meie teiega – meie istume püssirohutünni otsas.”
Magus valsiviis aeglustus, andes märku, et esimene tants hakkab lõppema. Hea tantsijana tõstis nõunik Metsla automaatselt käe ning proua Kukk keerutas end lõpupiruetis selle alt läbi. Hetke jooksul keerles tema silme eest mööda saal, mis veel tunnikese eest oli tundunud nii turvaline; grupp tüdrukuid, kes olid alles äsja uskunud helge tuleviku võimalusse, ning mehed, kes alles eile oleksid tema jaoks olnud pelgalt võõramaised nimed ajalehes – artiklis, mida ta ei oleks vaevunud isegi lugema.
„Meie uus maja,” ohkas ta kibestunult, kui Monika klaveri tagant tõusis ja kummardas ning seltskond talle loiult plaksutas. „Ei ole enam „proua Kuke kanalat”… on „seltsimees Kuke kasarmu”.”
Metsla noogutas.
4. Esimene öö
Vastu tahtmist ja kobavalt üritas Monika klaveril saata peaaegu tundmatuid vene laule, mida ohvitserid joriseda tahtsid. Õhk oli raske ja kleepuv odavate paberosside suitsust, mida tõusis taldrikutele ja veiniklaasidesse vinduma jäetud konidest. Vivian astus akna ette, mida kattis tema enda vaid mõned tunnid varem palistatud kardin, ning avas selle. Veidi kartlikult tõmbus ta siis eemale ning viipas hetke pärast Renatele, et see temaga ühineks.
„Mis on, Vivian?”
Vargsi paotas Vivian kardinat ning osutas sõrmega alla aeda.
„All on püssidega mehed! Ilmselt punased. Ära vaata! Äkki tulistavad…” sulges ta taas kardina, kui Renate valmistus end aknast välja küünitama.
„Need on ilmselt venelaste adjutandid,” ütles ta, samuti kardina vahelt välja piiludes. „Sõjaväelastel on alati need kaasas.”
„Kolmas oli ka!”
„Autojuht…?” pakkus Renate huupi.
„Jah… vabandust, ma ei tea, ma olen nii närviline…” tõmbas Vivian taas kardina ette. „Ma pole kunagi võõraid sõjaväelasi näinud nii lähedalt… ja siis need Monika jutud Paldiskist…”
Ta heitis taas pilgu aeda, kus oli näha paberossi tõmbavaid, igavlevalt ringi tuiavaid mehi. „Kuule, aga nad nüüd külmetavad seal all terve õhtu… kas peaks neile midagi pakkuma äkki?”
Renate kehitas kohmetunult õlgu.
„Mine küsi, kas nad tahavad kohvi või midagi…”
„Teed! Venemaal juuakse teed.”
„No küsi siis, kas tahavad teed.”
Vivian pöördus minekule, kuid seisatas siis.
„Kas nad saavad aru, kui ma küsin? Ma ei oska ju vene keelt.”
„Tee on igas keeles tee, küll nad aru saavad,” oli Renate veendunud.
Vivian kiirustas allkorrusele; samal hetkel astus Renate juurde Monika, silmad pingutusest ja paberossivingust punased.
„Kas ma võin magama minna?”
„Mis jutt see on?”
„Pea valutab… Ja nagu näha, mind ei ole nagunii siia eriti vaja,” ütles Monika, heites üleõlapilgu ohvitseridele, kelle laulujoru ei tundnud enam klaverisaatest puudust.
Renate võttis Monika käe:
„Monika, ma saan aru, et sulle praegu see seltskond väga ei istu…”
„Väga ei istu?!” osatas Monika kurjalt.
„Tasa!” vaigistas Renate teda kiirelt.
Monika hingas sügavalt, et ennast rahulikuks sundida.
„Eesti