Saskia. Merilin Seppard
Читать онлайн книгу.
talitsetakse üdini oma tundeid. Need maskeeritakse täielikult ära ning järele jääb vaid tühipaljas inimrobot.”
„Natuke keeruline, aga põhimõtteliselt ma saan sinust aru küll. Nojah, aga eks tule sellestki aru saada, et mõni kohe vajab pidevalt enda puhevile ajamist. Kui sulle ei istu, tuleb sellistest lihtsalt eemale hoida. Nii saavad meiesugused oma vaikimised vaikitud ja noodsamad kaagutajad kaagutatud.”
„Kena võrdlus! Suu peale sa just kukkunud pole,” teeb Gen komplimendi.
„Mulle istub sinu mõttemall. Aga ikkagi, ma ei saa aru, miks siis kahekesi olemine seltskonnast etem on?”
„Ega ma ütlegi, et etem. Vahel on ju päris hea lihtsalt niisama kuskil lobiseda, aga tingimused, mis seltskond esitab, on mõnikord üpriski väsitavad. Kahekesi olla on sootuks teistmoodi. Selles on oma võlu. Siis võib saada teisest hetkega tervikliku pildi. See on niivõrd intiimne situatsioon, sest mõlemad on täielikult avatud. Hing on alastiolekus. Kõik on nähtav, pisimgi detail. Otse silma pole võimalik valetada ega keerutada, tõde varjata.”
„Mina seda kahjuks küll ei usu. Sa oled kas ise liiga aus või pole sulle siiani veel kordagi valetatud. Aga seda ma sulle ütlen – silma valetamine on võimalik, ja kuidas veel! Ma olen ise seda korduvalt kogenud,” vaidleb Saskia veidi ärritunult vastu.
„On,” nõustub ka Gen. „Teatud inimeste puhul on see tõesti võimalik.”
„Nüüd ei saa ma enam millestki aru!”
„Sa jätad ühe väga tähtsa asja kahe silma vahele. Me saame ju valida, kellega tahame kahekesi jääda. Sisetunne ütleb, kellega võib jääda.”
„No ja siis? Ega see ei sega ju valetamast!”
„Aga sa ju tunnetad momentaalselt, kas teine räägib tõtt või keerutab, eelaimus ütleb seda. Ja kui sa siis oled valinud kahekesi koosolemiseks kellegi, kes juba alguses tundus ebaaus, tuleneb see sellest, et sa ei talu hetkel tõde. Sul on vaja sel eluperioodil just neid valesid, et siis nende najal tulevikku illusoorseks muuta.”
„Et pigem ilus vale kui karm tegelikkus, jah?”
„Jah.”
„Aga kust sa seda nii hästi tead?” küsib Saskia.
„Ma ei tea. Lihtsalt tean.”
Noored on vesteldes jõudnud rannani. Auto jäeti metsa servale ootama, kuni nad jalutuskäigu tehtud saavad. Gen hoiab Saskial käest kinni, suudleb teda ning nad pöörduvad merd imetlema.
„Sinuga on nii huvitav,” katkestab Saskia mõne aja pärast vaikuse. „Sa räägid täpselt nii, nagu ma kogu aeg mõelnud olen, ainult et sõnadesse panna pole proovinud.”
„Jah?”
„Jah.”
„Aga võib-olla sul pole olnud kellegagi rääkida. Noh, sellest, mis sind huvitab.”
„Seda ka. Jah, kindlasti, ega ole olnud küll,” tunnistab Saskia.
„No näed.”
„Jajah. Ma tahtsin öelda, et inimesed on vist tõesti poolikud. Üksinda, ma mõtlen, kahekesi koos moodustavad terviku. Sest mina olen küll leidnud nagu oma teise poole, teise mina sinu näol. Sellepärast siis otsitaksegi tõelist armastust, et lõpuks iseennast leida, justkui pusle puuduvaid osakesi kokku sobitada.”
„Võib-olla, võib ka mitte olla, kes seda teab. Vaata, luik!”
„Kui ilus! Näe, seal on veel teinegi ja pojad on ka. Ma pole kunagi neid nii lähedalt näinud. Tõelised truuduse kehastused!”
„Kes?” küsib Gen.
„Luiged. Sa ei tea siis või, et kui üks luik sureb, siis teine …” ei jõua Saskia lõpetada, kui Gen juba vahele segas: „Ah jah, tuleb meelde küll. Ma lihtsalt. Mu mõtted olid mujal.”
„Millele sa siis mõtlesid?”
„Ei millelegi eriti.”
„Ütle, palun, ütle! Millele sa mõtlesid?” ei jäta Saskia järele.
„Sellele, et sa oled maailma kõige ilusam naine, ja minu oma, vot!”
Saskia naeratab, jäädes vastusega näiliselt rahule. Talle ei jää aga märkamatuks kurbusehelk Geni silmades. Millest küll see? jääb Saskiale mõistatuseks. Genis on siiski rohkem saladuslikkust, kui algul paistis, ning naine otsustab selle ajapikku järele uurida. Praegu aga vahetab ta teemat.
„Mäletad, kui meil koolis rebaste ristimine oli?”
„Mäletan vist midagi jah. Kust sa nüüd äkki selle peale tulid?”
„Niisama. Käisime ju keskkoolis ühes klassis. Meil on kooliajast nii palju ühiseid mälestusi, aga ma ei mäleta, et oleksin siis nagu tundnud sind. Noh, saad aru, olime küll ühes klassis, aga puutusime niivõrd vähe kokku.”
„Nojah, siis olid sa ju selline upsakas ja nina püsti tüdruk. Sul ei kõlvanud igasugustega rääkidagi, olite Kristaga oma arust nii tähtsad tibid.”
„Ära seleta, mina ja uhke?! Ise sa olid selline vaikseke ja püüdsid alati märkamatuks jääda.”
„No olgu, olin vaikne, aga sina olid ikkagi nii uhke ja tähtsust täis, et keegi ei julgenud sulle lähenedagi. Praegust ja kooliaja sind ei anna võrreldagi. Nüüd oled sa selline tore ja lahe ja isegi naeratada oskad, nagu ma näen. Koolis olid kui tõsidus ise.”
„Mnjah, sinuga on samad lood – ka sina oled hoopis teistsugune kui koolis. Imelik, kui vähe üksteist ikkagi tuntakse! Koolis oled oma klassikaaslastega viis päeva nädalas ninapidi koos. Mõtled, et tunned ja tead kõiki läbi-lõhki, tegelikult ei tea aga mitte mõhkugi. Koolis, nagu elus üldse, etendab igaüks vaid oma osa. Siis läheb koju, astub rollist välja, ja on tema ise.”
„Jah, nii kipub olema küll, kahjuks. Aga kuidas sulle kool meeldis, nii üldises tähenduses? Minu jaoks oli see täielikult nõme asutus. Vaatasin ainult, et kuidagi selle läbi saaksin, et siis ruttu seljataha jätta ja ära unustada.”
„Minule ei istunud ka absoluutselt. Koolis on ju tegelikult nii palju mõttetuid asju, mida kuskil üldse vajagi ei lähe. Aga ikka peab tuupima, et selle näruse hinde kätte saaks. Mina arvan küll, et kui koolis õpetataks tõesti ainult seda, mida elus vaja läheb, siis õpitaks ka rohkem. Siis on mõte, mida ja milleks õppida, ja kool saaks ka lühema ajaga läbi. Siis ei oleks nii palju tülpinuid õpilasi, sest kõik teaks, milleks kooli on vaja. Praegu aga ei saa keegi eriti aru, miks nad seda koolipinki nühivad. Mina mõtlesin kogu aeg niimoodi, et seda mul vaja ei lähe ja vot seda ma ei õpi. Nii kaduski huvi ja kaks oli kerge tulema, kui just muidugi maha ei kirjutanud. Aga noh, mis sest enam. Nüüd on see õudus õnneks läbi ja mina ei kavatse küll enam kooli minna. Selline vastikus on sisse sööbinud pealesunnitud ja mitte midagi andvast õppimisest.”
Gen rahustab oma kallimat: „Ära mõtle sellest enam. Nüüd on see möödas. Sa ei pea enam kunagi sinna minema.”
„Ah, oleks see kõik nii lihtne! Õed aina vinguvad, et miks sa ei õpi. Jäädki keskaharidusega ja müüjaametiga või. Mul on sellest nii kõrini! Elagu oma elu, mis nad minu omasse sekkuvad!!” vihastab Saskia ja viskab kivi lärtsatades kaugele vette.
„Sa ei pea neid ju kuulama.”
„Kui pidevalt su kõrva juures inisetakse …”
„Lihtsalt ära tee väljagi. Sina oled selline, nagu oled, ja elad täpselt nii, nagu tahad, eks ole. See on nende probleem, kui sa niisugusena neile ei meeldi. Sa ei saagi kõigile meeldida, nii on võimatu elada. Tule nüüd siia. Ära mossita, kuigi sa oled sellisena nii armas.”
„Ei tule. Ai, ära kisu!” kriiskab Saskia.
„Tule nüüd!” Gen tõmbab teda õrnalt enda vastu, et seejärel jõuliselt suudelda.
„Gen!” sosistab Saskia.
„Tasa, ole lihtsalt kaisus ja ära mõtle mitte millelegi,” vastab mees, ise samal ajal naise selga silitades.
Merelained