Saskia. Merilin Seppard
Читать онлайн книгу.
nad seal üldse on. Mõni otsib rahu, andestust, kuid ega kirik iseenesest kellelegi rahu ei anna, see tuleb ikka enda seest leida.
Kahjuks on Saskia näinud ka selliseid inimesi, kes tulevad ennast kirikusse lihtsalt näitama ja ise teisi vaatama ning lobisema. Pühade ajal on mitmeid kohti, kus seda teha, selleks ei peaks kohe kindlasti mitte olema kirik.
Saskia jõulud on sel aastal teistsugused, kuna ta käib nüüd tööl. Varem, eelnevatel aastatel oli tal sellel ajal koolivaheaeg. Jah, õnn on naeratanud Saskiale. Elu on näidanud oma helget poolt. Pärast koolist lahkumist kulus vaid nädal, kui Saskia juba tööle võeti. Saatus otsustas vahele astuda ja aitas, tahtis Saskia ju nii väga tööle minna. Õppimisega on tema jaoks lõpp. Ta ei tea veel, kas just igaveseks, aga praeguseks kindlasti. Nii räägib Saskia sisetunne, tema ise ei saa sinna midagi parata. Tema jaoks peab olema teine tee.
Saskia on müüja ühes väikeses toidupoes. „Irooniline,” mõtleb ta. On ta ju alati pidanud müüja elukutset kuidagi madalaks ja mitte just eriti arendavaks. Elu aga näitab, et temal on sootuks omad plaanid, tahtes vist õpetada Saskiale lugupidamist ka lihtsamate tööde vastu.
Igaühel on oma tee käia. Kunagi ei ole kellelgi õigust öelda teisele, et tema töö pole tähtis või on liiga lihtne, sest ju on seda siis millekski vaja. Ja kindlasti on vaja just sellele inimesele, kes seda tööd hetkel tegema peab, sest amet õpetab, töö vormib inimese.
Saskia on rahul. Ikkagi oma töö, ja peaasi et enda raha, see on väga tähtis. Krista küll pärib vahetpidamata, kas ta on nüüd rahul, et jättis koolitee katki, et olla vaid lihtne müüja leti taga. Saskia ei tee väljagi salvavatest märkustest, vastab vaid: „Igaüks peaks oma südamekutset järgima. Tuleb tunda, mis on hea ning mis rahu annab. Minu eesmärk oli alustada iseseisvat elu niipea, kui võimalik. Olen saavutanud, mida tahtsin. Mu hing on nüüd rahul. Aga, et ma just müüjana alustama pidin, siis olgu pealegi – iseseisvus on ikkagi liiga magus, et sellest lihtsalt niisama loobuda.”
Uusaasta ööl, kui taevas helendab värvikirevatest rakettidest, saadab Saskia oma salasoovi teele: „Toogu see aasta mulle armastust, igavest ja püsivat armastust!”
Kui uue aasta tervitused jagatud, pidutseb Saskia sõbrannadega baaris. Taas tunneb ta, kui hea on tantsida, lasta muusikal end oma võimusesse haarata. Saskial on küll poisse, kellega tantsida ning kellele ta meeldib, kuid kahjuks ei leia tema ise neis midagi. Ta ei otsi enam lihtsat suhet, vaid soovib midagi enamat. Midagi, mida saatus kõigile ei kingigi. Aeg on iseenda raiskamisele lõpp teha.
Saskia elu kulgeb harmooniliselt – ta käib tööl, elab vahelduvalt korteris ja vanemate juures, Kristaga suhtleb endiselt, kuid hoiab teatud distantsi. Sõbranna on aru saanud, et ta on muutunud ning lepib sellega.
Kahjuks on inimene loodud nii, et ta kohe ei oska rahul olla. Kui kõik peaks justkui korras olema, leidub ikka miski, millest kinni haarata. Miski, mis ei ole ikka päris nii, nagu peaks.
Mis nüüd lahti on? Alles paar kuud tagasi oli kõik hästi. Saskia võis kindlalt väita, et on oma eluga rahul. Mis siis nüüd? Miks võtavad taas võimust masendus ja sisemine rahutus? Igapäevane haiglane kurbus tekitab Saskias hirmu, et äkki on temaga midagi lahti. Tema päevad mööduvad rõõmutult. Tappev kurbus saadab teda kõikjal. Vajadus õudsest piinast vabaneda süveneb üha enam.
Ühel õhtul, kui Krista oli vanematekoju sõitnud, võtab depressioon Saskia enda tugevasse haardesse. Kuri haigus raputab teda tugevasti. Ta on kui transis, kui üks pinisev hääl ta kõrva juures pidevalt korrutab: „Ära virele, keegi nagunii ei armasta sind. Keegi ei tõtta sulle appi. Sa oled üksi, täiesti üksi ja mitte keegi ei vaja sind. Kus on need, kes sind armastavad? Sul pole ju neid. Mine ära siis, mis sa vahid siin. Lase jalga. Sa pole mitte keegi. Sind ei ole kellelegi vaja. Miks sa üldse elad? Milleks ja kellele? Lahku siit valu tekitavast maailmast. Hävita oma elu. Siis on lõpp piinlemisel. Siis on kõik ükspuha, sest sind siis enam ei ole.”
Saskia ees seisev tabletihunnik tundub hetkel ainsa väljapääsuna, ainuõige variandina, mis üldse veel olemas on, mis talle jäänud on. Palju ei puudu, et Saskia vajuks sügavasse enesehävituslikku põrgusse, kust enam keegi teda päästa ei suudaks. Ainult üks hetk ning ta võib vabaneda. Kuid vabaneda kuhu? Kes ütleks, on sealpool parem kui siin? Mis ootaks seal ees? Kas samasugune piin või hoopis hullemgi veel? Või tõesti kauaoodatud vabadus, hingeõnn?
Ühes on Saskia kindel – elu kestab edasi. Keha küll laguneb, aga hing elab edasi. Elab samamoodi edasi, kuid ainult ilma kehata. Järelikult ei saa tulla vabanemist, kui seda pole praegu.
Saskiani jõuab arusaamine, et tuleb olla siin ja praegu, rahul ja õnnelik, siis on ka sealpool rahu. Aga kuidas? Kuidas olla õnnelik, kui seda kohe mitte kuidagi ei suuda? Kui ei ole jaksu enam olemaski olla?
Mõne aja pärast hakkab Saskia peas rääkima veel teine hääl: „Vara, sinu aeg pole käes. Sa ei ole midagi veel saavutada jõudnud.
Sinu elutöö on tegemata, kuid selleks sa ju eladki. Kui praegu lahkud, ei tunne sa rahulolu, mida nii kangesti loodad, vaid hoopis suuremat piina allaandmise ja tegemata jätmiste pärast.”
Kaks ülitugevat jõudu võitlevad ja püüavad end maksma panna. Mõlemad on kanged, kumbki tahab oma. Saskia tunneb end lihtsa pealtvaatajana, ilma sõnaõiguseta tühimikuna, kui sealsamas tema kõrval otsustatakse tema elu ja surma üle.
Seekord on elu tugevam. Umbes keskööl on Saskiale selge – ta tahab elada. Ta lubab endale kõva häälega, et püüab, püüab kõigest hoolimata edasi minna, kuna kardab kohutavalt surma.
Mitte kunagi oma elus ei ole ta surmale nii lähedal olnud kui seekord. Kõik toimus kui unenäos. Saskia mäletab vaid senikogematut hirmu, mida inimmõistus lahti seletada ei suuda. Temani jõudis sõnum – ükskõik, kui raske ka ei oleks, elada tuleb edasi. Surm EI OLE pääsetee.
See öö tekitas Saskias huvi teispoolsuse vastu. See öö avas uksed salamaailma, tema jaoks siiani mitte eksisteerinud nähtamatusse ellu.
„Armastus on usk ja kellel on vähe usku, sellel on ka vähe armastust,” on öelnud filosoofiadoktor Erich Fromm. Saskias on tohutu usk, et ükskord … keegi … ikkagi tuleb … ja temas on palju armastust, mida kinkida kogu oma täiuses. Ta tunneb, aeg on käes. Käegakatsutavalt lähedal on ta igavesele õnnele. Enam pole kaua oodata.
Nii tunneb Saskia, kui käib neljandat kuud tööl. Ta usub, et on saabunud päev, mil ta peab midagi otsustama, midagi enda elus paika panema, sest nii ta enam edasi minna ei saa. Ta hakkab tõsiselt järele mõtlema oma suhete üle, mis tal vastassugupoolega olnud on.
„Milline pöörasus!” järeldab ta. „Ma olen kogu aeg mänginud kedagi, kes ma tegelikult üldsegi pole, niisugust uhket ja kättesaamatut ning mis kõige hullem, ülbet. Olen ikka naljakas küll, ise nutan armastust taga … Olen kui oma hirmumüüri kaitsealune, kes kusagilt ülalt teiste peale alla vaatab. Ma ju ise kardan lähedust. Paljas mõte lähedusest mõne ärakasutajast tüübiga ajab hirmust ogaraks. Aga miks kardan ma lähedust? Millal esimest korda puutusin kokku kohutava ehmatusega, kus lähedane inimene on mu usaldust kuritarvitanud, mind reetnud? Hakkaks mõtlema, millised on siis need poisid, mehed olnud, kes mu teele on sattunud: valetajad, seda kohe kindlasti, enamus nendest on olnud supervaletajad; lubadustest kinni ei pea; joodikud, võib-olla mitte üdini, kuid minu jaoks siiski. Kui mees ei suuda ühelgi peol kunagi kaine olla, siis paneb ikka kahtlema küll. Jah, mõni leidub, kes on tõesti hooliv olnud, kuid see on ka kõik. Mul on olnud palju suhteid, kuid nendest kõigist vaid paar on olnud nii-öelda inimesed. Kas ma ei olegi siis rohkemat väärt? Kas mina pean olema see loll, kes jõuab kõiki meeste valesid kuulata ja vaid targalt kaasa noogutada; neid lõputult oodata, kui ei suvatseta kohale ilmuda ning nende viinauima viimseni sisse ahmida? Aitab, nüüd olgu lõpp igasugustel mitte midagi andvatel suhetel minu elus!”
Saskia laseb mõttes silme eest läbi joosta kõigil poistel, kellega ta suhtes on olnud, et leida kedagi, kes võiks sobida tema elukaaslaseks, kes vastaks tema poolt esitatud nõudmistele, mis ei ole ju ülirasked, vaid inimlikud. Talle on tähtis, et mees teda armastaks, hoiaks ja hellitaks, jagaks temaga sama maailmavaadet, ühist arusaamist elust. Ta arvab, et sarnased tõmbuvad, siis on, mille üle