Saskia. Merilin Seppard
Читать онлайн книгу.
tegema, kes korterit koristama ja prügiämbrit välja viima. Kodus käitub igaüks vabalt, ollakse „alasti” oma harjumuste ja veidrustega. Seal ei pea teesklema ega teistele meeldida püüdma.
Krista ja Saskia ei ole kunagi koos elanud, üksteise juures on ööbitud küll, see nagu rohkem külaliste värk, aga niiviisi kuude kaupa ööd ja päevad koos elada … Sõbrannadel on võõrastav näha teineteist maskita, tavapärases olekus. Nad ei tunne end enam teineteise seltsis hästi, ikka leidub midagi sellist, mis teisele närvidele käib.
Tüdrukud põrkavad kokku iseseisva elu esimeste raskustega, taibates, milline tüütus on käia iga päev poes süüa ostmas ning muretseda selle pärast, et õhtul oleks midagi lauale panna. Ja muidugi ka see, et kodurahu nimel tuleb end vahel maha suruda, tuleb arvestada teise soovide ja kommetega.
Noored mõtlevad südame värisedes, kas kooselu ongi selline pidev näägutuste ja vingumiste jada, kus üks osapool püüab pidevalt oma tahtmist saada ning teist endale allutada. Kui see tõesti nii on, ei kavatse tüdrukud küll kunagi ühegi mehega leiba ühte kappi panna.
Üldiselt läheb Saskial koolis hästi, kui ainult matemaatika välja jätta – selle ainega on ta keskastmest alates pahuksis olnud –, muidu on kõik suurepärane.
Ta on endale leidnud ka sõbranna (Krista temaga ühes koolis ei käi), kellega saab koos õppida ja niisama juttu vesta. Ta ei usalda veel Riini nii palju, et endast kõike rääkida, ikkagi ju alles tuttavaks saadud, aga nii-öelda igapäevastest asjadest on mõnus lobiseda. Mõnda väiksemat probleemi saab küll Riiniga jagada, suuremad jäävad aga Krista jaoks, kui nad nääklemiste vahepeal mahti leiavad.
Kui küsida Saskialt, mis talle uues koolis kõige rohkem meeldib, vastaks ta automaatselt – lugemissaal ja raamatukogu. Ta pole kunagi näinud nii suurt ja viimase peal lugemissaali, mis lausa kutsub lugema. Seal veedab ta mõnusasti aega, kui ootab järgmise tunni algust.
Raamatukogu on lugemissaalist eraldi, see küll nii suur ei ole, aga huvitavat lugemist leidub sealgi. Koolipäeva lõpus astub ta peaaegu alati raamatukogust läbi, et võtta endale õhtuks lugemist. Õnneks ei ole ta kaotanud huvi lugemise vastu. Oli ta ju kartnud, et uues koolis on vaid peod ja poisid ning lugemiseks ei jää üldse aega.
„Tere! Kuidas koolis läks?” küsib Krista, kui on koju jõudnud.
„Ah, mis ta läks. Inka õps ikka piinab päris kõvasti, jälle nõudis mingit nõmedat referaati, kaks nädalat tagasi alles viimase lõpetasime,” kõlab Saskia tüdinud hääl.
„Huh! Tunnen kaasa, meil päris nii rõve veel pole, aga küll nad jõuavad. Kuule, mis süüa on, kõht on nii tühi!?” ja juba ta kolistab pottidega köögis ja otse loomulikult järgneb sellele kõva hädakisa: „Mis sa polegi midagi teinud vä? Imelik oled vä, ise oled juba ammu kodus, ei võinud siis midagi süüa teha!”
„Minul on kõht täis, koolis sõin. Kui sina tahad süüa, tee siis endale midagi ise.”
„Einoh, eriline ülbus! Sul oli raske teha või!” nähvab Krista ülbelt.
Nüüd saab Saskial mõõt täis. Viimastel nädalatel on kõik õhtusöögid jäänud tema teha, Krista oma mugavuses ei läinud köögi ligigi. Ja ise veel hädaldab alatasa Saskia toidu üle – küll on midagi mage või siis jälle lahja. Täna aga otsustas Saskia Kristale vastu hakata ega teinud meelega midagi.
Korter, kus tüdrukud elavad, on Krista oma, sellepärast tunnebki ta endal rohkem õigust olevat ning kipub üle valitsema. Saskiale on selline võimutsemine tõsiselt närvidele käima hakanud, ja täna õhtul siis vallandubki temas kõik otse Kristale näkku.
Kui Krista end natuke koguda on jõudnud, läheb ta kööki, imestades, mis Saskiale küll sisse on läinud, tavaliselt ta niimoodi ei karju.
Mõne aja pärast naaseb Krista praekartulitega ning alustab ettevaatlikult juttu: „Mis sa arvad, kui teeks täna õhtul midagi? Viimasel ajal ainult karjume teineteise peale, normaalselt suhelda nagu enam ei oskakski. Läheks Hollikasse, ah? Pole ammu käinud, ja muide, täna on veel naistele tasuta ka.”
„Kahekesi?!” Saskiale tundub paljas mõtegi sellest lausa vastik. Kristaga kuskile kahekesi minemine on küll viimane asi, mida ta hetkel soovib.
„Miks kohe sellise häälega? Ära nüüd jama, lepime ära ka ükskord või? Ma võin Liisu ka kutsuda, kui tahad. Kas tahad?”
„Nojah, kolmekesi oleks vist lõbusam, ju me siis vast lausa kättpidi teineteisele kallale ei lähe,” nõustub Saskia.
Mõeldud-tehtud. Kutsuti ka Liisu, ja nüüd läks lahti tõeliseks vadistamiseks ja edvistamiseks. Prooviti selga riideid ja oh siis seda hädaldamist – kes on reie pealt või kes kõhu pealt paar senti juurde võtnud.
Saskia viskab riided nurka, hakates juba loobumise märke ilmutama – kõik riided on kitsad ja meik ei ole ka korralikult välja tulnud, mingu aga teised kahekesi, tema ei lähe.
Lõpuks said kõik tüdrukud siiski nii kaugele, et klubi uksest sisse astuda võisid. Saskiagi tunneb end Kristalt laenatud riietes ja Liisu tehtud meigis lausa suurepäraselt.
„Issand, vaadake seda tõmmut kutti seal, kui armas. Pruunid silmad! Mmm… millised õlad – nii laiad ja tugevad. Appi, näete! Ta pöörab end ümber. Ta vaatab mind!” kilkab Liisu.
„Selliste käte vahel tahaks küll kogu elu olla!” õhkab ka Saskia.
„Lähme parem tantsima ja tunneme end lihtsalt hästi, küll siis poisid ise märkavad meid,” õpetab Krista.
Tüdrukud trügivad teiste tantsijate vahele, ise pilguga jälgides, kas neid on märgatud, ehk on keegi neile juba silma visanud.
Tantsusaalis on metsikult palav – higised kehad väänlevad üksteise võidu. Muusika tümpsub. Peolised on end lõdvaks lasknud, nautides iga hetke kui viimast. Elu tundub muretu, ununevad probleemid; hingepiin, mis vaevas, kaugeneb kuhugi sügavusse, on vaid muusika ja enda keha, mis iga takti tunnetades muusikale vastab.
Ühtäkki on sõbrannad kaotanud üksteist silmist, tantsides igaüks oma silmarõõmuga. Nüüd oleneb kõik neist endist, igaühest eraldi, milliseks õhtu kujuneb.
Saskia tunneb end veidi ebamugavalt, sest kutt, kellega ta tantsib, piidleb juba kolmandat lugu järjest vaid tema rindu. Milline tõbras! Muidugi meeldib Saskiale, kui tema ilu nauditakse ja teda vaadatakse, kuid see oleneb siiski pilgust. Iga tüdruk tunneb ju kohe ära, kas teda vaatab armunud ja soe pilk, mis huvitub temast kui inimesest, või himur ja ilatsev pilk, mis liigub vaid jalgadest rindadeni. Tihti tunnevadki naised end kui tõunäitusel, kus hinnatakse vaid lehma udarat ja jalgade vastupidavust.
Vaikselt libistab ta end poisi haardeulatusest välja ning teeb sääred laudade poole. Kutt teeb hetkeks üllatunud grimassi ja sammub siis otsustavalt järgmise ohvri poole.
Veidi aja pärast märkab Saskia oma sõbrannasid, kes jällegi vaid omavahel tantsivad. „Neil läks vist samamoodi,” mõtiskleb ta ja jääb lauda edasi istuma. Istudes on hea teisi vaadata ja omaette mõtteid mõlgutada. Tema pilk jääb pidama tantsijatel; enamus neist on noored naised ja tüdrukud, kes justkui üksteisega võisteldes oma tantsuoskust demonstreerivad. Poisse on tantsimas vähe, enamjaolt seisavad nad baarileti ääres, pihus turvatunnet pakkuv viskiklaas ning silmis himuralt õgiv pilk.
Seda vaatepilti nähes jooksevad Saskial külmajudinad üle selja. Tema arvates võiksid naised olla veidigi tagasihoidlikumad, siis ei tunneks mehed end nagu kuked õrrel, kelle asi on vaid saaki nähes kohe selga karata.
Saskia on tüdinud ja pettunud, sest kõik on justkui valesti, võlts ja ebaõiglane. Kuhu on jäänud tunded, kus on armastus? Ta on pettunud, kuna igal pool valitseb ainult seks, ja mitte selline ilus, romantiline, vaid lihtsalt kuiv ja tundetu panemine. Mis muidugi peamine – selline pealiskaudsus jätab inimesele alles vabaduse, kõige tähtsama tema elus. Jah, vabadus on hinnas! Kui pole tundeid, pole kohustusi, pole midagi püsivat ning järele jääbki vaid vabadus. Kuid kas vabadus on ikka väärt sellist hinda?!
Saskia ei lähe üldsusega kaasa, sest tema niimoodi elada