Saskia. Merilin Seppard
Читать онлайн книгу.
mis on kunagi meeletut valu teinud, jääb inimese sisse püsima, et siis millalgi vallanduda.
Ühte on Saskia vanemate pealt igatahes näinud – alkohol ei lahenda muresid, vaid toodab neid hoopiski juurde. Ta on endale lubanud – ükskõik, mis eales elus juhtuda võib, oma probleeme ta alkoholi uputama ei hakka, mitte iialgi!
Koolis on Saskia nagu elurõõmus tüdruk ikka, latrab vahetpidamata Kristaga ja sädistab poistega. Milline meisterlik näitleja! Klassikaaslased ei oska aimatagi, mis Saskia sisemuses tegelikult toimub. Nemad näevad vaid lõbusat klassiõde, kel kõik kõige paremas korras. Muidugi on suur osa Kristal, sest ilma sõbrannata Saskia toime ei tuleks. Krista on ainus inimene, kellele Saskia ennast usaldada võib, rohkem lähedasi tal ei ole, vähemalt tema hinges mitte.
Saskia on aru saanud, et ka poisse ei tasu usaldada, isegi mitte neid, kes meeldivad, sest poistele meeldib ju ikka mitmekesi olles lõõpida ning nii need paremad saladused ilmavalgust näevadki. Poisid on imelikud, nad kohe peavad pidevalt tõestama, kes on kõvem kutt ja kes on rohkem tüdrukuid ära rääkinud, muidu polegi äkki mees.
„Poisid on nagu lapsed, ei tea, kas mehed ka sellised on? Ei usu, tõelised mehed on ikka MEHED,” mõtleb Saskia vahetunnis aknalaual jalgu kõigutades.
„Kuuled vä?” äratab Krista hüüe ta mõtisklustest. „Ma siin tükk aega juba räägin suga, unistad või? Aa, ma tean, mõtled jälle Maidust, jah?”
„Ah, ole vait, ma niisama jäin mõttesse,” valetab Saskia.
„No-noo, millest üks noor ja ilus tütarlaps ikka mõtleb kui mitte poistest. Armumine on ju ilus, seda ei tasu häbeneda!” hõiskab Krista seepeale.
„Jah, on küll ilus ja kõike puha, kui see on mõlemapoolne.”
„Mis see Mait siis jälle tegi? No on alles kutt, kuramusele tuleb õpetust anda!” pahvatab Krista.
„Pea nüüd kinni, mis ta ikka tegi, me ju ainult paar pidu tantsisime koos ja nüüd viimasel korral võttis hoopis Elleni tantsima. Tead ju küll, paralleelklassist, ise nägid ka. Ega’s minagi, nii kangekaelne olin ikka, et kutsusin Toivo tantsima. Läksime veel Maidu kõrvale, lootsin, ehk muutub natukenegi armukadedaks, aga ei, tema kallistas ainult oma Ellenit ega teinud minust väljagi. Paras põrsas on küll, ise ütles, et meeldin talle, noris veel musigi, mina aga polnud selleks valmis. Mis sa arvad, äkki sellepärast ta mind enam ei tahagi?”
„Loll oled vä, mida kiiremini sa ennast poisile kätte annad, seda rutem ta su maha jätab. Neile on tähtis ainult arv, mitu tüdrukut kätte saavad, siis on pärast hea lõõpida,” seletab Krista elutargalt.
Saskia mõtleb endamisi, et just äsja oli ta ise samamoodi mõelnud. „Aga miks ta siis ikkagi mu maha jättis, ma ei andnud ju talle midagi, isegi musi mitte?”
„Näh, mõni lihtsalt on selline, vaatas, et sa oled liiga korralik, sind tuleb liiga kaua seebitada, et midagi saada, ja läkski, võttis kellegi teise, kellega nii kaua aega ei lähe. Ah, ära põe, kui ta tunded oleksid olnud tõelised, oleks ta sind oodanud, kuni sa valmis oled.”
„Arvad?”
„Muidugi, kulugu selleks siis või aastaid. Aga ongi parem, nüüd said teada, milline ta tegelikult on. Ta ei armastanud sind. Mis sa vesistad, maailm on ju poisse täis!”
„Kerge öelda, aga ta ju ikkagi meeldib mulle.”
„Kas kohe nii väga?”
„Tead, tegelikult ma ei saa isegi päris täpselt aru, kas ta meeldib mulle päriselt või meeldib mulle hoopis see tunne, et keegi meeldib. Ma nagu kohe pean kogu aeg armunud olema, kellestki pidevalt mõtlema ja unistama, alles siis tunnen, et elan.”
„Oeh! Sind küll!”
„Mul on meeleheitlik vajadus armastuse järele, üksi olen ma õnnetu,” kurdab Saskia.
„Kuule, ära nüüd nii dramaatiliseks ka muutu! Kannata, küll tuleb see, kes sulle tõeliselt sobib ja siis saad armastust tunda nii et vähe pole.”
Saskia aga ei kannata ega oota, ta loob suhteid ja samas ka lõhub neid. Ta ei lase enam ühelgi poisil endale nii hinge pugeda, nagu Maidul seda teha lasi. See on kättemaksuks Maidule, see on kättemaksuks kogu meessoole. Ta ei usalda enam vastassugupoolt, ei usu nende ilusaid sõnu. Armastus, lubadused – kõik on võlts, nii talumatult võlts ja haiget tegev! Usaldust selles maailmas pole. Vähemalt Saskia maailmas kohe kindlasti mitte.
On laupäev. Nagu igal nädalavahetusel, nii tuleb tänagi Iris oma vanematekoju külla. Saskia on juba ette hirmul ja vihane.
Tavaliselt on reedeti saadud Kristaga peol käia ning laupäevad on seepärast sellised unised ja uimased olnud. Magamata öö jätab oma jälje ja kui ka veel alkoholi on tarvitatud, on enesetunne üpriski hull. Siis pole Saskial tahtmist ega erilist viitsimistki midagi teha, siis tahab ta lihtsalt omaette rahus olla ja mõelda möödunud peole, unistada ning mõnuleda oma armunud olekus.
Kahjuks ta seda teha aga ei saa, kui teab, et kohe-kohe on tulemas nii-öelda armastatud õde, kes ta luubi alla paneb ning üksipulgi läbi võtab. Nimelt ei kannata Iris – või mis ei kannata –, ta lihtsalt ei talu seda, kui Saskia istub teleka ees või laua taga, ühesõnaga, kui ta tema arvates midagi erilist ei tee.
Iris läheb lausa silmnähtavalt „põlema”, kui Saskia tööd ei tee. Tema arvates peab Saskia hommikul vara tõusma ja ema laudas aitama, päeval ämbritega lehmadele vett tassima, käruga sõnnikut vedama ning puid tuppa tarima ja õues riita laduma, õhtul jälle lehmi lüpsma jne. Saskia teab ja saab aru, et vanemaid on vaja aidata, ta aitabki, toimetab laudas ning toas on tema teha kõik koristustööd ja viimasel ajal teeb ta süüagi, kuid päev otsa rassida … milleks?! Tal on ju enda elu ka – koerad, kool, sõbrannad, peigmehed, oma mõtisklused ja omaette olemised.
Saskia on siiralt kade teiste omavanuste peale, kes elavad korterites ega pea nõmedat tööd tegema. Ta näeb oma klassikaaslastegi pealt, kui lihtne neil on ja kui palju vaba aega neile jääb. Rahagi saavad nad lihtsalt niisama, ilma et midagi tegema peavad. Tema on aga harjunud, et raha niisama ei tule – raha tuleb raske tööga teenida.
Vahel ta mõtleb, miks ei võiks tema vanemad normaalsed olla, käia lihtsalt tööl ning õhtuti vabad olla. Nii oleks kõigil rahulikum ja lihtsam, jääks aega puhkusekski. Paraku see nii ei ole ning tal ei jäägi muud üle, kui vait olla ja edasi teenida.
Saskia kodus loeb ainult töö. Töö on esimesel kohal. Töö on tähtis, muu ei ole oluline. Kui teed tööd, oled tubli, oled hea laps. Kui jätad tegemata, oled halb – laisk, kes jätab ema hätta.
„Kuidas sa nii võid! Vaata kui raske emal on. Sa pead aitama, sa pead seda tegema!” öeldakse päevast päeva.
Talutööd võib teha lõputult. Hommikust õhtuni on ikka üks ja sama, sest töö ei saa kunagi otsa, mitte iialgi. Saskiale ei anna see töö midagi. Ta ei armasta sellist tegevust, kus aina teed ja töötad, aga kunagi valmis ei saa, kus lõppu ei paista. Lõputu töö tundub mõttetu. Võib-olla vanaduses see meeldiks, siis kui kõik päevad on ühesugused, hommikust õhtuni sama askeldamine, kuid praegu, nooruses, tahab ta teha midagi muud.
Viimasel ajal on ta palju kordi mõelnud, mida ta ise tahaks teha, milline töö võiks talle tulevikus hingelähedaseks saada. Saskia arvab, et rahulik, omaette töö võiks olla päris huvitav, kus saaks olla iseenda peremees ja ei peaks sõltuma kindlatest kellaaegadest ega päevadest. Saskia naudiks tööd, mis saab ka kunagi valmis, päris valmis, mille tulemus on näha, mitte aga lõputut rutiinsete tegevuste jada.
Saskiale meeldib lugeda, mitte suvalist rämpsu, mida tänapäeval kollases ajakirjanduses meeleheitlikult kajastatakse, vaid raamatuid. Raamatud on põnevad, kuna igas raamatus on peidus salasõnum, mida igaüks enda jaoks avastama peab. Iga loetud raamatuga kasvab teadmiste hulk, justkui tõestamaks, kui vähe ta tegelikult teab. Loetud raamat on kui uks salamaailma, kus Saskia näeb seda, mida enne ei osanud märgata, tunneb, mida varem pole kunagi tundnud, ühesõnaga – mõtted hakkavad liikuma. Vahel kirjutab Saskia raamatust ka lauseid välja, selliseid, mis talle tõeliselt korda lähevad.
„Nii