Saskia. Merilin Seppard
Читать онлайн книгу.
ei viitsinud. Uus kool polegi nii kihvt, nagu alguses tundus. Masinakirjaõpetaja muudkui näägutab ja nõuab üle mõistuse tööd. Matemaatika viimane kontrolltöö oli aga jälle kaks. Nüüd nõuab õpetaja kahemeestelt veel eksamit ka, teised pääsevad sellest. Kool hakkab tõsiselt üle jõu käima.
Mingisugust tööd ka leidnud pole, endiselt peab vanemate rahade peal elama. Iga nädala alguses muutub üha vastumeelsemaks raha vastuvõtmine emalt, kuna neil on omalgi kitsas käes. Piinavad süümekad tekivad, teades, et midagi teha ei saa. Saskia tunneb end kasutu hingena, täiesti kasutuna.
Saskiale hakkab üha enam meeldima mõte tööleminekust. Siis ei ole vaja end pidevalt süüdi tunda, ja üldse saab oma rahaga teha, mida tahes. Kuidas seda aga vanematele serveerida? Tahavad ju nemad tütrele korraliku hariduse anda, et seejärel hea töökoht hankida. Kui aga nüüd kool pooleli jätta, võib kõik untsu minna. Realiseerimata jääb vanemate unistus tütrele head elu võimaldada, kuid kas see oleks hea ka Saskiale, ei tea neist keegi.
Lõpuks ometi on käes reede, päev, mil saab koju – armsasse ja tuttavasse keskkonda. Mitte et Saskia nii väga vanemate järele igatsust tunneks. Kodu, kodukoht, koerad ning tuttav loodus, väike metsatukk, kus Saskia on armastanud juba lapseeast alates käia, on see, mille järele noore naise hing igatseb.
Linnakära, mis Saskiat pidevalt ümbritseb, pole tema jaoks. Liiga palju inimesi rusub, ka veidi hirmutab. Suur rahvahulk lämmatab. Teda heidutab vaatepilt, kus inimesed aina kiirustavad ja tormavad, näol tõsine ja tige ilme ning ehmuvad, kui keegi neid kõnetada püüab.
Nagu ükskord, kui nad Kristaga tänaval ühelt võõralt naisterahvalt kella küsisid, vehkis see käega ning tormas meeleheitlikult edasi, nagu oleks keegi noaga ähvardanud. Naljakas! Samas aga kohutavalt kurb. Inimesed justkui kardaksid üksteist.
Saskiale tundub, et mida aeg edasi, seda ükskõiksemaks ja tigedamaks inimesed muutuvad. „Tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehakse” ei pea nagu üldse enam paika. Igaüks teeb vaid seda, mis endale hea, seejuures endale aru andmata, mida see teisele võib teha.
Tänapäeva kiirustavas maailmas tuleks peatuda, võtta aeg maha ja vaadata, tõeliselt vaadata, kas sinu ümber on kedagi, kellele võiks tähelepanu osutada, keda aidata, toetada, lohutada või lihtsalt mõista.
Selliseid mõtteid heietab Saskia bussiga kodu poole sõites. Ometi kord saab rahu, eemale võltsist linnamelust.
Ennäe, juba ootavadki koduväravas tema kõige paremad ja ustavamad sõbrad, kes saba liputades ja rõõmust klähvides vastu jooksevad.
„Ja, ja, loomulikult tõin teile midagi. Oodake, kohe saate,” ütleb ta koertele, kes juba ninaga nuuskides koti juures keelt limpsavad, ise õhevil, mida perenaine seekord siis pakub.
Maiustused sõpradele jagatud, vahetab Saskia linnariided mugava kodudressi vastu ning otsustab esimese asjana jalutama minna. Talle meenub kusagilt loetu: „Ära istu kodus, kui tunned end üksikuna, vaid mine metsa ja kuula, millest jutustavad puud ja räägivad linnud.” Alguses ta ei mõistnud loetu tähendust. Naljakas tundus, kuidas puud siis midagi jutustada saavad või linnud rääkida oskavad – need siristavad ju niisama. Alles hiljem taipas ta, et looduses tuleb oma mõtted lahti lasta. Lihtsalt vaadata puid ja kuulata linnulaulu, mitte midagi mõtelda, vaid lihtsalt nautida ümbritsevat. Nii tulvab kui imeväel kehasse uut energiat ja elujõudu, mis paneb mõtted liikuma. Probleem, mis vaevas, võib äkitselt lahenduse leida; tühjus, mis hinge pitsitas, võib täituda armastusega.
„Ei tea, mis sellel Saskial viga on? Üldse enam meiega tegemist ei tee,” küsib Krista Liisult baarileti ääres.
„Ära parem küsi, mina ka temast aru ei saa. Kutsusin ta täna õhtuks baari, et reede õhtu ikkagi, istuks natuke, tema aga läks koju. Tahtis oma koeri näha ja jalutama minna, täitsa segi omadega ikka.”
„Mäletad, milline peoloom ta enne oli? Tema sabas sörkis rohkem poisse kui meil kahel kokku.”
„Jah, temal oli ikka pidevalt keegi, samal ajal kui meie vaid omavahel pidudel tantsima pidime,” nõustub Liisu.
„Mulle paistab, et tal oleks nagu mingi isiksusekriis või midagi sellist, noh, et ise ka ei tea, mida endaga peale hakata,” pakub Krista.
„Mhm, vist jah. Armastab pidevalt omaette olla ja muudkui loeb raamatuid. Huvitav, mida ta otsib sealt?”
„Ei tea. Elu vist, põnevaid sündmusi võib-olla.”
„Mis põnevaid sündmusi?! Häh, neid tuleb ise luua! Ise tuleb elada, mitte raamatute abil kogeda.”
„Vot, õigus! Hoopis ise tuleb pulli teha.”
„Mina ei viitsiks küll tundide kaupa istuda ja aina lugeda. Parem lobisen sõbrannadega või käin poodides või vahin seebikaid või … Issand, kui armas pepu tal on! Sa vaata seda sinakas-hallis pluusis, näe, seda seal,” näitab õhinal Liisu näpuga.
„Pole minu maitse. Mäletad, eelmisel nädalavahetusel, see, kellega ma koos olin. Mis ta nimi nüüd oligi?”
„Kristo!”
„Jah. Näh, kust sa tead? Ok, vot sellel oli alles tagumik! Seda oli kohe mõnus pigistada. Kuule, vaata palun, ega mul rinnahoidja pael välja ei paista, nii nõme on muidu.”
„Mis sa ajad, ongi just seksikam, lähedki paremini peale. Oota, ma tõmban enda omad ka nähtavale. Voh, nii on äge.”
„Ah, lõpeta ära. Oot, kuhu me jäimegi, ma mõtlen Saskiat?”
„Raamatute juurde, et tema muudkui loeb ja meie vahime seebikaid.”
„Jajah, aga tema ütleb selle peale, et teleka vahtimine ja sõbrannadega tühja loba ajamine ei anna talle midagi, olevat vaid tühi ajaraiskamine. Et ei anna midagi, aga miks peakski üldse andma? Elult tuleb võtta, ise võtta, muudkui krabada, ega elu ise ei annagi midagi, kui lihtsalt paigal istuda.”
„Selge see.”
„Tead, ausalt öelda, ta ei lähe mulle enam eriti peale. Korteris on ta ka nii vaikne ja omaette. Mul on temaga tapvalt igav. Tegelikult ma tahaks, et ta juba välja koliks, aga ei julge nagu nii otse ka öelda,” ütleb Krista.
„Ära aja naerma, sina ja ei julge! Sina ei räägi kunagi läbi lillede või ümber nurga. Ütled, mida mõtled, vot nii lööbki elus läbi.”
„Mis sa arvad, et ma oma ütlemiste pärast vahel kõrget hinda pole pidanud maksma või! Ma olen oma üheksateist eluaasta jooksul juba õppinud küll, et kõike ei maksa välja paisata, mida sülg suhu toob.”
„Ah, mida me siin aina latrame, lähme parem tantsima, selleks siia ju tulime,” paneb Liisu ette.
Samal ajal istub Saskia kodus laua taga ning loeb oma märkmikust: „Sõbrad, kes on su maha jätnud, ei ole väärt sinu sõprust. Sa pettusid neis, seepärast ära kurvasta selle kaotuse üle. Hiljem leiad teisi, kes oskavad sind paremini mõista.” Ta sulgeb märkmiku ja tõdeb kurvastusega, et sõprus Krista ja Liisuga on nüüdseks läbi. Talle on jäänud vaid klassiõde Riin. Õnneks elab sõbranna juba mehega koos, seega ei viitsi temagi enam mööda baare vahetpidamata joosta. Riiniga on hea suhelda, kuna ta on täiskasvanulikum ja küpsem kui Saskia teised sõbrannad. Riini käest ei kuule, kes kellega magas või kellele titt tehti või kes jälle maha jäeti. Temaga saab rääkida ka muudest asjadest. On, mida kuulata ning mille üle järelegi mõelda.
Kuigi Saskia elus on Riin, tunneb ta end ikkagi veidi õnnetuna, mittevajalikuna, sest tema hing karjub armastuse järele. Tema süda on justkui suur ja avar klaasnõu, mis on armastusest nii tulvil, et hakkab kohe-kohe üle ääre ajama, kui sellele ei leita silmapilkselt kohta, kus seda kasutada.
Ta tunneb iga päevaga, iga tunniga, iga keharakk temas ütleb, et ta on valmis, täiesti küps kinkima end igikestvale armastusele. Kuid ta ei leia teda. Ta ei tea, kus on tema eluõnn, kaugel on tema armastatu? Ärevate ja murelike mõtete saatel suigub ta lõpuks unne, et hommikul tõdeda – ta ärkab jälle üksi.
Saskia avab silmad – loomulikult, muidugi mõista: „Jälle üksi!” on tema esimene mõte ning