Saskia. Merilin Seppard
Читать онлайн книгу.
teineteisest,” väidavad nad. Saskia leiab, et nii tekivadki suhetes möödarääkimised, kui igaüks ajab oma asja. Ajapikku võib selguda, et polegi nagu millestki omavahel rääkida. Kui ikka ühele meeldib golf ja sellest ka pidevalt vestelda, kuid teine lausa vihkab golfi, siis see mitte ei lähenda, vaid hoopis viib partnereid teineteisest kaugemale. Nii leitakse kergesti keegi teine, kes huvitub samast hobist. Tuntakse teises endasarnast, tekib vastastikune mõistmine ning võib tekkida uus suhe.
Saskia meelest võib näiteid tuua lõputult. Ta on näinud oma sõprade suhteid, õdede ja vanemate omi, ja muidugi teab ta ka enda suhete põhjal, et erinevus ei vii kuigi kaugele. Kui kaks koos elavat inimest ajavad päevast päeva vaid oma asja, siis tapab selline toimimisviis ajapikku omavahelise läheduse. Teist enda järgi muutma hakata on samuti mõttetu, sest see ei õnnestu nagunii. Mitte keegi ei muutu, kui ta ise ei taha – ammu kulunud tõde –, kuid ikkagi, seda kõik salamisi siiski südamepõhjas loodavad.
On küllalt nähtud, kuidas naised oma suures rumaluses suhte alguses unistavad, et küll nad mehe oma käe järgi välja kasvatavad. Mõnel naisel on justkui vajadus ema mängida, et näe, mees joob, tal on mured, mina olen hea, aitan. Küll mu armastus mehe terveks ravib. Alkohoolikut armastus terveks küll ei tee. Viinaravi on see, mis teeb, kui mees ise tahab. Asi ongi aga selles, et paljud mehed ei taha. Lihtsalt ei viitsi. Mugav ju, kui armastav naine meeleheitlikult ümmardab. Sealjuures naised veel süüdistavad iseennast – ju vist ei armasta piisavalt. Nende armastus pole midagi väärt, kui ei suuda ühtainsatki inimest terveks ravida. Nii kaua püüavad ravida, kuni ükskord villand saab, ja siis ahastavad tõdedes, et enda elu üldse elamata ning rahulolematuse uss närib rinnus.
Saskia tahaks sellistele naistele selgeks teha, et nende asi pole mehi ravida ega neid millestki päästa, vaid ise tuleb elada. Aga millest see inimene siis ikka õpib kui mitte oma vigadest!
Saskia meelest on veel tähtis, et mees peale selle, et armastab ja hoiab, ka truu oleks. Truudusetus on tema arvates kõige suurem pahe inimeses üldse. Seda vihkab ta üle kõige. Ta ei suudaks kunagi andestada oma mehele seda viga, kas või ühtainsat truudusemurdmist. See on täiesti välistatud. Tohutult piinav oleks teadmine, et inimene, keda ta armastab ning kes teda armastab, jagab oma keha kellegi teisega. Jutt, et mehed suudavad keha ja tundeid lahus hoida, ei kõiguta – reetmine on reetmine, seda ei vabanda mitte miski.
Saskia jaoks on oluline, et mees ei suitsetaks ega jooks. Väikest napsitamist ta joomiseks ei pea, sest vahel ju ikka võetakse, aga kõige tähtsam on, et mees ka purjus peaga oleks armastav ja hell. Kuskil sügaval alateadvuses on temas kindel arusaam, et kõik mehed on purjus peaga jõhkrad ja vägivaldsed, tigedad ja kurjad ning laamendajad, sest just täpselt selline on tema purjus isa. Saskia ei saa sellest teadmisest üle ega ümber. Ta on alati arvanud, et kõik mehed ongi sellised. Alles hiljem on ta õppinud tundma ka teistsuguseid mehi, kes purjus peaga igati lõbusad ja heasüdamlikud on.
Kui Saskiale lõpuks selgeks saab, missugune tema tulevane mees olema peaks, leiab ta, et tema tutvusringkonnas on tõesti keegi, kes vastaks tema ootustele. See on Gen. Mees, kes kooliajal oli Saskia klassikaaslane, ja mis seal salata, kellega tal ka väike suhe tekkida jõudis, mis kahjuks küll vaid lühikest aega kestis. Toona tundus Gen Saskiale liiga korralik, ei olnud selline eluvend ning üldse oli liiga vaikne ja häbelik. Kohe kuidagi ei leidnud Saskia temaga ühist keelt.
Kooliajal olid Saskial teistsugused väärtushinnangud – poiss pidi olema seltskondlik, jutukas, vaimukas, pidutseja ja üleüldse selline ringitormaja. Ilmselt oli Saskias endas selles vanuses peidus rahutus, vajadus pidevas liikumises olla, seega siis soov ka omasugust leida.
Saskia on mõistma hakanud, et alati ei peagi selline jutukas ja silmapaistev olema. Kui inimene vaikne on, ei pruugi see sugugi tähendada, et temaga tingimata igav peaks olema. Mõni lihtsalt tunneb end seltskonnas ebamugavalt, aga omavahel olles osutub vägagi meeldivaks vestluskaaslaseks. Jutukus ei ole kellegi puhul mingi näitaja. Krista aga näiteks arvab, et vaikne noormees on igav ja ebasümpaatne. „Näh, hästi põnev on kuskil molutada, kui mina pean aina rääkima, aga kutt ainult noogutab ja passib tuima näoga otsa. Mees peaks ikka juhtiv pool olema,” ütleb ta.
Saskia meelest on arukam pigem suu kinni hoida, kui tõesti pole hetkel midagi öelda, sest mõttetu sõnamulin pole iial kedagi targemaks teinud. Ja kui vähe rääkida armastav inimene ükskord suu lahti teeb, siis juba on, mida kuulata.
Iga päevaga üha enam trügib Saskia mõtetesse Gen. Miks küll? Pole nad ju teineteist näinud kaua aega. Mingi hääl aina sosistab ja korrutab, et tema see on – Gen ongi see suur ja kauaoodatud armastus.
„Nüüd oled sa küps, valmis Geni jaoks. Nüüd sa mõistad teda. Varem ei saanud sa temast lihtsalt aru, liiga rumal olid veel, kuid sa õppisid,” räägib hääl temas üha võimsamalt.
Saskia ei suuda uskuda. On see saatus? On Jumal tõesti kuulda võtnud tema appikarjeid, palveid, mis pisaraisse uppudes siiani patja sosistatud said?
Käes on aprillikuu keskpaik. Ilmad on juba kevadiselt soojad. Loodus oma elluärganud roheluses ja linnulaulus on lausa imeline.
Saskia on maal vanematekodus ja naudib kevadist hetke. Ta jalutab kodumetsas, korjab lilli ja mürab koertega. Vahepeal istub ta suurele kivile, et imetleda looduse ilu ja lasta päikesepaistet näolapile, mis talve jooksul üpriski kahvatuks on muutunud.
Silmad suletud, tunneb ta kerget puudutust oma käel. Võpatades avab Saskia silmad ning suureks üllatuseks avastab käelt helesinise tillukese liblika. „Mis siis ikka,” mõtleb Saskia, „küll ta varsti kartma hakkab ja ära lendab.” Liblikas aga püsib liikumatult minuteid ega mõtlegi ära lennata. Saskias jõuab juba uudishimu tekkida. Ta liigutab kätt, et näha, kas liblikas tõuseb õhku. Sinav liblikas tõusebki korraks õhku, maandub siis teisel käel ning jääb oma väikeste silmadega Saskiale otsa vaatama. Nüüd on Saskia ärevuses. Väike olend muudkui vaatab talle ainiti otsa, nagu tahaks midagi öelda, kuid mida, sellest ei suuda Saskia aru saada. Saskia tõuseb kivilt ning hakkab vaikselt kodu poole astuma, liblikas ikka truult käe peal. Vahepeal teeb liblikas väikese tiiru ümber Saskia, et siis maanduda tema õlal.
„Mida sa, väikseke, küll öelda tahad? Kui kahju, et ma oma rumaluses su keelt ei mõista,” sosistab Saskia talle, jäädes üksisilmi liblika ilu nautima.
Lõpuks tõuseb liblikas õhku, tiirutab Saskia ligiduses veel mõnda aega, et siis kaduda metsa sügavusse. Saskia jääb liblikale mõistmatute silmadega järele vaatama.
Elu pakub igal võimalikul viisil imelisi hetki, kui ainult oleks oskust neid vastu võtta ja viitsimist nende üle järele mõelda.
„Noh, kus sa siis vahepeal käisid? Meie juba kaks tundi tagasi siin,” küsib Raina, kui Saskia tuppa oli jõudnud.
Õde on oma perega vanematele külla tulnud. Tal on kaasas ka kolmekuune titt, keda esimest korda näha toodi.
„Käisin niisama jalutamas ja jooksmas muidugi ka. Suvi ju kohe varsti käes, vaja sportida ja dieeti pidada,” vastab Saskia.
„Jälle hakkad dieedijutuga pihta. Pole sul häda midagi, ise kobe näkk,” sekkub õemees.
„Äh, naised juba on kord sellised. Nad pole kunagi millegagi rahul, kõige vähem iseendaga,” ütleb Raina oma mehele.
Saskiale on Raina päris meeldima hakanud. Õde elab nüüd paarisaja kilomeetri kaugusel ning külastab vanematekodu harva, nii paar-kolm korda aastas. Sestpeale on Saskia ja Raina suhted paremuse poole liikunud. Vanem õde ei tänita enam, ju ta leiab, et Saskia on nüüd täiskasvanu ja elab oma elu enda äranägemist mööda.
Kahjuks ei ole aga õed kindlasti mitte eriti lähedasteks saanud. Vaen nende vahel on lihtsalt hääbunud. Südamesõpru ei saa neist veel niipea, seda teab Saskia kohe kindlasti, sest valusad mälestused ei lase lähedusel tekkida.
Saskia on rahul sellega, mis on. Peaasi et on taastunud normaalne suhtlus, ei ole enam karjumist ega nääklemist.
„Saskia, kas sa hoiaksid natuke Eliisi? Ma tahaks midagi süüa vahepeal,” palub Raina õde.
Vaevalt saab Saskia lapse sülle võtta, kui pisike ennastunustavalt röökima