Pärast äikest. Artur I. Erich
Читать онлайн книгу.
Meerile meenus, kuidas ta esimest korda kõheldes ja oma sihti varjates võttis ette teekonna vanakraamiturule, et seal üht-teist krahvilt jäänud asjadest maha müüa. Tema käik õnnestus. Siit edasi muutusid need pühapäevahommikused käigud Meerile ainsaks väljapääsuks ots otsaga kokku tulla. Ja kuigi ta tundis iga kord pöörast häbi ja hirmu, et äkki mõni tuttav teda näeb ja parastavalt või haletsevalt mõtleb, et näe, rikka krahv Kototski abikaasa on nii alla käinud, et peab vanakraamiturul ehteid müüma, surus Meeri häbitunde maha, teades, et teisiti nad toime ei tule. Nii rändasid müügiks krahvi mõnedki allesjäänud väärisesemed – hõbepeekrid ja kalliskivid.
Ja niiviisi aastast aastasse, kuni tagavarad lõppesid, Aga selleks ajaks olid ka noored instituudi lõpetanud ning töötasid mõlemad samas projekteerimisettevõttes, ruttasid hommikuti koos tööle ning tulid sealt koos koju, vahel õhtuti aga õnnestus Helvel meest ka kinno, teatrisse või sõprade juurde meelitada.
Pärast kaheksa-aastast abielu hakkas Helve last ootama. Roland rõõmustas selle teate üle pööraselt ja Meeri oli kindel, et noorte abielu ka edaspidi laabub.
Aga ometigi polnud see nii. Mõne aja pärast suunas Roland oma tunneteteraviku ämma poole. Ja see oli juba naljast kaugel.
Meeri tühjendas kiirete lonksudega kohvitassi.
Teel tööle arutles Meeri endamisi, ehk oli ta tõepoolest millegagi väimeest julgustanud, sest tema meelest püüdis Roland talle läheneda, ning leidis – ei ole! Tõsi, Meeri hoolitses oma välimuse eest, aga ta ei tulnud selle pealegi, et seda võidakse vääriti tõlgendada. Väike edevus oli aastatega lihtsalt tema pärisomaduseks saanud ja ta ei saanud sinna midagi parata.
Meeri muigas endamisi. Ma olen juba neljakümne kuue aastane, Roland aga alles kakskümmend kaheksa!
Ja uuesti pidi Meeri mõtlema, et väimehega pole kõik korras. Ehk tuleks Rolandil soovitada psühhiaatri poole pöörduda? Kuidas aga teha seda nii, et väimees ei solvuks?
Millegipärast kerkisid Meeri silmade ette pildid Paulist, ähmased ja hajuvad. Kindlasti oli Roland kuulnud jutte tema kooselust selle õnnetu mehega, kes oma elule ise lõpu tegi. Ja küllap teadis Roland ka seda, et Paul oli Meerist noorem. Aga et Meeri ise oli siis ka noorem, see talle nähtavasti pähe ei tulnud! Jah, ta oli tookord tõesti noor, oo kui noor ja kui rumal!..
Pisut hilisemal tunnil koju jõudes – Meeri oli pärast tööd haiglast läbi käinud, et Helvele tütre sünni puhul lilli viia – märkas ta juba toaukselt, et kõik vaasid olid lilli täis. Pidulikkus õhkus vastu ka Hillari ja väimehe nägudelt.
„No, vanaema,” muigas Hillar, „soovin õnne!” Kahekümne kahe aastase noormehe silmades särasid rõõmsad kollased täpikesed. Nagu Georgil, tema isal, kui ta rõõmus oli, mõtles Meeri hetke vältel.
„Vaadake, siin seisab isa!” uhkustas Roland veidi pehme keelega ja lisas oma vibalikku keha sirgu ajades: „Aga vanaema on meil kõige, kõige noorem ja kõige ilusam vanaema maailmas!” Mehe võrdlemisi suure suu nurgad liikusid eneseteadvalt ja lõbusalt ülespoole ning korraga Meeri ei imestanud, et see mees tema tütrele meeldida võis. Mees ise aga heitis toasviibijaile veel kord õnneliku pilgu ja kadus tagurpidi vaarudes oma tuppa…
„Selles on tal õigus,” ütles Hillar ja võttis ema ümbert kinni, „sa oled meil tõesti kõige, kõige…!”
Meeri naeratas. Jah, nüüd oli ta vanaema. Mis puutub aga ilusse ja noorusesse, siis see oli juba peaaegu möödas. Ja kuigi tema tumedatel juustel oli veel endine läige, leidis ta alles mõni päev tagasi paar halli karva. Seekord oli Meeri need küll, rapsti, välja tõmmanud, aga pea neid juurde ei tule…
Meeri vabastas end ettevaatlikult poja kaisutusest ja sõnas: „Mine küsi, kas ta Helvele lilli viimas käis!”
„Käis küll. Ta ütles.”
„Siis on korras. Ma käisin ka, viisin šokolaadi ja nelke. Meie mõlema poolt loomulikult.”
„Sina, ema, oled hea…” ütles Hillar mõtlikult, astus akna alla, lükkas pitskardina kõrvale ja niiviisi, seljaga ema poole ja pilguga liiklejaid jälgides, lisas: „Aga ütle, kuidas küll Helve võib seda kõike seedida?” Hillar pööras end järsult ümber. „Kas sa pole tähele pannud, kuidas ta Helvet alalõpmata solvab? Ja nüüd teeskleb veel õnnelikku isa! Naeruväärt!”
„Aga võib olla, et ta ongi õnnelik!” vastas Meeri, ega julgenudki pojale oma kahtlustustest väimehe tervisliku olukorra kohta sõnagi lausuda. „Isakssaamine muudab teinekord inimesi tundmatuseni!”
„Looda sa vaid…!” arvas Hillar, ja ütles äkki: „Isa kirjutas, et väljavaated tema kojutulekuks on reaalseks muutumas! Vaata, et tulevad veel tädi Gretaga ühel ja samal päeval!” Meeri ei pannud seda viimast tähelegi. Tema teadvusse jäid kajama ainult sõnad Georgi peatsest kojutulekust.
„Isa tuleb koju?” sattus ta segadusse. „Millal?”
„Esialgu on see siiski ainult hea lootus! Aga eks lootma peab, nagu ta ise kirjutas. Ja kui tuleb ja näeb, ei tema tütar… sa ju tead, kuidas ta Helvet hoidis… ja ma arvan, et kui isa näeb, kuidas Roland Helvet mõnitab, teeb ta asjale kiire lõpu ja kihutab mehe minema! Kas sa ei arva, et…”
„Kulla poeg, meie kahekesi võime seda ju tahta, aga ta oma naine, Helve? Küllap nad lahendavad omavahelised probleemid ise! Kuid et sa teaksid, ma olen sedasama mõelnud…” Meeri tõmbas hetke hinge ja küsis siis tasa: „Millal ta seda kirjutas?”
„Isa või? Kas ma ei öelnud siis? Eile tuli kiri! Aga tegelikult on sellest juttu olnud juba tema eelmistes kirjades! Kas poleks tore, kui me kõik jälle koos olla saaksime!”
„Jälle koos?” mõtles Meeri ärevalt. Jah, kui saaks! Kui…!
Ning elu omandas korraga uue mõtte.
II
Greta kõndis aeglaselt mööda endist kodutänavat. Siin tundus kõik nii tuttav ja omane – ja samas ka kuidagi võõrastav. Mis see siis oli? Pärnad olid muidugi sirgunud, ent nad lõhnasid just samamoodi nagu viisteist aastat tagasi. Jah, need olid kindlasti pärnad, mis andsid sellele tänavale nii ainuomase lõhna.
Tänav oli vaikne. Ei ühtki hingelist. Ja ometi arvas ning lootis Greta, et kohtab sellel tänaval rohkesti tuttavaid. Kui palju oli ta oma unistustes ja unenägudes siia tulnud! Ja alati jooksid naabrid ja tuttavad talle vastu ja kuidas nad koos rõõmustasid! Nüüd polnud kedagi. Ta vaatas aknaid. Mõni oli küll avatud, kuid näha polnud hingelistki. Nagu väljasurnud linn – ohkas Greta. Nojah, küllap on inimesed kõik tööl. Tänapäeval vist polegi enam koduseid naisi. Greta komistas. Hea veel, et ei kukkunud. Ja hea ka, et komistas vasaku jalaga, paremaga komistades võib midagi halvasti minna. Greta muigas iseenda üle: ikka see ebausk. Ta uuris kõnniteed: kivid olid mitmest kohast lagunenud ja auklikud. Katsu neil komistamata kõndida! Vanasti nii küll ei olnud, vanasti oli kõnnitee korras ja loomulikult ka sõidutee. Nüüd aga oli asfalt lagunenud, justkui oleks siin traktoriga küntud. Kunagi oli see sile nagu parkett. Kes seda oligi öelnud? Ja kohe meenuski, see oli muidugi õemees Bernhard, tema oli ju ainuke, kes siin autoga sõitis. Lõpuks siiski kuulis Greta oma selja taga samme ning taipas kontsaklõbinast, et need kuulusid naisele. Ei tea, kas tuleb keegi tuttav – mõtles ta ootusärevalt – ja keeras end ümber, et tulijat vaadata. Juba Greta naerataski, sest tundis ära oma üleaedse, kellega sai tihtipeale sõbralikult vesteldud. Ent mööduja vaatas ainult korraks Gretat päris külma pilguga ja sammus temast teretamata mööda.
Greta naeratus otsekui suri huultel. Ta avas suu, et eemaldujat hõigata ja tervitada, kuid sulges selle kohe – pettumus oli temalt nagu hääle ära võtnud. Miks küll endine üleaedne temast teretamata möödus? Kas tõesti ei tundnud ära? Olen ma siis nii muutunud? küsis Greta endalt. Või koguni…? Uus mõte oli veelgi mõrum. Ehk ei tahetud teda tunda? On see võimalik? Kas on Siberist-tulnu siinsete eestlaste keskel koguni põlatud?
Greta vaatas kaugenejale järele. Too daam oli nägusalt riides: ta kandis helehalli kostüümkleiti ja sama värvi kingi.
Nüüd uuris